c) Lihtvormid e sünteetilised vormid – koosnevad ühest sõnast d) Liitvormid e analüütilised vormid – koosnevad kahest või kolmest sõnast 10. Tegumoekategooria liikmed. Tegumoekategoorial on kaks liiget- isikuline ja umbisikuline tegumood. Isikuline – tegija on tavaliselt väljendatav alusena, tunnus puudub. Umbisikuline- tegijaks on keegi umbisik, kes jääb lauses väljendamata. Tunnusel on seitse kuju: takse, dakse, akse, t, d, ta, da. 11. Ajakategooria liikmed. Kindlas kõneviisis on neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk per- fekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg – olevik. 12. Kõneviisikategooria liikmed. Kõneviis ehk moodus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut
tegevuse ajalist suhet kõnehetkega (absoluutset aega) või mingi teise tegevusega (suhtelist aega). Morfoloogilised kategooriad Eesti keele ajad: Kindlas kõneviisis neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk perfekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg: olevik. Morfoloogilised kategooriad Ajakategooria liikmed eesti keeles (1): olevik tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel lihtminevik tegevus eelneb kõnehetkele ja tegevust vaadeldakse tegevusega kaasa liikudes, st vaatlushetk langeb ühte sündmushetkega Morfoloogilised kategooriad Ajakategooria liikmed eesti keeles (2): täisminevik sündmushetk eelneb mitteminevikulisele vaatlushetkele enneminevik sündmushetk eelneb minevikulisele vaatlushetkele (st tegu on mineviku minevikuga)
pööre, lõpp -vad (hakka/vad); -d (käi/si/d). 2. Kõneviisikategooria 1) kindel kõneviis e indikatiiv. Tunnuseta; 2) tingiv kõneviis e konditsionaal, tunnused -ksi (kui järgneb pöördelõpp, käi/ksi/n); -ks (sõnavormi lõpus (tee/ks, satu/ks); 3) käskiv kõneviis e imperatiiv, tunnused -ge (tul/ge), -ke (teh/ke), 0 (too); 4) kaudne kõneviis e kvotatiiv, tunnus -vat (käi/vat, seis/vat); 5) möönev kõneviis e jussiiv, tunnused -gu (ol/gu, vii/gu); -ku (teh/ku, haka/ku). 3. Ajakategooria 1) olevik e preesens. Tänapäeval tunnuseta, olemas ainult ajaloolised tunnused: -b (ainsuse 3. pöörde lõpus), va/d (mitmuse 3. pöörde lõpus), -kse (umbisikulise tegumoe olevikus), -v (oleviku kesksõna tunnuses); 2) lihtminevik e imperfekt, tunnused -si (ela/si/d, õppi/si/me); -is (laul/is, möön/is); -i (teg/i, oli/i, pani/i); -s (käi/s, hakki/s); 3) täisminevik e perfekt: olema olevikus + -nud (on käi/nud);
) Imperfektiivne aspekt väljendab sündmust võttes arvesse selle sisemist struktuuri. Jaguneb kontinuatiivseks, habituaalseks ja progressiivseks aspektiks. Kontinuatiivne aspekt väljendab käimasolevat sündmust (nt ta on seda nägemas). Progressiivne aspekt on kontinuatiivne aspekt, mis väljendab protsessi (nt ta on lugemas). Habituaalne aspekt väljendab harjumuslikku seisundit või sündmust. Milline on tavaline viis aja markeerimiseks? Kuidas jaguneb ajakategooria? Mis neid iseloomustab? Aega markeeritakse tavaliselt verbil. Aeg jaguneb relatiivseks ajaks ja absoluutseks ajaks. Absoluutne aeg on siis, kui sündmuse toimumisaega võrreldakse kõnelemisajaga, nt tulevik, lihtminevik jne. Relatiivne aeg on aeg, mis viitab kahele ajale, millest kumbki pole kõnelemishetk. Millised on eesti keele ajakategooria grammatilised liikmed? Kuidas väljenduvad nendes kõnehetk, viitehetk ja sündmushetk?
