100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-04-18
Kuupäev, millal dokument üles laeti
74 laadimist
Kokku alla laetud
3 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Saddestheart
Õppematerjali autor
Mina ja raamatud Juba sajandeid on kirjutatud raamatuid. Esimesed raamatud kirjutati pärgamendi rullidele. Sealt edasi on koos tehnikaga arenenud ka raamatute välimus. Raamatutes edastab autor oma mõtteid ja sõnumeid maailmale. Mina olen oma lapsepõlves lugenud suhteliselt palju raamatuid. Mida vanemaks ma olen saanud, seda väiksemaks on raamatute lugemise arv jäänud. Miks ma ikkagi loen raamatuid? Minu jaoks on raamatud kasulikud, sest need arendavad sõnavara ja silmaringi. Sõnavara on eriti kasulik kirjandite kirjutamisel. Kui ma loeksin praegu samapalju raamatuid kui väiksena, siis ei oleks mul kirjandite kirjutamisel niipalju raskusi. Raamatuid lugedes saab kogeda uusi ja huvitavaid situatsioone, kuhu päris elus ei pruugi sattuda. Saab ka kogeda samu olukordi mis on endaga juhtunud, ja juurelda kuidas raamatu tegelased nendega hakkama on saanud.
"Oled see, mida loed" Raamatud-on see, mis mängib meie elus tohutut rolli. Nende kaudu õpime maailma tundma. Need pole mitte ainult ammendamatu teabeallikas, vaid ka mugavuse ja naudingu saamise vahend. Vahel on väga tore õhtuti area veeta raamatut lugedes ja reaalsest elust abstraheerida. "Ütle mulle, mida sina loed ja ma ütlen sulle, kes sina oled"- niimodi kõlab prantsuse vanasõna. Kuid see pole tänapäeval eriti asjakohane. Kahjuks kohtan üha sagedamini inimesi, kes arvavad, et lugemine on ajaraisk ja mõne jaoks on lugemine kohutav karistus
Kas neid ei loeta enam üldse või on lugejate hulk lihtsalt vähenenud? Tean palju noori, kelle meelistegevus on just lugemine, mitte arvutis mängimine või sõpradega lobisemine, rääkimata siis alkoholi tarvitamisest või teiste ebaseaduslike tegevuste harrastamisest. Paljud ei võta tõesti raamatut vabatahtlikult kätte, kuid kohustuslik kirjandus on alati loetud. Viimane n-ö grupp on siis need, kes ei loe ei vabatahtlikult ega ka koolis ette antud raamatuid. Ainukene seletus sellele on minu arust laiskus. Tahtejõu puudus. Aga võib olla nad ei teagi, et ka raamatute kaudu saab targemaks. Tegelikult kõlab see ju kummaliselt kuidas saab kellegi väljamõeldud Felixi loost targemaks? Mina arvan, et see on alateadvus, mis meid sel puhul juhib. Me ei pruugi ise märgatagi kui kasutame oma igapäevaelus, või siis mõnes suhteprobleemis, selle sama Felixi käiku, teeme samu tegusid. Oma peaga, ilma tema loost rääkiva raamatuta, poleks me selliste asjade peale tulnudki.
