Ansambel Brassical (0)

Retsensioon
Ansambel Brassical
2015
Käisin 30. Oktoobril vaatamas etendust Brass -ansamblilt ’Brassical’. Etendus toimus Pirita Majandusgümnaasiumi aulas. ’Brassical’ on esinejate enda poolt asutatud ning nad kõik on solistid. Solistide nimed on Märt Metsla, Norman Verte, Mihkel Kallip, Margus Toompere, Ingvar Leerimaa, Jüri Leek ning Lauri Levistu. Noored pillimehed lõid ansambli 2011. aasta sügisel inspireerituna maailmakuulsast Mnozil Brassist, nende soov oli mängida midagi nooruslikumat ja vähem akadeemilist. ’Brassical-i’ koosseisus on Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia üliõilased ning Tallinna Muusikakeskkooli õpilased.
Nende lood olid segu pop- ning klassikalisest muusikast, kuid lisaks sellele oli nende esituses ka veidi komöödilist lavastust. Etendus oli kaasaegne ning ühtlasi nii muusikaetendus kui ka vähesel määral teatrietendus . Etendus oli küll kaasaegne, kuid esitatud lood olid erinevatest ajastutest tuntud teosed. Samas olid need lood omavahel segatud järskude üleminekutega, nii et etendus oli väga hoogne ning energiline .
Ma käisin vaatamas seda lavastust, kuna see oli koolisisene üritus, kust terve meie klass osa võttis, kuid lisaks sellele ma tundsin ka ise huvi sellise bändi vastu, sest ma pole varem kunagi vaatamas käinud ühegi brassansambli esitust ning minu jaoks oli see midagi uut.
Alguses mulle jäi tunne, et ma vaatan lasteetendust, kuid sügavamalt vaadeldes jättis see mulle siiski positiivse mulje, kuna see oli väga värvikas. Etenduses oli palju meeleolu muutust, üks hetk oli etendus väga kentsakas , teine hetk hoopis vägagi tundeküllane. Minul endal tekkis väga palju erinevaid meeleolusid seda etendust kuulates , üks hetk oli tunne nagu oleks tsirkuses, järgmine hetk aga tunne nagu oleks mõnes filmis, kus Metsikus Läänes mõni kauboi päikeseloojangul tühjusesse ratsutab. Lisaks meeleoludele pean ka ära märkima, et ka eestikeelseid palasid oli ning kui ma õigesti mäletan, siis isegi Ladina-Ameerika rütme .
Mulle jäi eriti siiski silma nende suutlikkus enda meeleolu muuta, nimelt nad suutsid enamuse publiku siiski panna kaasa elama oma suhtumisega. Kui olid positiivselt meelestatud lood, siis nad ka ise oma energilise meeleoluga tegid selle loo väga kaasahaaravaks ning ka tundeküllasemate ja vähe kurvemate lugudega suutsid nad välja mängida vastava meeleolu. Tuimaks nad publikut igal juhul ei jätnud ning veelkord tahan ma mainida, et nende üleminekud olid märkimisväärselt kiired ja tugevad. Sujuvat üleminekut eriti ei olnud, mis tegi ka esituse kuulamise põnevamaks.
Ühtegi solisti ma otseselt välja tuua ei tahaks, kuna neil kõigil oli võrdne roll ning igaüks andis panuse, et meeleolu üleval hoida, kuna nagu öeldud on nad kõik solistid ning igaühel oli soolo osa.
Mulle tundus, et teatud osa publikust väga seda etendust ei nautinud, kuna mõni võiks öelda, et see oli liiga lapsik. Ma ka ise arvan, et selle nalja tegemisega oli kohati üle pingutatud ning seetõttu selline esitus võib pigem olema sobilikum väikesematele lastele. Samas ma ei saaks seda mitte soovitada ühestki vanusegrupist inimestele, kuna sellise etenduse ajal juba magama ei jää ning see on ka muusikaliselt väga mitmekülgne, kuid pigem oleks see siiski sobilik vast noorematele inimestele.