Vormihomonüümia – ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu tähendust), nt loog : loo ja käskiva kv vorm looma verbist või pood : poe ja käskiva kv vorm pugema-verbist; lugevat (v-kesksõna osastav ja kaudse kv vorm > päritolult seotud). Kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnustena vormistuvaid üksteist välistavate grammatiliste tähenduste klasse, nt arvukategooria, käändekategooria, ajakategooria, pöördekategooria jne. Markeeritus ja markeerimatus –grammatiliste tunnustega varustatus v tunnuse puudumine. Mõisted on teineteisega otseseoses: mis on keeles tavaline, loomulik, on vormiliselt markeerimata e tunnuseta, ja mis pole optimaalselt loomulik ega tavaline, on markeeritud e tunnusega vormistatud. Morfotaktika – morfeemide järjestumise ja üksteisega liitumise reeglistik, mis eesti keeles on üldjuhul järgmine: LIHTTÜVI – LIITED – TUNNUSED – LÕPUD
kes jääb lauses väljendamata, nt Teises toas lauldi. Kuna umbisikulise tegumoe korral peab tegevussubjektiks olema elus tegija, ei saa paljusid verbe tavalises kontekstis umbisikulises tegumoes kasutada. Need on enamasti samad verbid, mis isikulise tegumoe korral esinevad tavaliselt ainult 3. pöördes, nt kostma, sadama, helendama. Umbisikulise tegumoe tunnusel on seitse kuju: takse, dakse, akse, t, d, ta, da. Ajakategooria liikmed Aeg ehk tempus on pöördsõna kategooria, mis väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega (absoluutset aega) või mingi teise tegevusega (suhtelist aega). Olevik Olevik on pöördsõna finiitne ajavorm, mis väljendab seda, et tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel. Eesti keele olevikuvormi kasutatakse nii siis, kui sündmushetk on kõnehetkega samaaegne. Olevikul puudub tänapäeva eesti keeles tunnus. Keeles on säilinud siiski mõningad
pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin. 12) Vormihomonüümia ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu tähendust), nt loog : loo ja käskiva kv vorm looma verbist või pood : poe ja käskiva kv vorm pugema-verbist; lugevat (v-kesksõna osastav ja kaudse kv vorm > päritolult seotud). 13) Kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnustena vormistuvaid üksteist välistavate tähenduste klasse, nt arvukategooria, käändekategooria, ajakategooria, pöördekategooria jne. Samasse abstraktsesse mõistevaldkonda kuuluv tähendus; esinemine üksteisega vastanduvalt; väljendumine sarnasel viisil (nt tegumoetunnus verbisufiksi abil). Grammatilist tähendust, mida morfoloogiline tunnus või selle puudumine väljendab, nimetatakse selle liikme kategoriaalseks tähenduseks. 14) Markeeritus ja markeerimatus mõisted on teineteisega otseseoses: mis on keeles
see siin (lähedal), too, too seal kaugemal Tavalisemad grammatilisi kategooriaid II (TAM) aeg, kõneviis, tegumood, laad, polaarsus Polaarsus (kõneliik, selle väljendamise vahendid) on grammatiline kat. mis eristab eitust ja jaatust. Sagedasemaid vahendeid: 1) verbile lisatakse eituspartikkel : ma ei lähe homme loengusse. Rumeenia keeles ka eituse puhul sg3, eesti keeles vaid tüvi (eesti keeles olnud soome eitus) 2) eitusverb : ei saab pöördelõpu ja ajakategooria. nt soome keeles 3) verbiafiksid : ta tuleb gel-ecek : gel -me-yecek hixkarya eitussufiks (natuke nagu meie -mata vorm) aeg on gram. kategooria, mis viitab verbiga edastatud sündmuse v seisundi ajale ning seostab seda mingi teise ajahetkega. tavaliselt mark. verbil. absoluutne aeg - sündmuse toimumise aega vrld. kõnelemise ajaga (tulevik, lihtminevik) relatiivne - sündmuse toimumise aeg vrld mõne muu sündmuse ajaga (enneminevik) euroopa keeltes ei eristata mitut mineviku aega enamasti
