olen olemas) d) mittemõistuslik e irratsionaalne (Schopenhauer)-tunnetus rajaneb vaimne, pluralism-mitu alget(vähemalt 3) näit aatomiõpetus. alateadvusele e intuitsioonile e) religioosne tunnetamine e ilmutuslik tunnetamine b) Epistemoloogiline – tunnetusõpetus f) teaduslik tunnetamine e positiivne (positivism Comte) c) Aksiomaatiline – väärtustamine, näit elu väärtstamine-camus leidis, et elu on mõttetu 2) millisel tegelasel milline teos 2) Mõisted a) Platon - Politeia a) Positivism – rajaja prantslane A. Comte 19 saj, teaduslik e positiivne tunnetamine, b) Schopenhauer - Maailm kui tahe ja kujutlus tunnetamine baseerub teaduslikult.
Sotsiaalse regulatsiooni struktuur baseerub sotsiaalsetel normidel-on ajalooliselt kujunenud. Üldkohustuslikud käitumisnormid-„etalonid“. Üldist reeglit tuleb mõista kui normi. Ühtsus, terviklikkus ja iseseisvus ongi süsteemide puhul väga olulised. Oluline on ka süsteemi organiseerituse ehk korrastatuse tase. Sinna jõudmisele eelneb areng. Oluline on, et süsteem oleks organiseeritud, sest siis seda vähem saab teha mõjutada väljaspoolt. Õigussüsteem ei saa olla rangelt aksiomaatiline süsteem. Sotsiaalse korra hulka kuulub ka õiguskord kui suhteliselt hästi organiseeritud õigussüsteem. Õiguskorra normatiivse aluse moodustavad õigusnormid. Sotsiaalsed normid on korra loomise vahendid inimkäitumises. Kontinentaalses õigussüsteemis võib õigusnorme tinglikult paigutada suletud süsteemidesse. Seda võimaldab kontinentaalsele õigusele omane kodifitseerimisidee-me lähtume kirjutatud õigusest, õiguslausetest ja normidest. Vastandina on avatud süsteem ehk case law
Tehnilis-majanduslik hindamine Hindamisel eristatakse tehnilist ja majanduslikku väärtust, milliste alusel koostatakse tehnilis-majanduslik diagramm. Eelistatum on variant, mille puhul diagrammi punkt asub lähemal ideaalpunktile. Hindamine koos kasulikkuse analüüsiga Koostatakse sihtide puu, millisele märgitakse suhtelised ja absoluutsed kaalud. Edasi toimitakse analoogselt kaalutud punkhindamisele. 39. Aksiomaatilise projekteerimise etapid Aksiomaatiline projekteerimine põhineb hüpoteesil, mis sisaldab kindlaid fundamentaalseid printsiipe, mis kontrollivad head projekteerimise tava ning kus võtme komponentideks on projekteerimise valdkonnad, aksioomid, hierarhiad ja siksakilisuse (zigzagging) järgimine. 40. Kuidas jagunevad valdkonnad aksiomaatilises projekteerimises. Kuidas on erinevad valdkonnad omavahel seotud? Joonistada skeem. Aksiomaatiline disain/projeketeerimine koosneb neljast põhiideest, -etapist:
Füüsikas avastatud seaduspärasuste rakendatavus teistes teadustes. Õpimeetodid: loengud, seminarid. Iseseisev töö: töö kirjandusega ja harjutusülesannete lahendamine. 1 MAKROSKOOPILISTE KEHADE LIIKUMINE Makroskoopiliseks nimetatakse nähtust, milles osaleb väga suur arv mikroosakesi – aatomeid, molekule, elektrone, ioone jne. See arv on ettekujutamatult suur. Näiteks 1 cm3 õhus on normaaltingimustel 2,7@1019 molekuli. Termodünaamika ehk üldine soojusõpetus on aksiomaatiline – see ehitatakse üles teatud põhiprintsiipidele või alustele. Need saadakse katseliste faktide üldistamise tulemusena. Siin aine siseehitusest praktiliselt ei räägita. Sama kehtib soojuse füüsikalise olemuse kohta. Soojus on mingi ainesisene liikumine, kuid missugune, seda ei konkretiseerita. Seevastu molekulaarfüüsika kasutab statistilist meetodit. See lähtub aine ehituse molekulaar-kineetilisest teooriast. Soojus on siin aatomite-molekulide korrapäratu liikumine
Kolmandaks, õigus kui üksik instituut ehk teatud juriidilise keskmõiste ümber koonduv normistik (nt autoriõigus). Neljandaks nn subjektiivne õigus, mida eriti interdistsiplinaarses kontekstis oleks mõistlik ja põhjendatud nimetada subjekti õiguseks. (Mario Rosentau 2004. aastal kaitstud väitekiri “Õiguse olemus: sotsiaalse käitumise funktsionaalne programm”. Rosentau 2004, lk 18-19). Tõdetakse, et õiguses ei ole võimalik rangelt aksiomaatiline süsteem. Aksiomaatilis- deduktiivse meetodi ideaali ei õnnestu õigusteaduses realiseerida. Õigust ei ole võimalik taandada mingitele vähestele põhimõistetele, mis toimiksid aksioomidena. See ei võimaldaks piisavat teavet õigusnormi kohta ega empiirikat. Positiivse õiguskorra ühtsus on eelkõige õigusteaduse süstemaatilise tegevuse tulemus. (Pawlowski, H.-M. Einführung in die juristische Methodenlehre. Heidelberg, 1986. Nagu on viidatud Narits, 2004, lk 92.)
