Eesti rahvus- ja vähemusrahvuste kultuurid Raamat: „Vana eesti rahva elu“ • Rahvuskultuur on ühele rahvusele omane kultuur, mis tavaliselt on seotud ühe keele ja ajaloolise paiknemise alaga. • Kultuuri kasutati esimest korda Marcus Portio Cato(234-149 eKr) • Kultuurile ei ole võimalik anda ühesugust definitsiooni, kuna neid on tänapäeval 400 kanti. (250 oli kunagi). • Laias laastus „ mis on kultuur“- kõik mis on inimesega seotud, rajatud inimese loovusel ja mis ei sünni vahetult looduses ise.
Mere alt vabanenud maa on tänaseni märgatav Madal-Eesti väheviljaka pinnasena. Esimesed inimesed liikusid Eestisse kagu poolt. Uuematel arheoloogilistel andmetel jõudsid nad Eestisse pärast jääaja lõppu umbes 11 000 aasta eest, sellest ajast on teada Pulli asulakoht Pärnu lähedalt. Veidi hilisem on Kunda Lammasmäel olnud asulapaik, mille järgi varaseimat inimasustust on nimetatud Kunda kultuuriks. Umbes samasse aega paigutatakse ka Reiu asulakoht. Kunda kultuur oli mesoliitikumi küttide ja kalastajate kultuur 9. või 8. aastatuhandest eKr 5. aastatuhandeni eKr praeguse Eesti, Läti, Põhja-Leedu aladel ja Venemaa aladel Eesti naabruses, samuti Lõuna-Soomes. Oma nime on saanud Kunda kultuur Kunda linna lähedalt Kunda Lammasmäelt saadud leidude järgi. Ka teised olulisemad Kunda kultuuri leiukohad paiknevad Eestis (näiteks Pulli asula, Siimusaare asula, Narva Joaoru asula). On leitud veel Reiu asulakoht Reiu jõe Pärnu jõkke
Nõukogude perioodile jagunes loodus ja majandusgeoks. 1990 a. muudeti nimi inimgeoks, eelkõige O.Kursi eestvedamisel. Alguses oli harjumatu. Kultuurigeograafia- inimgeo üks allharudest. On ruumiline kultuuriteadus: piirkondlikud erinevused inimeste kultuuris, kultuuriline suhtlemine läbi ruumi, kultuuri mõju inimeste käitumisele, kultuuri materiaalsete jälgede paigutus ja ruumiline korraldus. Ohuks on see, et kultuurigeo valgub laiali kuna proovib hõlmata kõikke, kuna kõik on ju kultuur. Soomes ja rootsis tähistab kultuurigeo just inimgeograafiat. Seosed teiste teadusharudega-1) ajalugu-suur osa kultuurigeost põhineb ajalool. Varem rohkem tänapäeval vähem, kuna käsitletatakse hetkeprotsesse, kuid neid ei saagi siiski mõista ilma ajalugu tundmata. 2) etnoloogia- entoloogia ja kultuurigeo vahele on raske piiri tõmmata. Paljud tööd omavad tugevaid kultgeo aspekte. Siiski on rõhuasetus mõlemal pisut erinev. 3) antropoloogia- teadus inimesest kui ühiskondlikust
Tekkis keskajal provansi tantsulauluna, kujunes välja moodsa lüürika ja vana eepika koosmõjul, lüroeepiline zanr. Ballaadistroof, katrään, 4- ja 3-rõuliste värsiridade vaheldumine, riimiskeeb abcb. Sisu: eksistentsiaalsed piirisituatsioonid, sisemise ja välise maailma võitlus, enam eraelulised sündmused, enamastu traagiline lõpp (kuid ,,moraalne võit"). 9 XV-XVIII sajandil Euroopas rahva teadvuse peamisi kunstilisi teadvuse vorme, oluline romantismi arengus ilukirjanduslik ballaad. Kunstballaad (romantismi olulisemaid luulezanre). Autoreid: R.Burns, W.Scott, J.G.Herder, J.W.Goethe. Eesti luuletajate ballaade: Käsu Hans ,,Kaebelaul", Marie Under ,,Uneretk". Sonett Euroopa luule levinuimaks kinnisvormiks tuleb kahtlemata pidada 14-realist sonetti, mille viisikjamb ja mitmekordsed riimid taotlevad kõlavust ning
Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt. Kirjanduse mõiste tänapäevases kasutuses 2 sajandit vana Enne 1800. → kirjandus = kirjutised, kirja pandud teadmised Kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon (imaginative writing, belles lettres), al. 18. saj lõpust See, mida määratleti kirjandusena 18. saj lõpust alates ei kattu sellega, mida me määratleme kirjandusena tänapäeval. Kirjanduse määratlemine on eri kultuurides erinev, eeskätt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. Võib väita, et kirjandus on tekstide kogum, mida mingi ühiskondlik grupp sellena määratleb. (Mille alusel mingi grupp midagi kirjandusena määratleb?) Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? Kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon (imaginative writing, belles lettres), al. 18. saj lõpust Kirjandus kui keel(e funktsioon), poeetiline keel, intergreeritud keel Kirjandusteos kui esteetilist väärtus kandev objekt
Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt. Kirjanduse mõiste tänapäevases kasutuses 2 sajandit vana Enne 1800. kirjandus = kirjutised, kirja pandud teadmised Kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon (imaginative writing, belles lettres), al. 18. saj lõpust See, mida määratleti kirjandusena 18. saj lõpust alates ei kattu sellega, mida me määratleme kirjandusena tänapäeval. Kirjanduse määratlemine on eri kultuurides erinev, eeskätt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. Võib väita, et kirjandus on tekstide kogum, mida mingi ühiskondlik grupp sellena määratleb. (Mille alusel mingi grupp midagi kirjandusena määratleb?) Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? Kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon (imaginative writing, belles lettres), al. 18. saj lõpust Kirjandus kui keel(e funktsioon), poeetiline keel, intergreeritud keel Kirjandusteos kui esteetilist väärtus kandev objekt
vahelised suhted. Kui tehnoloogia välja arvata, siis me oleme umbes samas punktis, kui 50ndate Ameerika, mis on sõjast jäänud puutumata ja mis on õitsva arengu teel. Selle kauni sädeleva tarbijaühiskonna pealispinna all on erinevat tüüpi tumedad kired ja vihkamised. Kultuurisituatsioon ja kirjandus Mingisuguses ühiskondlikus koosluses on palju erinevaid valdkondi: haridus, kultuur, poliitika, meditsiin, pangandus, kaubandus jne. Nõukogude ajal oli väga keeruline ennast teostada erinevatel väljade. Eneseteostus oli teatud mõttes pärsitud või suunatud. Me ei saa rääkida täisväärtuslikust poliitikast Nõukogude Eesti kontekstis, see tähendas mingite võõraste asjade järgimist. Ka muudes valdkondades pole tegevus väga intensiivne. Seda ei peetud oluliseks. Selle eest oli nt kultuuri valdkond läbi mille sai ka iseennast teostada ja läbi
Usuti ka, et muusikal on maagiline vägi mõjutada inimesi, asju ja nähtusi nii siin- kui teispoolses maailmas. Meil kasutatav sõna muusika on pärit Vanast Kreekast (musike) ning tähistas seal muusade kunsti, kus olid ühendatud nii sõnakunst (laul), pillimuusika kui ka tants. See muusika õpiti tavaliselt selgeks nootide abita. Üsna ammu on vahet tehtud elanike erinevate rühmade laulude vahel (rüütlilaulud, villanellad jm), pannes tähele ka lihtsama rahva hulgas levinud laule (nt ladinakeelse nimetusega carmen vulgare). Tänapäeval sobiks kogu vanem muusika rahvamuusika mõiste alla. Rahvamuusikat hakati Euroopas teadlikult eristama ("rahvamuusika avastati") 18.19. sajandil tänu sellele, et rahvamuusika oli piisavalt eraldunud ja seda hakati väärtustama. Kõrgklassil oli 18.19. sajandil välja kujunenud oma professionaalne muusika. Linnades elavad
Kõik kommentaarid