olemast esialgsed pöördelõpud. • Pöördelõpud kujunenud ajalooliselt personaalpronoomenitest • 1SG: -n < -*m < -*m(V) • 2SG: -D < -*t < -*t(V) [NB! *tinä > *sinä] • 3SG: -B < -*p < -pi~-βi < *pA (oleviku partitsiip) (vanem tunnus -sen) • 1PL: -me < -*mmek < -*(k)mek • 2PL: -tˇte < -*ttek < -*(k)tek 3PL: -vat < -*βat~-*pat (oleviku partitsiibi mitmus) (vanem tunnus -set) 25. Ajakategooria ja mineviku vormide kujunemine eesti keeles. • Soome-ugri keeltele on tüüpiline oleviku-mineviku vastandus, kuid mitte oleviku-tuleviku vastandus • Olevik: -k (näi-k-se, tunnu-k-se, olla-k-se) • Minevik: -i (säilinud vaid 17 sõnas, nt sai, tuli) • Tänapäevane si-minevik on tekkinud kontraheerunud verbide analoogial, kus s kuulus tüvesse, vrd *hakkasi (teine seletus Viitsolt ühendab si-mineviku soome-ugri *ś-tununselise üldminevikuga)
(olla, olema, peab olema, pidi olema), Tartumaal na-tunnus (ta olna) jt • Näiteid kirjakeeles 18.-19. sajandist, varieeruvus suur (ka tänapäeval varieerub) Potentsiaal • Tänapäevaks kadunud, ajalooliselt ne-tunnuseline • Väljendanud võimalikkust • Vanas kirjakeeles on üksikuid jälgi 17. sajandi tekstides: olnes, saanes • Kadumist seostatud kvotatiivi tekkega 24. Pöördelõppude kujunemine eesti keeles. 25. Ajakategooria ja mineviku vormide kujunemine eesti keeles. Soome-ugri keeltele on tüüpiline oleviku-mineviku vastandus, kuid mitte oleviku-tuleviku vastandus. Olevik: -k (näi-k-se, tunnu-k-se, olla-k-se) Minevik: -i (säilinud vaid 17 sõnas, nt sai, tuli) Tänapäevane si-minevik on tekkinud kontraheerunud verbide analoogial, kus s kuulus tüvesse, vrd *hakkasi (teine seletus Viitsolt ühendab si-mineviku soome- ugri *ś-tunnuselise üldminevikuga)
1- Nominatiiv-akkusatiivne süsteem 2- Absolutiiv- ergatiivne süsteem + segasüsteemid /nt sõltuvalt lausetyybist esineb 1. Ja 2. Tyybi jooni/ Nominatiiv-akusatiivne susteem maailma keeltes rohkem levinud. Euroopa keeled on peaaegu ainult nominatiiv-akusatiiv keeled. Üldkeeleteadus 3.11.2010 Klusiiv Demonstratiivpronoomen Polaarsus:. Jaatus ja eitus- väljendusvahendid Aeg ehk tempus, eristused, sündmushetk, kõnehetk, viitehetk, eesti keele ajakategooria. Kõneviis ehk modus: modaalsus (dünaamiline, deontiline, episteemiline), konditsionaal ~ subjunktiiv ~konjuktiiv; modaalsuse väljendusvahendite tekkimine. Tegumood egk genus; aktiiv - passiiv, personaal -impersonaal; eesti keele passiiv=? Laad ehk aspekt: pref-impref (kontinuatiiv, habituaal, mitteprogr -progr jne) aspektkategooria väljendamisest eesti keeles Käändemärgistus - nom-akk ja abs-erg. Deiksis