kuna ta on formuleeritud õigusnormide kogumi ehk seadusena. Kui seadus on piisavalt mitteamorfne, terviklik ning hierarhiline on ta ka ehk piisavalt korrastatud ehk organiseeritud. Organiseerituse tingimuse täitmine eeldab mõningast arengutaset, kuid selle tagab eelnevate punktide piisav täitmine. Mida korrastatum seadus on, seda väiksem tähtsus on välismõjul, kuid on ka oht üleorganiseerimisele nõnda aga tekib rangelt 1 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia, Tallinn 2004, lk 89 aksiomaatiline süsteem, mis ei suuda arvesse võtta elu unikaalsust. Sellist viga aga ei tohiks ükski seadus korda saata. 4. Millisesse õiguse valdkonda akt kuulub? Eesti õiguskord kuulub Romaani-Germaani ehk Kontinentaal-Euroopa õigusperekonda, kus eristatakse õiguse kahte pea- ehk põhivaldkonda avalik õigus ja eraõigus. Mõnikord eristatakse lisaks eraõigusele ja avalikule õigusele ka karistusõigust, ilmselt selletõttu, et karistusõigus on
Projekteerimise etapil fikseeritakse vead rakendustarkvaras, mis detailse projekteerimise etapil tükeldatakse edasi arhitektuuriga seotud või detailse loogilise projektiga seotud eriolukordadeks, ja vigade kõrvaldamise võimalused. Realiseerimise etapil fikseeritakse huvi pakkuvad vead konkreetses arvutisüsteemis ja nende kõrvaldamise võimalused. 25. Miks on vaja andmeelementide kehtivusaega? Õige tulemus valel ajal on vale tulemus. Teooria aluseks olev aksiomaatiline baas ei tohi muutuda teooria kasutamise ajal. 26. Ajakitsenduste ja fluktuatsiooni poolt põhjustatud realiseerimisraskused Ajakitsendustest lähtuvalt tuleb tagada andmeelementide kehtivusaeg, tulemuste õigeaegne kasutamine, sundparalleelsus. Fluktuatsiooni suurusel on oluline mõju juhtimise kvaliteedile. Enamus algoritme toimib diskreetses ajas, kus eelduseks on ajaühiku konstantne suurus, mida on aga arvutis realiseerimisel väga raske tagada. 27
algebra on industreeritud vaadeldava sündmuste komplekti poolt. Olgu Ω=[0, 1] ning A = [0, ¾), B = [1/2,1]. Siis sündmuste A ja B poolt indutseeritud sigma-algebraks on F = {∅,[0,1/2),[1/2,3/4),[3/4,1],A,B,[0,1/2)U[3/4,1],Ω} Punkti juhuslikul valimisel lõigust [0,1] on loomulik lugeda sündmusteks valitud punkti sattumist osalõikudesse [a,b], kus(a väiksemvõrdne b). Seega pakub suurt huvi ka vähim sigma algebra, mis sisaldab kõiki osalõike. 3. Tõenäosuse aksiomaatiline definitsioon. Tõestada aksioomide põhjal, et tühja hulga tõenäosus on null. Tuletada liitmislause 2 sündmuse (liidetava) puhul Def: Olgu Ω mingi hulk, mille element ω me nimetame elementaarsündmuseks. Olgu S hulga Ω mingi alamhulkade hulk. Hulga S elemente nimetame juhuslikeks sündmusteks ja hulka Ω elementaarsündmuste ruumiks. Hulka S nimetame hulga Ω hulkade algebraks, kui 1) Ω∈ S 2) A∈S ja B∈S => AUB ∈ S ja AÜB ∈S ja A/B ∈S
