Alexandre Dumas (1)

Biograafia
Alexandre Dumas vanem, sündinud Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (24. juuli 1802 Villers-Cotterêts, Aisne'i departemang – 5. detsember 1870, Puys, Dieppe'i lähedal) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas.
Kirjaniku sünnitunnistusel oli nimeks Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie. Davy de la Pailleterie nimi pärines vanaisalt, kes põlvnes normanni aadlisuguvõsast. Kirjaniku isa läks oma isaga riidu ja hakkas kasutama ema nime Dumas. Umbes 1815. aastast hakkas kirjanik kasutama üksnes nimekuju "Alexandre Dumas".
Nagu paljud, nii alustas Dumas’gi luuletajana, seejärel jätkas näitekirjanikuna, kirjutades ühe esimestest modernsetest romantilistest draamadest Prantsusmaal "Henri III ja tema õukond" (Henri III et sa cour, 1829), mille edukus aitas suuresti kaasa teatrielu suurtele ümberkorraldustele XIX sajandil. Ka mitmed teised näidendid: "Antony" (1831, lugu sohipojast, tema kirest ja võitlusest ühiskonna mittemõistmisega) ning "Kean" (1836, kunstniku ja võimu vaheline konflikt) vapustasid tervet Pariisi. (Olgu lisatud, et "Kean" jättis rohkem kui sada aastat hiljem sügava mulje ka Sartre’ile, kes kirjutas selle põhjal samanimelise näidendi 1953. aastal.) Dumas’ varasemaid näidendeid iseloomustas peale romantika eelkõige kontsentreeritud tegevus ja ajaühtsuse reegli järgimine, mis oli kahtlemata publikumenu eelduseks . Tema hilisemad näidendid aitasid kaasa ajaloolise suuna tekkele prantsuse näitekirjanduses, kuid polnud enam nii edukad ja originaalsed. 1 veebruaril 1840 abielus ta näitlejanna Ida Ferrieriga kes suri 1859 aastal. Abiellumine ei takistanud teda suhtlemast teiste naistega ja tal oli 4 abieluvälist last. Üks nendest lastest poeg kes sai tema järgi nime, kelle ema oli Marie-Laure- Catherine Labay ka temast sai tunnustatud novelist ja näitekirjanik. Tema kolm teist last oli Marie-Alexandrine Dumas(05.03.1831), Micaëlla-Clélie-Josepha-Élisabeth Cordier(1860) ja Henry Bauer. Kui Dumas’l oli ühel hetkel tekkinud liig palju võlglasi, liig palju armukesi ja liig palju vabariiklaslikke mõtteid, et konservatiivsemale osale publikust endiselt meele järgi olla, leidis ta väljapääsu reisimises, pannes kirja "Reisimuljed" ja "Memuaarid" (trükis 1852 -1855). Tema oskus intriigi sõlmida ning teisalt jutustaja -anne ühinesid ja said kõige suurema kuulsuse osaliseks ajaloolistes romaanides.
Kui Dumas1864 naasis Pariisi polnud tal enam edu näitekirjanikuna ning romaan (hoolimata Balzaci esimestest kirjutistest) oli ebapopulaarne ja seda peeti alamat liiki kunstivormiks. Dumas’d vaimustas järjejutt kui zanr , eelkõige selle väike ja terviklik ühik, peatükk. Näitekirjanikuna omandatud dialoogi- meisterlikkus , intriigikujundamise võime, samuti reisikirjadest pärit jutustamisoskus tulid talle siin vaieldamatult kasuks. Järjejutuna ilmunud romaanisest on kahtlemata tuntuim "Musketärid" (Les Mousquetaires, 1844 -1850). Triloogia esimene osa "Kolm musketäri" sai alguse, kui Dumas juba pikemat aega oli kogunud materjali ajalooalase publitsistika "Louis XIV ja tema sajand" (1844-1845) tarbeks. Ta luges mitmesuguseid mälestusi, muuhulgas Louis XIV sekretäri, krahv de Brienne ’i, meenutusi, kes peatus pikalt teemantripatsite lool ning Buckinghami hertsogi ja Austria Anna suhetel. Tõenäoliselt alles hiljem, kui "Kolme Musketäri" intriig oli juba paigas, sattus ta lugema Courtilz de Sandras’i poolt kirja pandud "Härra d’Artagnani mälestusi" (apogrüüf), kust on pärit romaani tegelased. Sellega on seletatav ka ajaline nihe ajalooliste tegelaskujude vanuse ja sündmuste toimumise vahel (d’Artagnan, kes Dumas’ järgi sõidab Pariisi oma kaheksateistkümnendal eluaastal , oli tegelikult 1625. aastal umbes kaksteist aastat vana). Romaani prototüüpidena on nähtud mitmeid Dumas’ kaasaegseid, Dumas’d ennastki kord Porthosena (suur armastus söögiasjanduse vastu, muuhulgas on Dumas ka mitmete kokaraamatute autor), kord