Ajaloo arutlus: Esimese ja teise maailmasõja tagajärjed Eesti jaoks. (0)

Esimese ja Teise maailmasõja tagajärjed Eesti jaoks
Kahekümnenda sajandi esimene pool oli sõdade periood. Sellel ajal toimunud konfliktid puudutatasid kogu maailma ning muutsid ühiskonda jäädavalt. Esimene maailmasõda( 1914-1918 ) ning Teine maailmasõda( 1939-1945 ) omavad tähtsat rolli Eesti ajaloos. Kas ja mil viisil kahe sõja tagajärjed Eesti pinnal sarnanesid, millisel viisil aga erinesid ?
Maailmasõjad avaldasid mõju inimeste mõttemaailmale ning juba välja kujunenud maailmavaatele. Nii Esimese, kui Teise maailmasõja tagajärjel leidsid ühiskonnas aset mitmed drastilised muutused. Rahva demoraliseerumine ning muutused vaimulaadis iseloomustavad ilmekalt nii 20nendate kui ka 40nendate aastate eestlasi. Oluliselt vähem, kui enne sõda, omas igapäevaelus rolli religioon. Teine peamine muutus mentaliteedis- muutus naise sooroll . Kuna enamus tööealisi noormehi tabas sundmobilisatsioon , siis lasus naistel peale perekasvatamise ka kohustus meeste töid teha. Sõjajärgsete perioodide erinevuseks oli aga see, et Esimese maailmasõja järel levisid ühiskonnas peamiselt demokraatlikud ideaalid, rahvas uskus tõsimeeli demokraatia toimimisse. Levis patriotism, mis aitas pärast Esimest maailmasõda eestlastel end tõestada Vabadussõjas( 1918-1920 ) ning seeläbi rajada iseseisev Eesti Vabariik. Teise maailmasõja järel pooldati pigem vasakpoolseid vaateid, kuna inimesed olid demokraatias pettunud . Rahvas soovis kindlust ning seda näis neile aktiivselt propageeritud kommunism pakkuvat. Eestlastest patriotistide kõrvale tekkis ka eesti kommunistlik liikumine, mis aitas Moskva enamlastel riigipöördekatset teostada, kuna kommunistlik kandepind Eestisse oli loodud. Teise maailmasõja tagajärjel jäi Eesti enam, kui 50 aastaks taas Venemaa võimu alla.
Mõlema sõja tagajärjel kandis Eesti suuri majanduslikke ja kultuurilisi kahjusid. See nõudis suuri kapitalimahutusid, et taastada sõjaeelsed majandussüsteemid ning tööjõudlus. Sõdade käigus hävisid paljud kultuuriehitised ning mälestised, mistõttu hävis suur osa eesti pärimusest ning arhidektuurist. Esimese maailmasõja ning sellele järgnenud Vabadussõja järel asusid eestlased omakultuuri jälle jõudsalt üles ehitama. 1919. aastal avati Tartu Ülikool, tänu millele oli võimalik iseseisvusaastatel hariduse, samuti teaduse areng. Hariduselus etendasid rolli ka vabahariduslikud seltsid ja organisatsioonid . Kui Eesti iseseisvus, lõi stabiilne poliitiline kord soodsad tingimused loomeinimestele kultuuri arendamiseks. Arenes teater, levisid moodsad kunstivoolud ning ühtlasi ka uudsed muusikažanrid. Samuti arenes ka spordielu- loodi mitmeid spordiseltse ning ringe , mis hiljem koondusid alaliitudeks. Spordist rääkides on tähtsaim see, et mitmed sportlased, näiteks maadleja Kristjan Palusalu, esindasid olümpiamängudel Eesti riiki. Hoopis vastupidine olukord võttis maad pärast Teist maailmasõda, kui Eesti langes NSVL võimu alla. Totalitaarsele riigile kohaselt kehtestati ka Eesti aladel range tsensuur , mis tähendas kogu ajakirjanduse ning igasuguse loomingulise tegevuse allutamist riigi kontrollile. Kõik läänelik keelustati. Näiteks keelustati džässmuusika, mis oli EestiVabariigi aegu populaarsust kogunud. Kuna džässi hukkamõistmine kätkes endas ka mitmete instrumentide halba nimekirja panemist, siis pidid saksofonimängijad ning muud läänelike pillide käsitlejad oma tegevuse lõpetama. See tähendas aga potentsiaaliaalsete muusikute, kes oleks eesti muusikasse uuendusi toonud , raisku minemist. NSVL võimu ajal oli lubatud vaid looming, mis ülistas nõukogude korda. See tähendas seda, et ka paljud kirjanikud loobusid rohkete tabuteemade tõttu kirjutamast. Juhul, kui nad seda siiski tegid, saadeti neid koonduslaagritesse või karistati muul moel. NSVL võimupiirkonna alla kuulumine tähendas eesti sportlaste jaoks seda, et nad ei saanud rahvusvahelisel areenil esindada oma kodumaad Eestit, vaid pidid esinema NSVL lipu all. Selline olukord vähendas eestlaste motivatsiooni ning surus alla rahvuslikud väärtused ning ühtsustunde.
Maailma vapustanud sõdade tulemusena langes Eesti rahvaarv märgatavalt. Esimeses maailmasõjas hukkus vähem tsiviilelanikke, kui Teises maailmasõjas. Miks? Põhjuseks oli asjaolu, et viimase sõja puhul ei eksisteerinud enam rindejoont ning tagalat, kogu maailm oli sõjatander, iga viimne, kui indiviid oli kistud sõjapöörisesse. Mõlema sõja tagajärje, rahvaarvu vähenemise põhjuseks oli ka ulatuslik väljaränne pagulaste näol. Teise maailmasõja kaotused olid ka sellepärast suuremad, et NSVL teostas mitmeid massiküüditamisi. Ainuüksi 1941.aasta juuniküüditamise läbi deporteeriti Siberisse 10 000 eestlast. Teise maailmasõja lõpuks oli Eesti kaotanud peaaegu kõik oma vähemusrahvad: rannarootslased, baltisakslased , juudid ning mustlased- seeläbi vähenes rahvaarv veel rohkem.
Esimese ja Teise maailmasõja tagajärjed Eesti jaoks olid paljuski sarnased, kuid ka erinevad. Üleüldine madal elatustase, majanduse allakäik, pessimism, suured inimkaotused , majanduslikud ja kultuurilised kahjud iseloomustavad mõlema sõja järgset ühiskonda. Suurimaks ning ühtlasi tähtsamaks erinevuseks oli see, et pärast Esimest maailmasõda ning sellele järgnenud Vabadussõda sai Eesti iseseisvaks riigiks. Teise maailmasõja tulemusena sai Eesti Vabariigist aga NSV liiduvabariik , eestlased kaotasid iseseisvuse.