tarbimisest saadav suhteline rahuldus, mille määramine rajaneb erinevate tarbimisvõimaluste reastamisel kasulikkuse järgi. Ordinaalset kasulikkust ei saa absoluutarvudes mõõta, ent mida saab järjestada ja mõõta järgarvudes e järjekorranumbrites. (esimene, teine..) Ordinaalse teooria kohaselt peab tarbija vaid otsustama, milline tarbimiskomplekt on tema jaoks kasulikum. Ordinaalset kasulikkust väljendatakse graafiliselt ükskõiksuskõverate abil. Aksiomaatiline eelistusteooria järeldused sisalduvad eeldustes, ent mida kogemuslikud andmed mitte igal üksikjuhul ei pruugi toetada. Aksiomaatiline eelistusteooria on nõudlusteooria osa. Kolm eelistusjärjestuse aksioomi: Tarbija teab kõikvõimalike tarbitavate hüviste erinevate kombinatsioonide e tarbimispakettide täielikku järjestust Eelistusjärjestus on transitiivne (objektile suunatud) Tarbija eelistab tarbimispaketti, mis sisaldab vähemalt üht hüvist rohkem
*Eristatakse kaht erinvat hulgateooriat: Naiivne hulgateooria- Naiivses hulgateoorias puudub kindel tugev aksiomaatika, ent ta on piisavalt efektiivne väga paljude lihtsamate vajaduste rahuldamiseks. Sageli õpetatakse matemaatikas esmalt naiivset hulgateooriat, kuna ta võimaldab inimesel paremini mõista hulga kontseptsiooni ning seda, miks aksioomid vajalikud on. Ka meie kasutasime kursuse raames naiivset hulgateooriat. Loojaks loetakse George Cantorit(19.saj.) Aksiomaatiline hulgateooria- Kuna on teada, et naiivne hulgateooria jookseb väga paljudel juhtudel ummikusse (nt. Russeli ,,habemeajaja" paradoks), hakati alates 1908. hulgateooriat palju normeerima, mille tulemusel tekkiski aksiomaatiline hulgateooria. Aksiomaatilist hulgateooriat kasutatakse seal, kus on äärmiselt oluline vältida erinevaid hulgateoreetilisi paradokse või uurida teatavate matemaatiliste probleemide põhimõttelist lahenduvust/ mittelahenduvust.
elemendid on omavahel seotud ja seetõttu tajutakse neid ühtsena (nt avanormid). Terviklikkuse tagav see, et suhted antud süsteemi elementide vahel on arvukamad ja tugevamad kui selle ja mõne teise süsteemi vahel. Ühtsus, terviklikkus, iseseisvus on lähedased mõisted. Organiseeritus e korrastatuse aste – mida organiseeritumaks on süsteem kvalitatiivsete muutuste läbi muutunud, seda vähem saab teda väljastpoolt mõjutada. Rangelt aksiomaatiline süsteem pole õiguses võimalik, sest see nõuaks kindla arvu aksioomide olemasolu. Kui taandada õigus vähestele põhimõistetele, mis funktsioneeriksid aksioomidena, poleks võimalik õigusnormi kohta teavet saada, ei võimalda ka empiirikat. Aksiomaatilis-deduktiivse meetodi ideaali ei ole õigusteaduses võimalik ellu viia. Seepärast pole ideaali vaja väärtustada. Positiivse õiguskorra ühtsus on esiti õigusteaduse süstemaatilise tegevuse tulemus.
