Ajaloo 40.peatükk - Poliitilised olud (0)

40.peatükk. Poliitilised olud
Eesti NSV sisepoliitilise arengu üheks tunnusjooneks oli võitlus kodaniku natsionalismi vastu. Selle taga oli ÜK(b)P Keskkomitee , kes võttis 1944.aasta 30.oktoobril vastu otsuse „Eesti NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö puudustest ja ülesannetest“. Seda mõistet kasutas laiemas perspektiivis N. Karotamm .
Seda mõistet siiski ühemõtteliselt ei defineeritud.
EK(b)P VIII pleenium ja selle tagajärjed
Sisemine võitlus Venemaa eestlaste ja juunikommunistide vahel suurenes. Tundus, et liiduvabariigi tippjuhtkond on nakatunud kodanlikust natsionalismist. 1949.aastal saabus Eesti NSV-sse parteikomisjon asju uurima . 1950 arutati küsimust Kremlis. 7.märtsil kinnitas poliitbüroo otsuse „Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös“. 1950.aasta teisel poolel tuli kokku EK(b)P KK pleenium, et otsust aruatada ja olukorda parandada. Tolleaegset kõrgemat juhtkonda süüdistati kodanliku natsionalismi alahindamises ja paljudes muudes asjades. Süüdistuste esitajad olid Moskva emissarid ja nende kannupoisid. Karotamm vabastati ametist ja asemele tuli Ivan (Johannes) Käbin. VIII pleenium tegi suurpuhastust kohalikes võimuorganites, haridussüsteemis, kultuuriasutustes ning loomingulistes liitudes. EK(b)P VIII pleenium oli murranguliseks sündmuseks Eesti saatusele: Eesti NSV-s said võimule Venemaa eestlased koos valdavalt muukeelse parteikaadriga, ühiskonnas süvenes hirmuõhkkond ja vaimne surutis, tugevnes rünnak rahvuskultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu. Eriti ränga tabamuse sai kultuurivaldkond . Pleenium aitas kiiresti kaasa venestamisele.
Käbinist sai Moskva heakskiidul Eesti mees. Ta oli kuulekaim käsutäitja. Ta püüdis olla nii Moskva meelne kui ka arvestada Eesti olusid. Hea läbisaamine N.Hruštšoviga kindlustas Eesti NSV-le teatud majanduslikud eelised ja võimaldas vältida mõningaid tolleaegseid äärmuslikke eksperimente . 1945 käis Hruštsov Eesti NSV-ga tutvumas. Kehtis põhimõte, et enne rahuldatakse esmavajadused ja siis ülejäänud suunati liidufondi.
Peale Stalini surma järgnes nn sulaaeg , see tõi ühiskonnaelu liberaliseerumine peaaegu kõikides valdkondades. Sulaaega iseloomustas vägivalla heastamine. 1965.aastal toimus Ungari ülestõusu mahasurumine, Eestil kadus lootus saada abi Läänest.
Stalini valitsemise ajal oli riik teistest eraldatud, maailmast informatsiooni saamine oli äär-miselt raske. Peamised infoallikad välisraadiojaamad. Esimene selline oli Ameerika Hääl, mis alustas 1951 New Yorgis . Eestiga seotud teemasi ei tohtinud olla rohkem kui 15% saateajast. Välisraadiojaamade eesmärk oli edastada ilma tsensuurita infot maailmasündmustest ja vahendada omapoolseid uudiseid, kommentaare, analüüse ja reportaaže NSVL -i kohta. Hruštšovi ajal hakkasid kontaktid teiste riikidega paranema. Oluline riik oli Soome.
1950.aastaks oli kultuurielu elavnenud. Stalini-aegse hirmuõhkkonna ja vägivalla kadumine tõi ühiskonda isikuvabaduse ja see omakorda sisendas inimestesse optimismi tuleviku suhtes. Kuldsetel kuuekümnendatel kujunes välja mitmepalgeline rahvuskommunistide põlvkond. Noorte aktiivsus kasvas ja tegutsema hakkasid Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev (EÜE) ja Eesti Õpilasmalev (EÕM). Olukorra parandamiseks üritati noori kutsuda parteidesse ja juhtivatele kohtadele suunata. Keskuseks oli Tartu Ülikool.
1964.aastal kukutati võimult N.Hruštšov ja asemele tuli L. Brežnev. Tartu Ülikoolis vahetati välja komsomolijuhtkond, teadlasest rektor ja hiljem saadeti laiali ülikooli juures tegelenud sotsioloogialabor. Paljud selle põlvkonna inimesed leidisd eneseteostuse kirjanduses, teaduses, kunstis ja muudel elualadel. Palju oli ka neid, kes käitusid vastupidiselt.
1970.aastateks ei olnud I.Käbin oma võimupositsioonidel nii kindlalt. Teda ei peetud enam nii heaks ja tema asemel asus ametisse Karl Vaino. Karl Vaino ei eksisteerinud kohalike huve, vaid pööras rohkem tähelepanu Moskvale . Väljasel tuli lahkuda ja tema asemel nimetati ametisse Rein Ristlaan 1978.aasta suvel algasid suured venestamiskampaaniad. Võeti vastu otsus vene keele õpetamise ja omandamise kohta. Täisväärtuslikuks inimeseks peeti seda, kes oskas mõlemat keelt, nii eesti kui ka vene keelt. Hakati propageerima kahekeelsete lasteaedade ja segakoolide rajamist ja kõrgkoolide õppetöö üleviimist vene keelele. 1980.aastal saavutaski see edu.
Venestamissurve põhjustas noorsoorahutusi 1980.aasta sügisel. Noored läksid protestimarsile, kus miilitsad võtsid paljud osalised kinni. Paljusi karistati koolist väljaviskamisega. 1980.aasta sügisel koostas grupp haritlasi „Avaliku kirja Eesti NSV-st“, see saadeti keskajalehtede toimetusele. Sellele 40 kirjale kirjutas alla 40 Eesti teada-tuntud vaimuinimest (J.Kaplinski, M. Lauristin , P.-E. Rummo). Nad üritasid kirjaga pöörata tähelepanu ühiskonda kuhjuvatele probleemidele nt: keeleküsimus, süvenev migratsioon , möödalaskmised noorsoopoliitikas. Rahvahulgas leidus sellele suur poolehoid. Ka mujal maailmas hakati huvi tundma Eesti vastu. Edaspidi venestamispoliitika mõnevõrra pehmenes.