50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2012-11-13
Kuupäev, millal dokument üles laeti
97 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Ats .
Õppematerjali autor
Küsimused teose " Kevade " kohta. 1. Kust oli pärit Imelik? Tõukrest 2. Millest tegi Toots uiskudele raudu? Vikatiteradest 3. Jüri Kuslapi hüüdnimi? Tiuks 4. Mida käskisid tüdrukud Imelikul mängida? Reilenderit 5. Toots õpetas Kiirele konnasilma rohtu. Milline see oli? Pidi peale äikest aukliku kivi peale kogunenud vett võtma ja jalga määrima. 6. Mida ütles Toots Imelikule, kui ta Teelet tantsima rebis? Imelik, lase ruttu üks polka, ma lähen Tali pruudiga tantsima! 7. Miks sai köster Tootsi pingi alt kätte? Kiir näitas, et Toots laua all. Taga ajades jäi üks õpilane ette. 8. Mis puu see oli, mida Arno tihti silitas? Paju 9. Miks Arno Rajalt Teelega jumalaga jätmata lahkus? Rajal vaatavad Imelik ja Teele albumit. Tuleb Arno. Teele küsib üllatunult, et kuidas Arno sinna sattus. Palub Arnol istuda ja ulatab Imelikule kandle, et ta mängiks. Teelel ja Imelikul on seejuures väga lõbus. Äkki nad märkavad, et Arno kadunud. 10. Mis ametit pidas Kiire isa? K
Teos räägib koolist, selle õpilastest ning põnevatest vahejuhtumitest. Kui Arno isaga koolimajja jõudis olid tunnid juba alanud. Õpetaja pani ta istuma pikkade juustega poisi juurde, kelle nimi oli Toots. Too rääkis Arnole punanahkadest ja Kentuki lõvist. Samal päeval tutvus Arno ka teiste kooliõpilastega. Pärast koolipäeva ruttas Arno teelet koju saatma. Järgnevatel päevadel sai Toots igasuguste koerustükkidega hakkama. Märkimisväärseim neist oli minu arvates see, kuidas ta püstoliga kooli läks ning sellega saunaakna kildudeks lasi. (Kirikumõisa rentnik oli samal ajal saunas ja karjus aknast:” Te kuradi hinged! Te tapate inimesi!”) Ühel päeval ilmusid kooli juurde kirikumõisa noorhärrad, kellel olid piibud suus ja ratsapiitsad käes. Tõnisson vihastas selle peale, et noorhärrad kutsusid neid matsideks ja viskas neid kiviga — algas kaklus. Seejärel jooksis Toots klassituppa ja võttis kuumaksaetud roobi välja kaasa, mille peale kirikumõisa noorh
Kevade (film) "Kevade" on Eesti film aastast 1970, mis Kevade põhineb Oskar Lutsu jutustusel "Kevade". Zanr draama Lavastaja Arvo Kruusement Produtsent Kullo Must Stsenaarium Kaljo Kiisk Voldemar Panso
koju viinud. Jaani nälg oli suur ja ta võttis ikkagi Anni käest saia, pärast veel teisegi. Nad kõndisid ümber kiriku, Anni rõõmsalt, Jaan häbelikult. Anni oli ilus tüdruk, ja kui Jaan ta poole vaatas tundis ta kuumavärinaid. Anni riided olid linnamoelised ja see andis mõista, et ta on jõukast talust. Jaan arvas, et tüdruku pere otsib teda juba, kuid tüdruk ütles, et otsigu, nad on isaga kahekesi. Nad olid veel kaua koos, seisid lume sees. Anni päris Jaani kohta, kuid Jaan ei tahtnud väga oma kodusest olukorrast rääkida, tundis häbi oma vaesuse pärast ja vastas vaid lühikeste vastustega. Siis tuletas ta jälle Annile meelde, et ehk ta isa otsivat juba teda. Anni ei lasknud end aga eksitada, ja küsis, et kas Jaan ikka jala tagasi jaksab minna, ta arvas ka, et Jaan võiks mõnelt külamehelt küüti paluda, siis ütles, et ta tuleb neid vaatama, ja et Jaan teistele tervisi saadaks, ning andis paar saia veel lastele kaasa