1) ∅,Ω ∈ F0 (Ω < ∞; Ω – elementaarsündmuste ruum ehk hulk, mille elementideks on juhusliku katse kõikvõimalikud tulemused) 2) A ∈ F0 => Ā ∈ F0 3) A,B ∈ F0 => A + B ∈ F0 Nt: Ω = {1,2,3,4,5,6} a. F = {∅,Ω} b. A = {2,3,5}; F = {∅,Ω,A,Ā} c. F = {∅,Ω,{2,4,5},{5},{1,3,6},{1,2,3,4,6},{1,3,5,6}, {2,4}} 2. Tõenäosuse aksiomaatiline definitsioon. Tõestada aksioomide põhjal, et tühja hulga tõenäosus on null. Tuletada liitmislause 2 sündmuse (liidetava) puhul Kujutist P: F → [0;1] nimetatakse tõenäosuseks, kui: 1) P(Ω) = 1 2) AB = ∅ => P(A+B) = P(A) + P(B); P(∑i=1∞Ai) = ∑i=1∞P(Ai) P(∅) = 0 tõestus: on ilmne, et ∅+∅=∅ ja ∅*∅=∅. Seega P(∅) = P(∅+∅) = P(∅) + P(∅) => P(∅) = 0.
Gosseni II seadus tarbijad käituvad ainult siis ratsionaalselt, kui tehtud tarbimisvaliku korral on tarbitavate hüviste viimaste ühikute piirkasulikkused võrdsed (MUA=MUB=MUC=...) Asenduse piirmäär e asendatavuse marginaalmäär väljendab ühe hüvise hulka, millest tarbija võiks loobuda teise hüvise lisaühiku kasuks, püsides samal ükskõiksuskõveral, st samal rahuldustasemel. Aksiomaatiline eelistusteooria on nõudlusteooria osa, mis käsitleb üksikisiku valikut lähtuvalt eelistusjärjestuse aksioomidest. Eelistusjärjestuse aksioomid: 1. tarbija teab kõikvõimalike tarbitavate hüviste erinevate kombinatsioonide e tarbimispakettide täielikku järjestust 2. eelistusjärjestus on transitiivne 3. tarbija eelistab tarbimiskombinatsiooni, mis sisaldab vähemalt üht hüvist rohkem
Sotsiaalse regulatsiooni struktuur baseerub sotsiaalsetel normidel-on ajalooliselt kujunenud. Üldkohustuslikud käitumisnormid-,,etalonid". Üldist reeglit tuleb mõista kui normi. Ühtsus, terviklikkus ja iseseisvus ongi süsteemide puhul väga olulised. Oluline on ka süsteemi organiseerituse ehk korrastatuse tase. Sinna jõudmisele eelneb areng. Oluline on, et süsteem oleks organiseeritud, sest siis seda vähem saab teha mõjutada väljaspoolt. Õigussüsteem ei saa olla rangelt aksiomaatiline süsteem. Sotsiaalse korra hulka kuulub ka õiguskord kui suhteliselt hästi organiseeritud õigussüsteem. Õiguskorra normatiivse aluse moodustavad õigusnormid. Sotsiaalsed normid on korra loomise vahendid inimkäitumises. Kontinentaalses õigussüsteemis võib õigusnorme tinglikult paigutada suletud süsteemidesse. Seda võimaldab kontinentaalsele õigusele omane kodifitseerimisidee-me lähtume kirjutatud õigusest, õiguslausetest ja normidest. Vastandina on avatud süsteem ehk case law
Kuna inimesel on vajadus veendumuse järele, proovib ta kahtlust ületada. Ta hakkab liikuma veendumuse fikseerimise suunas. Kahtlused on olemuselt positiivsed, sest need panevad inimese mõtlema, tegutsema, viies ta uuele tasemele. Kahtlus on tõe üks instrumentidest. Kahtlusi on võimalik ületada põgenemise (inimene sulgeb end probleemile), kõrgemale autoriteedile toetumise (nt toetudes parteile, kirikule), aksiomaatilise põhimõtte külge klammerdumise (aksiomaatiline enesestmõistetav) või teadusliku meetodi (ainus, mille abil saab kahtlust täielikult ületada) teel. Pierce loob ka enda n-ö printsiibi, öeldes, et mõtlemisel on praktiline iseloom. Selleks, et mingi mõiste tähendus kindlaks teha, on vajalik katsetada, millise praktilise kogemuse see meie teadvuses esile kutsub. Ühtlasi tähendab see seda, et kõik metafüüsilised probleemid ja spekulatsioonid tuleb kõrvale heita. Pierce toob pragmatismi ka katse-eksituse meetodi.