,,Iga kirjanik on looja. Ta loob oma maailmu." (Albert Camus) Minu raamatute lugemise kirg on tekkinud viimasel paaril aastal. See oleks võinud küll juhtuda mõni aasta varem, kuid olen siiski äärmiselt õnnelik, et ma olen rõõmuga lugenud palju huvitavaid raamatuid ning saanud osa erinevate kirjanike loodud maailmadest, mis on omakorda avardanud minu mõttemaailma ja andnud palju mõtteainet. Eesti klassikud ja ,,suurkujud" kirjanduses on kirjutanud huvitavaid raamatuid, mis tunduvad alguses veidi keerulise ülesehitusega ning rasked aru saada, kuid pikkamööda muutub lugemine nauditavaks ja haarab mind, lugejat, täielikult oma lummusesse. Lugedes Jaan Krossi ajaloolist raamatut ,,Keisri hull" oli minu esimene mõte, et see on liiga keeruline minu jaoks. Asjad tundusid juhtuvad imelikult, autor kirjutas ju mitmekümne aastase nihkega
Kuidas on mind mõjutanud kirjanduse lugemine? Kuigi ma pole eriti suur raamatute sõber, pean siiski tunnistama, et raamatute lugemine on vahel isegi täitsa mõnus ajaviitmise vahend. Kindlasti on midagi, mis on kirjanduse lugemine mulle andnud. Peamine põhjus, milleks raamatuid lugeda on see, et see avardab silmaringi, muudab maailmavaadet, rikastab sõnavara ning parandab grammatikat. Olen oma elus võrreldes suurte kirjanduse armastajatega väga vähe lugenud. Kuid need raamatud, mille olen ka päriselt läbi lugenud on mind mõjutanud juba sellega, et olen viitsinud ja jaksanud need läbi lugeda. Loomulikult oleneb kõik sellest, milliseid raamatuid loen. Minu põhilised lemmikud raamatute hulgas on noorsookirjandus. Seal on palju päevakohast teemat, mis mind väga köidab. Nii leian palju ühist raamatu sisu ja nende tegelastega. Saan leida
Elu näitab, et nende inimeste jutt on kohati tõesti tobe ja labane ning ega nende inimeste õigekirigi just väga kiita ei ole. Kuid ka need inimesed, kes tõesti lugeda ei armasta, puutuvad iga päev siiski kokku lugemisega oma tööülesannete täitmisel. Kuid on ka inimesi, kes loevad ainult internetis, käies foorumeid ja blogisid lugemas, kasutades Facebook-i või lugedes näiteks telekava või ajalehte. Minu tutvusringkonnas on palju inimesi, kellele meeldib väga lugeda aforisme, sest need on huvitavad ning nendes on ka tõetera sees, mis aitab paljudest asjadestki aru saada. Kuid minu klassikaaslaste ja teiste eakaaslaste seas on palju inimesi, kes tahavad lugeda, kuid mitte kohustuslikku kirjandust, vaid just seda, mida nad ise raamatukogust leiavad. Eriti populaarsed on noorte seas muidugi ajakirjad. Minule endale meeldib ka lugeda, kuid enamasti raamatuid, mida saan ise valida
King unistas juba väikesest poisist peale kirjanikuks saamisest. Ta alustas juttude kirjutamist juba seitsme aastaselt. Viis aastat hiljem leidis ta tädi majast suure hunniku õudus- ja sci-fi-raamatuid. Sellest saigi alguse Stepheni huvi õudus- ja ulmekirjanduse vastu. Läks veel kuus aastat enne kui King avalikustas oma esimese töö. Jutu nimi oli "Ma olin teismeline hauaröövel" ("I was a Teenage Grave Robber") ja see avalikustati ajakirjas "Comix review". Ta esimene raamat, mis Startling Mystery Stories trükikoja kaudu 1967ndal aastal müüki jõudis oli "Klaasist põrand" ("The Glass Floor"). Stepheni maailmavaade kujunemisele aitas kaasa ka vend. Noor Stephen ja ta perekond rändasid ringi Ühendriikide kirde- ja keskosas. Kui King oli seitsme aastane kolisid nad Stratfordi Connecticutis
RAAMATU ANALÜÜS K……. 10C 2015 KEVAD 1.raamat "Inimesed parvlevad nimelt vale ümber nagu kärbsed meekoogi kallal ja muinasjutuvestja sõnad lõhnavad nagu viiruk, kui ta tänavanurgal loomasõnniku sees istub, aga tõe eest inimesed põgenevad" lk 8 Läbi aegade see nii on ja ilmselt nii ka jääb. Loodetakse alati paremat ning pigem pigistatakse karmi tõe korral silm lihtsalt kinni. “Kes on kord joonud Niiluse vett, see igatseb Niiluse äärde tagasi.” lk 10 Kui olla eemal oma lähedastest, siis kord tuleb ikkagi koduigatsus näpistama. "Ole ettevaatlik naisega, kes ütleb "kena poiss" ja meelitab sind enda juurde, sest tema süda on võrk ja püünis ja tema rüpp kõrvetab hullemini kui tuli." lk 17 Kui ei suuda lõppude lõpuks “EI” öelda, võib olukord oodatust halvemini lõppeda.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid