Muinasaja Perioodid · Kiviaeg umbes 9000 eKr 1800 eKr · Pronksiaeg umbes 1800 eKr 500 eKr · Raueaeg umbes 500 eKr 1227 pKr (muistse vabadusvõitluse lõpuni) Eestlased olid loodususku rahvas. Peeti oluliseks loodusega kooskõlass olemist, väge nähti kõiges ja kõigis (vaenlasel torgati silmad peast, sest silmades nähti väge). Oluline Muinasusu sümbol oli hing. Muinaseestlased tunnetasid hinge samuti kõiges ja kõigis. Sellist nähtust nimetatakse Animismiks (Looduse hingestamine). Suurt tähelepanu pöörati surnute hingedele, sest nende heasoovlikus pidi tagama õnneliku elu. Setudel on praegu veel komme surnud hingedele katta laud. Eestimaal on paikkonniti uskumused erinevad sellepärast ei ole kujunenud ühtset usundit. Saarlastele on hingelähedane müüt Tarapitast kes lendas kaugetel aegadel kohale mandrilt. Setudel on eluta asjade kõrval kummardamise objektideks Peko, tuntud on erinevates eesti piirkondades metsa- ,
Animism Animismiks nimetatakse usku, mille kohaselt on igal olendil hing või vaim, mis võib inimest aidata, aga ka ohustada. Animismi leidub peaaegu kõikjal maailmas. Selliseid usundeid iseloomustab tihe side loodusega. Oma elu korraldatakse kooskõlas looduse rütmidega. Ei tehta erilist vahet loomuliku ja üleloomuliku vahel. Elukorraldus on animistlikes kogukondades reeglina rajatud vanemlikule põhimõttele. Esiisad on sugupõlvede ahela tähtis osa ja nooremad peavad neid austama. Hõimuseaduste rikkujat ootab surnute viha. Animistlikke usundeid kummardavaid inimesi on maailmas praegu umbes 100 miljonit. Kõige vanem usundivorm on animism. Animistid usuvad, et kõikjal loomadest kivideni on peidus vaim või jumal. Hinge usk, usk olendite ja loodusesemete hingedesse ning iseseisvaisse vaimusesse, kes kõik võivad inimest aidata või ohustada. Animismi leidub suuremal või vähemal määral kõigis usundites, ülekaalukas oli see nende arengujärkud...
sidetpidada ning suhelda, jättes sinna nii mõnigikord liha tükk või leivakäär pruukostiks. Matuse talitluse juurs on ka nähe lääne kiriku mõju, mistõttu hakati mõninga aja pärast surnute põletamise asemel neid hoopiski matma. Muinaseestlaste suhe loodusega oli väga tihe. Inimesed austasid loodust ja kõike sellega seonduvat sügavalt, uskudes, et loomadell, lindude, putukate, kividel, puudel jne on oma hing. Sellist hingestamist nimetatakse tänapäeval animismiks. Oluline koht oli ka ohverdamisel, mida peeti selleks, et jumalatele,vaimudele ja haldjatele meelejärele olla. Pühadeks puudeks, kus ohvritalitlused aset leidsin peeti enamasti pärnasid, tammesid kui ka pihlakaid. Teisteks pühapaikadeks olid ohvrikivid, mille pealispinnal olid enamasti, kas looduslikud või inimese poolt uuristatud lohukesed.. Samtui olid olemas veel ohvriallikad, kus allika nimi tähistas sageli allika või sealse vee omadusi.
uues ,,kodus" - hiies või kalmistul. Tähtsal kohal oli usk hauatagusesse elusse, millega seoses tekkis matmiskombestik. Surnute hinged jäid edaspidi mõjutama perekonna elu ja käekäiku. Hilissügisel oli hingede aeg, mil ei tohtinud lärmitseda, kuna see võis hingi pahandada. Muinaseestlastel oli väga tihe suhe loodusega. Arvati, et loomadel ja kõigel enda ümber on samuti oma hing. Sellist kogu elusa ja eluta looduse hingestamist nimetatakse animismiks. Lähtuti seisukohast- nagu mina talle, nii tema mulle. Kui inimene rikkus või hävitas midagi, siis võis selle hing talle vastata samaga: eksitada, uputada, haiguse anda jne. 13. mõisted: arheoloogiline kultuur -sarnaste iseloomulike tunnusjoonte kogum, mis iseloomustab teatud piirkonna teatud ajalooperioodi arheoloogilisi leide . paleoliitikum- vanem kiviaeg mesoliitikum keskmine kiviaeg neoliitikum noorem kiviaeg vakus- maksustamisüksus malev-väeüksus hiis-püha mets
ja mardipäeva vahel on HINGEDE AEG. Surnute hinged liikusid siis ringi ja võisid kodu külastada. Neile kaeti laud. Hingede aeg oli vaikne, ei tohtinud lärmata. Hingede päeva pühitsetakse kohati ka tänapäeval – külastatakse lahkunute haudu ja pannakse küünlaid. SUHTUMINE LOODUSESSE. Inimesed pidasid end osaks loodusest. Arvati, et loomadel, lindudel, kaladel, putukatel, taimedel, puudel, veekogudel, kividel, päikesel, kuul on oma hing. Seda nähtust nimetatakse ANIMISMIKS (animal). Looduse objektidesse suhtuti sõbralikult ja heatahtlikult. Loodust austati. Inimene ei pidanud end muinasajal looduse valitsejaks. VAIMUD, HALDJAD, JUMALAD. Usuti, et looduses on vaimud ja haldjad, kes hoiavad ja kaitsevad loodust. Tunti metsaisasid ja –emasid, põllu- ja veevaime. Tuntud oli koduhaldjas TÕNN, setudel PEKO (viljasalves). Jumala mõistet teati, kuid suuri ja tähtsaid jumalaid ei olnud. Henriku kroonikas
tunnetamisest. Algul võis see seisneda vaid selles, et elu arvati olevat ühe vaimu või isiku võimuses: see vaim elas inimkehas teise minana nagu vari, vees peegelduv või unes nähtud pilt; vaim võis inimese tema haiguse korral ajutiselt maha jätte või hoopis temast lahkuda ja sellega surma kaasa tuua. Järk-järgult kujunesid kõik need arusaamas, mis muutsid ümbritseva maailma hingestatuks. Seda nimetatakse animismiks. Ennustamine oli esivanemate elus tavaline asi. Seda toimetati tähtsamate sündmuste, näiteks sõjakäikude eel. Ennustamisega tegeles arbuja inimene, kes oli hingede ja elavate maailma vahendaja. Ennustamisel saadud märke usuti ja nendega arvestati. Eestlaste muinasjumalatest on teada vaid üks, keda austati nii Saare-, Viru- ja Läänemaal. Tema nimi oli Taara või Tarapita. Näiteks saarlased hüüdsid teda lahingusse minnes appi.
halvasti, sest kirjalikes allikates on muinasusundi kohta äärmiselt vähe teavet. Hilisemalt on kogutud pärimused ja rahvaluule ning üksikud vihjed vanematest kirjalikest allikatest. Ei saa muidugi rääkida ühtsest usundist, sest kombed ja usulised vaated muutusid esiaja vältel tihti. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Animismiks nimetati usku elus ning eluta loodusesse ja loodusnähtuste hingestatusesse Muinasusundis olid väga tähtsal kohal hing ja vägi. Hing oli inimese keha elustaja (kehahing). Ta hoidis inimese isikupära. Hingel oli võime kehast lahkuda (vabahing), see võis juhtuda magamise ajal või suremisel. Magamisel naases hing kehasse, kuid surma korral lahkus hing jäädavalt kas Manalasse või siirdus uude kehasse. Hingega oli seotud hauatagune elu. Arvati,
6 Vägi-üheks muinasusu põhimõisteks ja elemndiks oli vägi.Arvati,et inimesed ja üldse kõik elusolendid omavad peale füüsilise keha veel erilist väge,väge oli ka teatud objektides,paikades ja taevas. Targad-inimsed,kes oskasid loitsida,nõiduda ja haigusi ravida,nad tundsid paremini loodust ja oskasid selles olevaid jõude suunata. Hing-oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. Animism-kogu elusa ja eluta looduse hingestamist nimetatakse animismiks,on omane kõigile teatud arengutasemel olevatele rahvastele. Tõnn-koduhaldjas,tuntud pärnu.ja Viljandimaal. Peko-seisis setudel viljasalves,toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel. Uku-mitmel pool eestis tuntud. Pühad puud-peeti eelkõige tammesid ja pärnasid. Ohvriallikad-neid oli väga mitmesuguste nimetustega:pühad,tervise-,elu-,ilma-,silma- jt. Ravimaagia-oli tähtsal kohal,eestis tunti rohkesti mitmeid tervistavaid allikaid.
Sugukonnad moodustasid hõimud. Hakati ehitama maju, ilmusid esimesed kunstiteosed. - Uskumused väiksed naisekujud (veenused kujutavad viljakusjumalannasid). Arvatakse et perekonnapeaks oli naine. Koopamaalingud (altamira, lascaux, chauvet). Sugukonda loetakse põlvnevaks mõnest loomast nim toteismiks. Usku elus ja eluta looduse hingestatusse nim animismiks. 4. Muinasaja arengujärgud: · kiviaeg - vanem kiviaeg e paleoliitikum algasa 3 milj aastat tagasi. Inimasutus levis euroopasse, aasiasse, ameerikasse ja austraaliasse ning kujunesid rassid. - Keskmine kiviaeg e mesoliitikum (12 000 700 ekr). Seda perioodi iseloomustab jää taandumise algus. Kõige olulisem
Koopamaale on leitud nii Prantsusmaalt kui ka Hispaaniast: nt. Altamirast. Koopamaalid ja loomakujukesed olid tähtsad rituaalid, mida teostati enne jahile minekut. Inimesed mängisid loomakujukestega või joonistasid koopaseinale jahiretki enne jahile minekut. Usuti, et see aitab küttidel paremat saaki jahil saada. Sellist usundit, kus sugukonda loetakse põlvnevaks mõnest loomast, nimetatakse totemismiks. Usku elusa ja eluta looduse hingestatusesse nimetatakse animismiks. 4. Nimeta muinasaja arengujärgud ning iseloomusta neid (kiviaeg anastav majandus, neoliitiline revolutsioon, tööjaotus; pronksiaeg ader, mehe tähtsus, tööjaotus, kihistumine; rauaaeg). Vastavalt tööriistade materjalile jaotatakse muinasaeg kolme ajajärku: kiviaeg, pronksiaeg ja rauaaeg. Kiviaeg kestis kõige kauem ja selle vältel kujunes välja inimene. Kiviaeg on jaotatud neljaks: vanem kiviaeg, kus levis inimasustus Euroopasse, Aasiasse, Ameerikasse ja
17.Jumalad, haldjad, vaimud ja suhtumine loodusesse Usuti, et looduses esines vaime ja haldjaid, kes hoidsid ja kaitsesid loodust. Mõned haldjad elasid isegi talus või selle läheduses. Võreldes eesti ja naaberrahvaste muinasusuneid on märgata kärgjumalate vähesust. Konkreetsetest jumalatest nimetatakse Hendriku Liivimaa kroonikas vaid Tarapitat. Arvatavasti ulatus ka jumal Uku austamine muinasaega. Usuti, et ka loodusel on oma hing, seda nimetatakse animismiks. Kogu loodust peeti omataoliseks ja austati selle samaväärsust, kuid ei peetud endid loodusevalitsejaks. 18.Ohverdamine ja ohvripaigad Vaimude jms heatahtlikkust prooviti saavutada andide toomisega. Selleks olid kindlad paigad, hiied või puud jne. Pühadeks puudeks peeti eelkõige tammesid ja pärnasid. Osadel ohvrikivide pealispinnal olid kas looduslikud või inimese uuristatud lohud.Olulisel kohal olid ka ohvriallikad. Ohverdamine toimus enamasti pühade ajal. Kõige
looduse tunnetamisest. Algul võis see seisneda vaid selles, et elu arvati olevat ühe vaimu või isiku või- muses: see vaim elas inimkehas teise minana nagu vari, vees peegelduv või unes nähtud pilt; vaim võis inimese tema haiguse korral ajutiselt maha jätta või hoopis temast lahkuda ja sellega surma kaasa tuua. Järk-järgult kujunesid kõik need arusaamad, mis muutsid ümbritseva maailma hingestatuks. Me nimetame seda animismiks. Müüt koos müütilise mõtlemisega oli samuti oluline kasvatustegur. Tegemist oli suulise mäluga, mida anti edasi põlvest põlve. Müüt on üks tähtsamaid märksõnu maailmakultuuris üldse. Ent müüt pole üksnes algeline, ajalooliselt esmane kultuurivorm. Ta pole nimelt ka tänapäeval kusagile kadunud, ta on igavene. Nüüdisajal oleme samuti hädas müütidega, mis meile justkui kuskilt kõrgemalt peale surutakse
et looduses elavad ja tegutsevad silmale nähtamatud jõud. Arvati, et igal inimesel, loomal, linnul, aga ka puul, kivil, tuulel, vihmal jne loodusobjektil ja -nähtusel on oma hing, et kogu loodus, kõik ümbritsev, on hingestatud. Hinge peeti elu asukohaks ja näiteks magamise ajal (või haiguse korral) võis see kehast lahkuda. Surm tähendas niisugust und, mil hing oli keha jäädavalt hüljanud. Usku olendite ja loodusesemete hingedesse ning iseseisvatesse vaimudesse nim. animismiks. Loodusrahvaste elu kulgeb kooskõlas looduse rütmidega. Kõike looduses toimuvat seletatakse vaimude, hingede tegevusega. Selleks et säiliks olemasolev maailma harmoonia või vastupidi, kui inimeste suhe vaimude/hingedega on sassi läinud (hädad, õnnetused, haigused) ja on vaja vaimudega hea suhe taastada, viiakse läbi rituaale kindla korra järgi peetavaid maagilisi kombetalitusi. Rituaal on toiming, kus laul,
· Hingede ajal jäeti hingedele laua peale parimaid toite-jooke, et hinge kostitada. · Hingede ärasaatmisel köeti neile ka saun ning pandi neile valmis vesi, seep ja viht. SUHTUMINE LOODUSESSE · Muinaseestlaste elu oli tihedalt seotud loodusega · Inimesed pidid ennast üheks osaks loodusest ja arvasid, et kõikidel asjadel looduses on ka oma hing. o Sellist kogu elusa ja eluta looduse hingestamist nimetatakse tänapäeval animismiks · Vahekordades loodusobjektidega lähtusid meie esivanemad seisukohast nagu mina talli, nii tema mulle. o Selle pärast suhtuti loodusesse sõbralikult ja heatahtlikult · Kogu loodust peeti omataoliseks ning austati selle samaväärsust · Muinaseestlased ei pidanud ennast sugugi looduse valitsejaiks. VAIMUD, HALDJAD, JUMALAD · Looduses esines veel teatud vaime ja haldjaid, kes hoidsid ja kaitsesid loodust.
