"Anna Karenina" Vronski tegelase kokkuvõte (0)

Madis Reisi
„Anna Karenina “ Lev Tolstoi
Vronski
Te ju teate, ma sõidan selleks, et olla seal, kus olete teie,“ ütles ta, „ ma ei saa teisiti.“( Vronski sõnad Annale rongis.) See lõik näitab minu arvates, et Vronski ei armasta Annat , vaid neid erutavaid elamusi, mida Anna temas tekitas. Sest hiljem oli Vronskil juba järgmine armuke. Kes tõi talle järgmised erutavad elamused , mida ta polnud Annaga tükk aega saanud.
Vronski on keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, heasüdamlik – ilusa, haruldaselt rahuliku ja kindla näoilmega tumedajuukseline mees. Ta näos ja kogu ta kehakujus ning ta uhiuues mundris on kõik lihtne ja ühtlasi peen. Vronski pole iialgi tunda saanud perekonnaelu. Tema ema oli olnud nooruses hiilgav seltskonnadaam. Mida vähem ta oma ema südames armastas , seda rohkem ta teda väliselt austas ja kuulas. Oma isa Vronski peaaegu ei mäletanud. Vronski ei armastanud perekonnaelu: ta nägi perekonnas, eriti abielumehes, poissmeeste üldise arvamise järgi midagi võõrast, vaenulikku ja eelkõige midagi naeruväärset. Kasvatuse oli ta saanud Paažidekorpuses. Lõpetanud kooli noore hiilgava ohvitserina, sattus Vronski kohe Peterburi rikaste sõjaväelaste tallatud radadele . Kuigi ta vahetevahel Peterburi seltskonnaelust osa võttis, olid ta armusuhted seni olnud väljaspool seda seltskonda. Polgu huvid moodustasid tähtsa osa Vronski elust. Polgus mitte ainult armastati Vronskit, vaid ka austati ja oldi tema peale uhke. Peale teenistuskohustuste ja seltskondlike huvide oli Vronskil veel oma lemmikala – hobused , ta oli kirglik ratsutaja. Ratsutamisega on seotud ka Vronski kõige piinavam mälestus. Ühel võiduajamisel, kui ta oli peaaegu võitmas, tegi ta andeksandmatu liigutuse , mille tagajärjel murdis hobune selgroo. Rahvas, arst ja velsker , tema polgu ohvitserid – kõik jooksid juurde. Oma õnnetuseks tundis ta, et on terve ja vigastamata. Hobune aga murdis selgroo ning ta otsustati maha lasta. Väga tähtsat rolli Vronski elus mängis armastus. Eriti armastus Anna vastu. Juba Vronski ja Anna esimesel kohtumisel, jättis Anna Vronskile unustamatu mulje. Vronski jättis Anna pärast maha Kitty ja järgnes Annale Peterburgi. Ka Peterburis püüdis Vronski olla Annale võimalikult lähedal ja viibida temaga võimalikult palju ühes seltskonnas. Anna ja Vronski lähedased suhted paistsid silma ka seltskonnas, kuid see ei häirinud Vronskit. „Vronski teadis väga hästi, et Betty ja teiste peenesse seltskonda kuuluvate inimeste silmis polnud tal vaja naeruväärseks muutumist karta . Ta teadis väga hästi, et nende inimeste silmis võis olla naeruväärne ainult tütarlapsesse ja üldse vabasse naisesse õnnetult armunu.“ (lk 148) Mida kättesaamatum Anna Vronskile tundus, seda rohkem Vronski veendus oma armastuses Anna vastu. Ka Anna polnud Vronski suhtes ükskõikne. Ainuke, kes oleks saanud Vronskit Annaga kohtamast takistada, oli Aleksei Aleksandrovitš, kuid kuigi ta aimas Anna kõrvalepõikest, ei võtnud ta selles suhtes midagi ette. Vronski oli armukese rolliga rahul seni, kuni Anna teatas, et ta on rase . See muutus tunduvalt Vronski suhtumist nende suhetesse. Anna ja Vronski vahelised suhted muutusid väga teravateks. Teose lõpus hakkavad küll Anna ja Vronski probleemid lahenema, kuid nende suhe ei muutu enam kunagi endiseks. Tolstoi kirjeldab Vronskit kui rahulikku , enesekindlat ja enesega rahulolevat inimest.
Madis Reisi