aforism Sonett Kroonika Reisikirjeldus Haiku Memuaarid Tanka Marginaal Referaat Traktaat EEPOS lugulaul, eepika suurvorm, enamasti värsivormiline teos maailma loomisest, jumalate ja kangelaste tegudest, saatuslikest võitlustest, müütilistest või tegelikest ajaloosündmustest, looduskatastroofidest. Eepostele iseloomulikke jooni: 1. Eepos on absoluutsete tõdede maailm, milles on hinheline ja hingetu pool. 2. Ajakategooria on subjektiivne, eksisteerib vaid minevik, tulevikku ei ole, on ainult tagasipöördumine õnnelikku minevikku, kuldsesse aega ei ole traditsioonilist ajaarvestust. 3. Vanusekategooria puudub, tegelaste vanus ei oma tähtsust, pole oluline ka tänapäevases mõistes põlvkondadevahelises suhtlemises ( tegelane võib olla nt 200aastane või valitseda 28 800 aastat, abielluda endast mitusada aastat vanema või nooremaga jne ). 4
(2) Absolutiiv-ergatiivne süsteem. suhteliselt eriline, aga ta on areaalse levikuga seega on piirkondi, kus ta on valdav. + segasüsteemid (nt sõltuvalt lausetüübist esineb1. Ja 2. tüübi jooni.).Euroopa keeled on peaaegu ainult nominatiiv-akusatiivsed keeled, erand: kaski keel absolutiiv-egatiivne. 31.10 Kordamine Deiksis Polaarsus: jaatus ja eitus eituse väljendusvahendid Aeg ehk tempus, ajaeristused (abs. ja rel.) ; sündmushetk, kõnehetk, viitehetk; eesti keele ajakategooria Kõneviis ehk modus: modaalsus (dünaamiline, deontiline, episteemiline), konditsionaal ~ subjunktiiv ~konjunktiiv; modaalsuse väljendusvahendite tekkimine Tegumood ehk genus: aktiiv passiiv, personaal impersonaal; eesti keele passiiv=? Laad ehk aspekt: perf-imperf (kontinuatiiv, habituaal, mitteprogr-progr jne); aspektikategooria väljendamisest eesti keeles Käändemärgistus nom-akk ja abs-erg 8. loengu teemad Sõnajärg
• Whorf (suri 1941, kuigi põhiviited on 1956). Boasi ja Sapiri jälgedes huvitus keelelistest kategooriatest. • Jagas Sapiri ja Whorfiga inimkonna psüühilise ühtsuse (universaalid) usku, kuid see ei huvitanud teda niivõrd kui argimõtlemise eripärad. • Mõiste “keskmises euroopa keel” (SAE) • Whorfi teene pole niivõrd lingvistilise relatiivsuse hüpoteesi formuleerimine (Sapir tegi seda juba niigi), vaid tugeva empiirilise uurimise tegemine. • Näide hopi keele ajakategooria väljendamisest Sapir (1931): Kategooriad nagu näiteks arv, sugu, kääne, aeg, kõneviis, tegumood, aspekt ja paljud teised on muidugi tulnud meie kogemusest, kuid olles kord abstraheeritud kogemusest on nad süstemaatiliselt kodeeritud keelde ja neid ei avastata enam niivõrd kogemusest, vaid pigem on nad meie kogemusele "peale pandud", sest keelelisel vormil on türannilik haare meie maailmavaate üle.
• Patsientidel oli parem mittemanipuleeritavate nimi- ja tegusõnade nimetamine* • Psühholingvistika-teine eriala, Järeldus: Tegusõnade nimetamine on nimisõnadest keerulisem ainult juhul kui ülesanne – uurib terveid (keelesüsteemi,keeletarvituse ja – võime vahekorda uuriv piirteadus) sisaldab sõna otsimisprotsessi (pildi nimetamine) Hüpotees: inimesed võivad kasutada Eesti keele ajakategooria omandamisest- ajavormid ja ajasõnad R Argus, S Parm 2009 motoorseid “kujutlusi” sõnade mõistmiseks kehtib tervete kohta ajukahjustus võib motoorse 135 N keelearenguga last vanuses 4-7.a. Uuriti ajakategooriate omandamist, alaga kattudes seda võimet halvendada. • millal kujuneb välja opositisoon mineviku ja mittemineviku vahel, kas ajasõnadest on abi Landau-Kleffneri sdr
annaabi.ee 