suhteid. Ehk lihtsustamine. Ühiskond ei allu reeglitele nii nagu Comte seda arvas. Ideaaltüübid: fenomeni omadustest üldistamise teel saadud tüüp, millega igal üksikjuhtumi omadused ei pea vastama. Tegevus: eesmärgiratsionaalne, väärtusratsionaalne, emotsionaalratsionaalne, traditsiooniline. -Tönnies'i ideaaltüübid: Gemeinschaft, Gesellschaft (kogukond, ühiskond) *N: Ökoogukondade ideaaltüübid Erinevad käsitlused ideaaltüüpide (aksiomaatiline e iseenesest selge, lõpliku hulga valemite/juhtude kohta) ja tegeliku elu puhul (induktiivne) Induktiivne: ühelt üldisele. Hanede vaatlemine. Probleem: kana söötmine. - Georg Simmel: arusaamine seestpoolt (vrd antropoloogia). Ühiskond on suhtlemisel tekkivate vastasmõjude muster. ,,Kaasaaegse elu sügavaimad probleemid tulenevad üksikisiku üritusest säilitada oma iseseisvus ja individuaalsus ühiskondliku seadustloova võimu ees, ajaloolise pärimuse,
Kolmandaks, õigus kui üksik instituut ehk teatud juriidilise keskmõiste ümber koonduv normistik (nt autoriõigus). Neljandaks nn subjektiivne õigus, mida eriti interdistsiplinaarses kontekstis oleks mõistlik ja põhjendatud nimetada subjekti õiguseks. (Mario Rosentau 2004. aastal kaitstud väitekiri "Õiguse olemus: sotsiaalse käitumise funktsionaalne programm". Rosentau 2004, lk 18-19). Tõdetakse, et õiguses ei ole võimalik rangelt aksiomaatiline süsteem. Aksiomaatilis- deduktiivse meetodi ideaali ei õnnestu õigusteaduses realiseerida. Õigust ei ole võimalik taandada mingitele vähestele põhimõistetele, mis toimiksid aksioomidena. See ei võimaldaks piisavat teavet õigusnormi kohta ega empiirikat. Positiivse õiguskorra ühtsus on eelkõige õigusteaduse süstemaatilise tegevuse tulemus. (Pawlowski, H.-M. Einführung in die juristische Methodenlehre. Heidelberg, 1986. Nagu on viidatud Narits, 2004, lk 92.)
8.7). Tuletussüsteemi kuuluvad alati ka süntaksireeglid, mille põhjal saab otsustada, kas vaadeldav objekt kuulub antud tuletussüsteemi või mitte. Nt saab üles ehitada lausearvutusel põhineva tuletussüsteemi, milles tuleb järgida lausearvutuse süntaksit. Tuletussüsteem koosneb tuletusreeglitest, teisendusreeglitest ja süntaksireeglitest. Oskussõna tuletussüsteem sünonüümideks (mõnetiste kontekstuaalsete eripäradega) on terminid formaalne aksiomaatiline süsteem; arvutus; tõestussüsteem. Tuletus koosneb 2 tuletussammudest. Üks tuletussamm on mingi konkreetse väite tuletamine eelduste või varem saadud vahetulemuste põhjal. Tuletusreeglid näitavad, mida saab mingi kujuga lausena esitatud väitest (oletusest) või väidetest selles tuletussammus järeldada, milline on sammu tulem. Tuletusreegleid ei tohi kasutada asenduste tegemiseks tuletussammu eeldustes või tulemites, selleks saab kasutada teisendusreegleid ehk asendusreegleid
8.7). Tuletussüsteemi kuuluvad alati ka süntaksireeglid, mille põhjal saab otsustada, kas vaadeldav objekt kuulub antud tuletussüsteemi või mitte. Nt saab üles ehitada lausearvutusel põhineva tuletussüsteemi, milles tuleb järgida lausearvutuse süntaksit. Tuletussüsteem koosneb tuletusreeglitest, teisendusreeglitest ja süntaksireeglitest. Oskussõna tuletussüsteem sünonüümideks (mõnetiste kontekstuaalsete eripäradega) on terminid formaalne aksiomaatiline süsteem; arvutus; tõestussüsteem. Tuletus koosneb 2 tuletussammudest. Üks tuletussamm on mingi konkreetse väite tuletamine eelduste või varem saadud vahetulemuste põhjal. Tuletusreeglid näitavad, mida saab mingi kujuga lausena esitatud väitest (oletusest) või väidetest selles tuletussammus järeldada, milline on sammu tulem
annaabi.ee 
