Onu Tomi onnike (0)

„Onu Tomi onnike“  Harriet Beecher-Stowe Harriet   Beecher-Stowe   oli   ameerika   naiskirjanik,   kelle   kuulus   teos   „Onu
Tomi   onnike“   ilmus   1852.   Aastal.   Ma   julgen   väita,   et   valdav   enamik
mõjuvõimsaid kirjanikke ja suurteoste autoreid, kes on oma loomingu ja
ideedega maailma mõjutanud, on olnud mehed ning nais karaktereid ei
olnud sinnamaani veel jõudnud. Just see raamat oli üks neist esimesi, nais
kirjanike teoseid, mis ajas maailma tagajalgadele. Just tänu sellele hakkas
maailmas   orjuse   teema   paranema,   sest   see   raamat   jõudis   nii   paljude
lugejateni. Loo peategelaseks oli ustav ori Tom, ta oli jumalakartlik mustanahaline,
kellele usk oli õpetanud, et ori peab kõiki solvanguid kannatlikult taluma.
Samuti olid väga tähtsad tegelased Eliza ja George ning nende laps Harry.  Tom   kui   ka   Georgi   pere   müüdi   maha   endise   hea   ja   austava   omaniku
juurest,   sest   tal   tekkisid   võlad.   Georg   ise   oli   üldse   kolmanda   omaniku
omand. Nii hakkas hargnema kaks erinevat juttu, sest Eliza jooksis koos
oma väikse Harryga kodunt minema enne orjakaupleja tulekut, kuid Tom
kui   ustav  peremehele   läks   orjamüüjaga   kaasa.  Teel  orjakaupleja   juurde
ostis üks tore noormees tema ära ja tal oli üpris hea elu. Kuniks peremees
suri   ja   perenaine   ei   olnud   nii   hea   südamlik   ja   hooliv   orjade   vastu   ning
käskis kõik orjad viia turule ja maha müüa. Tomile aga kolmas kord õnne
ei langenud õlgadele ja üks puuvillakasvataja ostis ta ära. See mees oli
kõigi   oma   orjade   vastu   väga   kuri   ja   nõudis   neilt   alatasa   midagi   mitte
inimlikku. Raamatu lõpu poole Tom seal ka suri, nimelt ta peksti surnuks. Eliza   lugu   lahenes   õnnelikumalt.   Ta   pääses   orjakaupleja   küüsist   ja   ka
George põgenes oma peremehe juurest ära, et terve pere saaks põgeneda
vabaduse poole. See ka neil õnnestus ja lisaks sellele tuli Georgile tema
kauakadunud õde külla, ning ka Eliza ema kohtus lõpuks üle pika aja oma
tütrega.   Minu lemmik tegelane, Eva, kes oli väike heledapäine tütarlaps. Ta elas
rikkas   perekonnas,   kes   ostis,   mustanahalise   orja,   Tomi   endale.   Mulle
meeldis tema juures see noor innovaatiline mõtlemine, et ori on võrdne
temaga nagu iga teine inimene ikka. Ta õpetas oma isa orjadele hoolivust
ja lugemist. Ta armastas neid nagu oma lähedasi ja tänu sellele oli nende
perekonna orjad väga lahked ja sõnakuulelikud. Ma väga nautisin selle raamatu lugemist ja elasin loo käigus tegelastele
kaasa.   Minu   väga   suureks   kurvastuseks   sain   ma   aru,   et   tol   ajal   oli
tumedanahaline ori lihtsalt ese ehk kellegi omand. Võrdne teekannu või
liha käntsakaga, just selle pärast, et inimesel oli teist värvi nahk. Alguses
raamatut lugedes olin kindel, et see on ilukirjanduslik teos ja väljamõeldis
enamjaolt, kuid raamatu lõppu lugedes sain aru, et see kõik oli päriselt
juhtunud.   Kuidas   kõiki   orje   nii   hullult   peksti,   piinati,   mõnitati,   müüdi   ja


mida   veel.   Maailm   on   tänu   sellele   raamatule   palju   õppinud   ja   edasi
arenenud,  kuid  arvan, et täielikult  see  sildistamine  madalamaks   rassiks
pole aga kadunud veel. Seda raamatut oli vahepeal nii raske lugeda, mul
oli väga kahju neist. Ka autor sõnas: „Mul oli vaimselt seda raamatut väga
raske kirjutada, raske oli taluda moraalset pinget.“ Ta kirjutas seda nuttes,
palvetades,   hingeliselt   kannatades   ja   veetes   uneta   öid.  See   raamat   oli
esimene raamat, mis minu hingeni jõudis ja nüüdsest pean ma seda lausa
oma lemmikraamatuks.