Eduard Vilde (1865 -1933) Eduard Vilde oli pärit mõisateenija perekonnast. Ta kasvas Muuga mõisas. Aastatel 18781882 õppis ta Tallinnas kreiskoolis Aastatel 18831886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, 1887 1890 ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel 18901892oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 18931896 töötas taas Postimehe toimetuses. Aastal 1896 elas ta Moskvas. Aastatel 18971898 toimetas ta Narvas ajalehte Virmaline, 18981901 töötas Tallinnas Eesti Postimehe juures, 19011904Tallinnas ajalehe Teataja ja 19041905 Tartus ajalehe Uudised toimetuses. 1905. aasta lõpul pidi Vilde minema revolutsioonilise tegevuse tõttu maapakku, mis kestis 1917. aastani. Pagulasena elas ta koos abikaasa Linda Jürmanniga (1880-1966) Sveitsis, Soomes (1906 toimetas seal satiiriajakirja Kaak), Saksamaal,USA-s (1911), Kopenhaagenis (19111917) ja mujal Pärast Veebruarirevolutsiooni tegutses ta 19171918 Estonia teatri dramaturgina. Aast
II - järgmine päev oli uue kodukohaga tutvumiseks, esmalt taheti külastada naabrit, Tagapere Pearut, kuid ta oli kõrtsis - Saunatädi ja sauna-Madis tutvustasid uutele peremeestele ümbrust, see oli vaikne, soine, vesine, krunt oli suur, Andres mõtles ümbrust vaadates, mida maaga võiks teha, planeeris ja kavatses, Krõõt korjas vaikides lilli - ,,Elame siin nagu kärbsed sitahunniku otsas" sauna-Madis, lk 15 - Andres planeeris kraavi kaevamist kohta, kuhu Maasik kinni jäi, idee juhtida liigne vesi läbi naabrite maa jõkke, pakkus sellega sauna-Madisele tööd - Madis räägib Andresele, et naaber Pearu tahab tihti rammu katsuda, see peale tahab Andres proovida seda teha Madisega, kuid perenaine segab vahele ja takistab mehi, otsustatakse hoopis kive tõsta, Andres osutus tugevamaks ja seega Pearule vääriliseks vastaseks III - Andres soovis lapsi, tahtis, et nad tulevikus Vargamäe elamise üle võtaks
Mehel oli teinegi saladus, kuid seda Mari juba aimas ette. Nimelt tol ööl, kui ta oli katkise jalaga koju oli Juss see, kes tee ääres pussiga ootas. Kui kõik saladused olid räägitud palus peremees Marit perenaiseks ning kõik lapsed saaksid perelasteks. Kuid Mari vastas talle alles paari kuu pärast jaatavalt. XXII Andres ja Mari läksid kirikuõpetaja juurde, teine ei tahtnud neid paari panna, kuna neil oli liiga palju patte hinges. Nõusse jäi ainult tulevase lapse pärast. Pattude kohta kuulis õpetaja Sauna- tädi käest. Teisel korral käisid nad oma pattude eest südant puhtaks rääkimas. Maril jäi ikkagi üht- teist hingele. Peeti tavalised pulmad kodus, külla oli tulnud palju võhivõõraid nende hulgas ka Laulu- Lullu, kes laulis pererahvast halvustavat laulu. (Pearu tellitud.) Andres viskas laulja välja. Mari päris laulu järgi, kuid Andres ei rääkinud sellest. hoopis hiljem leidis laulusõnad kirstust lauliku vahelt
perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi. «Mis selle talu nimi on?» küsis naine. «See on Aaseme,» vastas mees. «Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.» Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt. «Kuhu see teine tee viib?» küsis naine. «Sooväljale,» vastas mees. «See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.» Jõuti sohu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid