\"MIS ON FILOSOOFIA?\" (0)

MIS ON FILOSOOFIA?
Aegade jooksul on filosoofia mõiste muutunud. Lääne-Euroopa filosoofiast rääkides võib öelda, et Vanas Kreekas oli filosoof tänapäeva mõistes haritlane. Sõnasõnalt tähendab ju philosophia tarkusearmastust. Tollal ei vastandunud filosoofiale teadus, tänapäevases tähenduses teadus hakkas kujunema alles 17. sajandil. Kõigile tuntud klassika sellest ajast on Newtoni mehaanika. Kuni tänapäevases tähenduses teaduste väljakujunemiseni teoretiseerisid filosoofid kõige üle. Hiljem aga tekkis küsimus, milline peaks olema teaduse ja filosoofia suhe. Võis jääda mulje, et filosoofia loovutab üha uusi uurimisvaldkondi. Kui määratleda nii teadused kui ka filosoofia teatud spetsiifilise uurimisvaldkonna järgi, siis näib vana tüüpi filosoofia kõrvaletõrjumine küll vältimatu olevat.
Võimalik, et teadused ja filosoofia uurivad täiesti samu valdkondi, kuid lihtsalt erinevast aspektist ning erinevate meetoditega. Niimoodi arutledes võiksime eristada kolme liiki küsimusi :

Need, millele saab vastata kogemuse, st vaatluse või eksperimendi põhjal

Need, millele vastamiseks on vaja deduktiivselt arutleda

Need, millele ei saa vastata ei ühel ega teisel viisil.
Filosoofiaga tegelemine soodustab iseenda paremat mõistmist ning kriitilist suhtumist oma arusaamadesse. Selle tulemuseks võiks olla tolerantsem suhtumine teistsugustesse arvamustesse.
MILLEKS MEILE FILOSOOFIA?
Ühel hetkel märkab inimene, et ta märkab. Seejärel mõtleb ta märkamise üle – mõistab, et märkab ümbritsevaid objekte (asju ja sündmusi), mis kokku moodustavad reaalsuse, ja nende objektide vahelt jooksevad piirid, mis eraldavad nad üksteisest.
Seejärel mõistab, et tema ise on see, kes registreerib objektide toimet - ta märkab iseennast , subjekti.
Seejärel märkab, et tema ja maailma vahelt jookseb samuti läbi piir - ja see oli üldse esimene eraldusjoon ning tõmmati sündides. Alles pärast psüühika emantsipeerumist reaalsusest, pärast subjekti ja objekti lahknemist sai võimalikuks reaalsuse märkamine mitmekesisena.
Seejärel mõistab, et algupäraselt on vastamisi vaid tema psüühika ja reaalsus , tema kui subjekt , reaalsus kui objekt, ei muud. Selles tõdemuses avaldub mõtte kujul eksistentsiaalne moment.
Seejärel mõistab ta, et psüühika ja reaalsuse koosolu ja vastasseis on funktsionaalne, ning märkab, et leidub ka vahendav seos: taju. Kõik kokku moodustab tajukujundi, mis on rohkem või vähem dünaamiline - vastavalt sellele, kui intensiivselt on subjekt ja objekt teineteisega seotud.
Eranditult iga inimene on mõtisklenud oma eksistentsi üle. Me kõik tahaksime teada, miks me siin oleme ning kuidas me siia saanud oleme. Absoluutselt kõige selle taga, mis tundub täiesti loogilise ja loomulikuna, on küsimused: miks, millal, kuidas, kas ja nii edasi.
Ajast aega on inimesed korraldanud kokkusaamisi ning iga vähegi arukam seltskond filosofeerib sellistel koosviibimistel päevakajas olevate teemade üle. Filosoofia abil on võimalik alustada ning lõpetada vaidlusi, sest iga inimese filosoofiline maailmavaade on erinev. Vanasti ehk oli filosoofia tõepoolest rohkem kui „teadus“, kuid nüüd võiksime öelda, et ilma filosoofiata oleksime me kõik kui ühel arvamusel „peata kanad “.
Tavaelus kasutame me filosoofiat tegelikult iga päev: koolis, tööl, isegi magades . Inimesed mõtlevad nii häälega kui endamisi erinevate küsimuste peale, millele nad tegelikult vastust ei tea. Näiteks võib tuua küsimused: Kas tulnukad on olemas? Miks vihma sajab? Nendele küsimustele võib ju olla vastus, aga kes ütleb, et ainult üks vastus on see ainuõige. Koolis mõtlevad õpilased pingsalt antud ülesannete peale. Nad sisuliselt filosofeerivad, sest õige vastuse leidmiseks peab ju mõtlema antud küsimuste, valemite ja muude tingimuste üle. Tihti arutatakse pinginaabri või teiste klassikaaslastega. Tööl arutletakse samamoodi igasuguste probleemide üle ja päeva lõpus unne suigudes tulevad pähe päeva jooksul toimunud sündmused ning jällegi hakatakse nende üle mõtlema.
Kultuurivaldkondadest kasutatakse filosoofiat nii muusikas, tantsimises, kunstis kui ka teatris. Kuid arvatavasti on kõige suuremad filosoofid siiski poliitikud . Võibki öelda, et poliitikud on tänapäeva filosoofid. Nende töö ongi ju valge mustaks ja must valgeks rääkida...