"Pompeji viimsed päevad" (0)

Tallinna 21. kool
Autor: Edward Bulwer-Lytton
Mariel Luuk , 11c
Tallinn 2011
Tegelased ja raamatu sisu
Glaucus – Ateenast tulnud rikas mees, kes vahetevahel ei mõistnud itaallaste eluviisi. Talle meeldis osa võtta pidulikest üritustest ning oma heledate juuste ja võõramaise välimusega paistis ta kõikidele silma ning linnas tunti teda hästi. Loomuselt oli Glaucus aus ja heatahtlik .
Ione – tumedajuukseline imekaunis naine, kellest igaüks oleks võinud rääkida Pompeji ’s. Glaucuse armastatu .
Clodius – Galucuse sõber. Rikkamapoolne Pompeji elanik .
Nydia – pime lilleneiu Tessaaliast, kel olid head muusikalised anded. Oli Galucusega väga lähedane.
Arbaces – Egiptlane , kes mõistis maagiat. Kasvatas üles Ione ja tema venna. Loomuselt oli Arbaces õel, salakaval ja petlik mees.
Diomedes – rikas kaupmees .
Julia – Diomedes kaunis tütar, kes ihkas sisimas Galucuse järele.
Apaecides – Ione vend, Isise preester .
Calenus – Isise preester, kes nägi pealt Apaecidese surma.
Olinthus – Kristluse levitaja , tänu kellele oli Apaecides valmis oma usku vahetama.
Sallust – Glaucuse sõber, kes hoolitses mehe eest, kui ta oli süüdi mõistetud.
Buro ja Staphyla – kõrtsiomanikud ning algselt ka Nydia käskijad.
Lydon – gladiaator, kes tegeles selle alaga, et oma isa vabaks osta.
Medon – vana ori, Lydoni isa.
Lugu peatub Pompeji viimsel perioodil, mil keegi ei osanud arvata, et lähedalolev Vesuuv võib taas ellu ärgata. Pompeji tüüpilises tänavapildis paistis silma võõramaise päritoluga mees. See oli Glaucus, kes pärines Ateenast. Olles rikas mees, meeldis talle üheskoos oma sõpradega nautida pidusööke ja panustada gladiaatoritele kõrtsides. Glaucus ise oli vallaline mees ning tema silm oli peale jäänud linna kaunimale naisele, Ionele. Tema ning ta venna, Apaecidese eestkostjaks oli egiptlane Arbaces, kes tahtis Ionet Glaucusest eemale hoida ning naist hoopis endale saada, mistõttu salakaval mees rääkis Glaucusest halba Ionele, mida naine jäi ka uskuma. Glaucus küll ei mõistnud olukorda, aga teda rõõmustas pime lilleneiu Nydia, kes aeg-ajalt käis Glaucuse majas lillede eest hoolitsemas ning selle ajaga olid neist head sõbrad saanud. Kord läinud Glaucus taas Burbo kõrtsi, mida ta päris tihti külastas. Burbo ning tema naine Staphyla omasid Nydiat ning Glaucusel polnud aimu , et nad käituvad vaese neiuga julmalt. Tol hetkel oli ka Nydia kõrtsis, keda Staphyla karistas. Pime tüdruk rääkis ahastuses Glaucusele oma elust ning anus meest, et too ostaks ta ära. Ilma pikema jututa tegi Glaucus Burboga tehingu ära. Nydia elu muutus päeva pealt, mil ta võis vabalt ringi liikuda . Sisimas oli Glaucusel ikka tunded Ione vastu ja ta otsustas talle armastust avaldada kirja kaudu, mille Nydia pidi kohale toimetama. Ühtlasi soovis Glaucus, et Nydia hakkaks Ione juures elama. Kõik läks nii, nagu soovitud: Nydia jõudis edukalt Ione juurde, kes võttis ta ilusti vastu ja oli nõus, et Nydia hakkab tema juures elama ning tollest ajast peale said Glaucusest ja Ionest armastajapaar. Armuafäärist sai ka Arbaces teada, kes haudus salakavalat plaani Ione enda juurde meelitada ning nõiduse abil teda end armastama panna. Egiptlane sai plaaniga hakkama, aga Nydia koos Glaucuse Apaecidesega jõudsid talle järele. Rüseluse keskel tuli hirmus maavärin, mille käigus Arbaces sai raskelt vigastada, teised aga pääsesid. Tükk aega plnud egitplasest midagi kuulda. Glaucus ja Ione nautisid elu, Apaecides pöördus ristiusku. Nydial kasvas armastus Glaucuse vastu, sama ka Julial, kes pidas Arbacesega nõu, et minna koopanõia juurde armastusejoogi järele. Umbes samal ajal sattusid Glaucus ja Ione ise koopanõia juurde tormi eest varju. Seal tappis Glaucus neid rünnanud nõia mao, mille käigus kihutas nõid nad minema. Üsna pea saabusid Julia ja Arbaces. Viimane oli kättemaksuhimuline ning armujoogi asemel käskis nõial kokku segada mürk. Julia ei aimanud midagi ja ta rääkis isegi Nydiale, kellele ta kavatseb jooki sisse anda. Hämmingus Nydia leidis võimaluse, kuidas Glaucus endale saada ja salaja võttis joogi endale. Järgmisel õhtul toimunud pidusöögil kallas Nydia salaja mürki Glaucuse joogi sisse, mis ajas mehe hullumeelseks, kes tormas segaduses tänavatele. Ta sattus peale Apaecidese mõrvale, mille elluviijaks oli Arbaces. Egiptlane lavastas Glaucuse süüdi, kelle saatuseks määrati võitlus lõviga. Koos temaga jagas sama saatust Olinthus, Kristluse levitaja. Kõik see mõjus rängalt Ionele, kes kaotas oma venna ning ühtlasi ka Glaucuse. Arbaces võttis Ione enda juurde ning Nydia pani ta luku taha, kes pääses põgenema ja leidis kolmanda vangistatu, Isise preestri Calenuse, kes nägi selge silmaga mõrva pealt ja oli kindel, et Arbaces on hoopis süüdi. Neiu kirjutas Sallustile tõe kohta, kes luges seda viimasel hetkel , kui Glaucus oli juba tapalaval. Rahvas nõudis Arbacese surma, aga siis hakkas Vesuuv purskama. Kõik mõtlesid ainult põgenemise peale. Palju hukkusid mudavoolu all, mürgise gaasi läbi või jäid majavaringu alla, kaasaarvatud Arbaces. Glaucus, Ione ja Nydia pääsesid laeva peale ja seilasid minema. Maa peale jõudes puudus Nydia, kes tegi tee peal enesetapu merre hüpates. 10 aasta pärast elasid Glaucus ja Ione juba Ateenas ning see oligi nende saatus.