Sündinud sinisel päeval (0)

Raamatu kokkuvõte
„Sündinud sinisel päeval“
Alustuseks võin öelda, et raamat oli väga huvitav ning seda oli kerge lugeda. Alguses küll mõtlesin, et see on üks nendest raamatutest, mida ma hakkan lugema suure vaevaga, sest numbrite teema on minu jaoks väga kauge . Kui hakkasin raamatut lugema, siis ei märganudki, et sain paari tunniga selle läbi loetud. Muidugi pean tunnistama, et igasugused numbritega seotud seletused jäid mulle arusaamatuteks ning seepärast nautisin raamatut lugedes kohti, kus oli kirjeldatud tema eluteed . Väga huvitav oli lugeda tema lapsepõlvest ning reisimisest. Kui nüüd analüüsida tema varajaseid aastaid, siis on tõesti raske aru saada, et tegemist on „teistsuguse lapsega“. Raamatus kirjutab ta sellest, et tollel ajal eriti ei teatud midagi Aspergeri sündroomist või autismist ja kindlasti mitte savanti sündroomist, aga kui ma hakkan mõtlema sellele, siis mulle tundub, et ka tänapäeval ei suuda keegi nii varajases staadiumis kindlaks teha, et tegemist on „erilise lapsega“. Minu arvates ütlevad ja seletavad nii mõnedki arstid ja spetsialistid vanematele seda, et mõned lapsed ongi rahutud , tahavad rohkem tähelepanu, nutavad rohkem, ei maga hästi ja üsna tihti aetakse kõik gaasivalude või kasvavate hammaste kaela. Mind hämmastas ka see, et Danieli käitumine muutus üsna ruttu ja radikaalselt. Ennem ta tahtis ikkagi mingit tähelepanu ja vanemad pidid temaga pidevalt tegelema ja siis järsku ta tõmbus eemale ja eelistas olla omaette . Danieli hilisemas arengus on selgelt välja toodud märgid sellest, et tal on Aspergeri sündroom ja kalduvus autismile. Tänapäeval juba teame, et kõrvade kinnipanemine, sundliigutuste tegemine, „kiikumine“, eraldatus ja omaette olemine on selged märgid utismist ning Aspergeri sündroomist. Üks asi, mis mulle avaldas muljet oli Danieli perekond ja selle suurus, sest olgem ausad 9 last tänapäeval on ikka väga palju.Vaatamata sellele, et keegi ei diagnoosinud Danielil autismi või Aspergerit käitusid tema vanemad temaga üsna õieti ja minu arvates aitas suure pere loomine väga paljuski kaasa tema arengule. Raamatu põhjal võin järeldada, et tegemist oli suurepärase ning väga kokkuhoidva perekonnaga ja sügavalt kummaradan vanemate ees. Väga huvitav oli lugeda Danieli kõiksugustest huvidest ja sellest, kuidas ta oma vendade ning õdedega „triikimismängu“ mängis. Minu meelest on väga tore, et ta oma elu elu jooksul tegeles nii mitme asjaga ja tundis suurt huvi kõige vastu. Mõnedes olukordades suutsin Danieliga samastuda, sest mulle endale väga meeldib keeli õppida ja mõni aasta tagasi oli mul „ kiiks “ viltu pandud asjadega, sest mind tohutult häiris see, kui asjad olid kuidagi valesti paigutatud või viltu pandud ja ma vist kuni tänase päevani vahest ka kuskil poes sätin mõne asja korda, sest asi peab korrektne väljanägema. Mind natuke hämmastas olukord, kus Danieli isa muutis igapäevast teekonda lasteaeda ning kuidas see siis muutis ta pahuraks, sest minu arust on uskumatu, et lapsed sellist asja tunnevad . Oleskin võibolla natuke rohkem tahtnud lugeda Danieli ja Anne suhetest, kes siis oli tema selline esimene lapsepõlve sõber ja kelle vastu ta suurt huvi tundis. Ühest küljest on arusaadav, et ta ei osanud hinnata seda sõprust nii nagu ta hindaks mingeid algarve või teisi numbreid ja üsna suur asi oli ka see, et ta üldse temast kirjutas ja et Anne mittenägemine tekitas temas kurvatunde. Kindlasti üks suur asi, mille tahaksin välja tuua on Danieli „esimene sümpaatia“. Ma elasin sellele osale ise ka kaasa, sest ma kartsin, et see poiss käitub temaga kuidagi halvasti või naerab ta välja. Ise ka natuke pabistasin, kui hakkasin lugema, mis siis toimus peale selle kirja üleandmist, aga selgus, et tegin seda ilma põhjuseta. Minu arvates käitus see poiss nagu täiskasvanud inimene ja mind meeldivat üllatas tema reaktsioon ja selle situatsiooni lahendamine, sest lapsed võivad vahest teadagi õelad olla. Ma arvan, et kui see olukord oleks lahenenud kuidagi teisiti, siis oleks see väga mõjutanud tema edasisi suhteid. Veel üks lemmikumaid kohti raamatus oli kirjeldus Leedu reisi kohta. Daniel on väga tubli inimene, et ta julges selle ette võtta ja ei tea kas ma isegi teeks midagi sellist. Sellised kogemused on kõigile harivad ning talle andis see väga suure eelise edasises elus. Mul oli siiralt hea meel, et raamatu lõpu poole hakkas tal nii hästi minema, et ta leidis endale armastatu ning hakkas hindama perega koosveedetud aega. Ma ei välista seda, et tulevikus võin veelkord selle raamatu läbi lugeda, sest see annab väga palju positiivseid emotsioone ning tõestab seda, et ükskord saabub meil kõigil siin elus oma „õnnehetk“ ja vaatamata kõikidele raskustele saab igaüks meist elada täisväärtusliku elu.