d’Artagnanina (tagasihoidliku päritoluga noormees , kes tuleb provintsist ja üritab kaasaegses ühiskonnas läbi lüüa). Nelja noormehe esimest kohtumist on võrreldud "Henri III ja tema õukonna" esietendusega, kus Dumas nägi esimest korda Hugo’d ja Vigny’d ning sellest kohtumisest arenes aastakümnetesse kestnud sõprus. Hugo olevat seega palju kaasa aidanud Athose, Vigny Aramise ja ei keegi muu kui Balzac Porthose tegelaskuju tekkele. Ka mõned põhimõttelist laadi küsimused, mis "Kolme musketäri" lugedes võivad tekkida puudutavad autori isiklikke probleeme: kellest saab tulevase kuninga tõeline isa? kas Richelieu , Mazarin või Buckingham ? Mis vahe on legitiimsel ja õnnelikust perest pärit kuningal (Charles I) ning armastuseta peres ja tõelise isata kasvanud kuningal (Louis XIV)? Paralleeli otsimine "Musketärides" kirjeldatud XVII sajandi ja Dumas’ kaasaja vahel ei ole kindlasti asjatu, sest pretensiooni mõista ümbritsevat, rääkides samas lugusid minevikust, võime Dumas’ juures selgelt märgata. Selle üheks väljenduseks on juba "Kolme musketäri" alguses tehtavad vihjed võimalikule järjele, mis tuligi õige pea – vaevalt kuus kuud peale viimase peatüki trükkiminekut ilmus teine osa "Kakskümmend aastat hiljem". Ka sellele raamatule järje kirjutamine oli Dumas’l tõenäoliselt varakult plaanis. Kui siia lisada, et 1844. aasta oli peale "Musketäride" ka "Krahv Monte -Cristo" ning "Kuninganna Margot" algusaasta, siis näeme, et ka Dumas’ puhul võib rääkida sama grandioossest plaanist haarata maailma tervikuna , kui seda tegi Balzac oma "Inimlikus komöödias".
Dumas ei kirjutanud oma teoseid üksi: olles pidevas rahahädas muutus tema kirjutusviis sageli äriliseks. Suure tõenäosusega näiteks ei kuulu mitte talle endale, vaid tema kaasautorile nimega Maquet, "Musketäride" kolmanda osa, " Vikont de Bragelonne" mitmed peatükid lõpuosast (alates Vaux ’ lossi- ja pargistseenidest, Athose hüvastijätt pojaga jm). Lepingus kirjastajaga oli selgesõnaliselt üteldud, et raamat ei ületa 13. köidet ning lisatöö eest juurde ei maksta: pärast lehekülgede ja ridade hoolikat kokkulugemist lõpetas Dumas kirjutamise, hakates tegelema uute plaanidega ning õnnetul kirjastajal ei jäänud üle muud, kui Maquet’ käest vajalikud peatükid välja pressida. "Musketäride" juurde naasis Dumas veel vaid korraks – selleks, et raamatule joon alla tõmmata ning hoolikalt niidiotsad kokku sõlmida. Dumas’ poeg kirjutab ["Alexandre Dumas-poja kiri isale ," "Kolme musketäri" eessõna, Calmann Lévy, 1894.] kuidas ta leidis isa nutetud silmadega rusutult tugitoolis istumas, see oli hommikul peale Porthose surma... Musketärid – peale Aramise – surevad. Tundub, et kirjanik pidi võtma neilt elu, kuna ta ei suutnud neid enam valitseda : lugejad, kirjastajad, kaasautorid, kõik püüdsid suunata omapäi tegelaste elu ja haarata endale tükikest sellest müüdist, mis tegi autori surematuks. Selles, et Dumas’, olles rännanud läbi sajandite, jõudis oma loominguga välja kaasaega, pole midagi imelikku. Erinevalt oma sõpradest – Vigny’st, kes igatses mineviku ideaale, ja Hugost, keda huvitas oleviku kõla – oli Dumas’ pilk pööratud tulevikku. Ükskõik, millist aega kirjeldades, leidis ta alati mahti mõtiskleda selle üle, mis teda ennast parasjagu ümbritses ja oletada, mis saab edasi. Dumas’ elu möödus XIX sajandi poliitilises sasipuntras, kus monarhiale järgnes vabariik ja vabariigile restauratsioon , kus nurjunud revolutsioonid, riigipöörded, verevalamised ja samas ihalus ideaalide ning demokraatia järele ning veendunud optimism vaheldusid nukrameelsuse ja lootusetusega nagu päev ja öö. Mineviku meenutamisel on mõtet ainult siis, kui sellest on võimalik tuleviku tarbeks midagi kasulikku leida. Dumas võibolla ei märganudki, et ajalooline romaan, mis tema jaoks oli eelkõige äriline lahendus rahamuredele ja kunstiline aseaine ebaõnnestumisele näitekirjanikuna, tegi temast õpetaja igas vanuses ajaloohuvilistele, ja kunstniku, kelle andes pole kellelgi õigust kahelda.