füüsilise keha ka veel erilist väge või jõudu. Väge oli ka teatud objektides ja taevas. Väge võis olla ka sõnades (loitsimine, nõidumine, ravimine). Selliseid inimesi, kes neid asju teha oskasid, nimetati tarkadeks. Animism: Muinaseestlaste elu oli väga tihedalt seotud loodusega. Inimesed pidasid end üheks osaks loodusest ning arvasid, et kõigel looduses on oma hing (ka kividel, puudel jne...)Sellist kogu elusa ja eluta looduse hingestamist nimetatakse tänapäeval animismiks. Looduses esines veel teatud vaime ja haldjaid, kes hoidsid ja kaitsesid loodust. (metsaisad, metsaemad, põlluvaimud, veevaimud, jne..) Mõned haldjad elasid isegi talus või selle vahetus läheduses (koduhaldjas Tõnn, viljasalves oli Peko). Kõrgjumalaid oli vähe. Konkreetse jumalana on nimetatud vaid Tarapitat. Hiljem ka Uku. Hing: See oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elushoidmiseks. Magamise ajal võis hing ajutiselt kehast lahkuda, ringi liikuda ning asuda vahel ka
Jumalad on tähtsai- mad üleloomulikud jõud nii monoteistlikus kui polüteistlikus religioonis. Sageli jääb peajumal inimestele kaugeks (näit Indias Brahma. Sageli kontrollivad jumalused mingit osa universumist (Zeus, Poseidon). Ühis- kondades, kus meestel on rohkem võimu, on jumalad maskuliinsed. Tavaliselt on võimukaim jumalanna viljakuse jumalanna. Vaimud ja hinged — usk neisse on olemas kõigis usundeis. Teaduskirjanduses nime- tatakse seda animismiks (termini lõi 1871 Tylor. Usutakse nii olendite, loodus- objektide hingedesse kui iseseisvaisse vaimudesse. [Inimese kujul esinevad H ja V] — väga levinud on usk esivanemate vaimu- desse. Arvatakse, et inimene koosneb kehast ja vaimust, kusjuures viimane võib edasi elada pärast keha surma. Paljudes traditsioonilistes kultuurides peetakse esivanemate vaime kaitsjateks, vaimudele omistatakse nii iseloom kui söögiisu.
psühholoogiaharudes Psühholoogia tekke varajane periood Konkreetseks tähiseks loetakse 1679. millal Wilhelm Wundt asutas Leipzigis esimese eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi. Püüd seletada psühholoogilisi nähtusi on inimesele omane ammusest ajast. Võime oletada, et ürg inimesed püüdsid seletada und, unenägusid jne. Hinge mõistet kasutades. Sellist maailmanägemist, esemete ja asjade hingestamist nimetatakse animismiks. Koos tsivilisatsiooniga tekkinud teadusega sai kõik hingeellu puutub filosoofia uurimisobjektiks. Kujunes välja kakas vastandlikku psüühilise alge seletamise traditsiooni. Materjalistlik (Demokritos väitis et hing on materiaalne ja koosneb aatomitest nagu kehagi) ja idealistlik. Eelnenud perioodide tähelepanekud arendasid edasi renessanssiajastu õpetlasi. Alates 15 saj. hakkasid välja kujunema eeldused psüühika teaduse mõistmiseks: R. Descartes kirjeldas teadvuse ja refleksi
annaabi.ee 
