AILI JA TOOMAS VINT KUNSTNIKU JALAJÄLG (0)

JAKOB WESTHOLMI GÜMNAASIUM
AILI JA TOOMAS VINT
KUNSTNIKU JALAJÄLG
Retsensioon
Gertrud Tamm
11.A
Õpetaja Kaire Maalma
Tallinn 2015
14. jaanuaril käisin Kunstihoones vaatamas andeka abielupaari Aili ja Toomas Vindi näitust „Kunstniku jalajälg“. Näitusele minnes olid mul suured ootused, kuna olin kunstnikest varemgi kuulnud ning ootasin põnevusega.
Astudes suurde saali oli näha Toomas Vindi muljetavaldav ekspositsioon kogu tema vanematest ja uuematest maalidest. Tema teosed olid põhiliselt rohelise alatooniga ning kujutas peamiselt loodust, parke ning nende vahel looklevaid teid. Teosed paiknesid valge seina taustal kõrvuti ja ruumi keskel olid pargipingid, kus sai jalga puhata ning maale nautida ning nende üle pikemalt mõtiskleda. Kui pikemat aega seal istuda, jääb tõesti mulje nagu oleksid ise seal maali sees, rohelus keskel. Toomas Vildi omapärased maalid on vaatamata samale stiilile väga erineva. Just sellepärast et ta on kujutanud erinevaid vaateid ja on mänginud oma teostes väga palju varjudega ning erinevate roheliste toonidega. Minu jaoks oli Toomas Vildi teoste juures kõige huvitavam valguse-varju mäng, mille abil tõstis ta esile erinevaid hooneid , puid ning üksikuid puulehti. Minule jätsid suure mulje näiteks tema ringi kujuline teos „Valguse algus“, kus on ta kujutanud päikesetõusu suvisel aasal. Samuti meeldisid mulle tema kaks müstilist maali „Sammaldunud nõlvak“ ja „Tee linnalähedases metsas“.
Veel rohkem olen vaimustatud Aili Vindi teostest. Näituse eesruumi oli Aili loonud valgusinstallatsiooni, kus olid erinevad värvid, mis tekitasid loojanguefekti. Järgmisesse ruumi astudes oli näha mitmeid maale millel oli kujutatud merd . Kord oli kujutatud tormist halli merd, teinekord aga rahulikku päikeseloojangut. Kuna esile olid toodud Vindi vanemad ning ka uuemad teosed, siis oli ka näha muutust, kuidas aastate lõikes on muutunud värvide kasutamine mere kujutamisel, sinistest, rohekatest toonidest pruunideni. Oli tunda kuidas kunstnik väljendab oma emotsioone läbi maalide, mis on kord täis viha, kurbust, meelerahu ning rõõmu. Aili Vindi teosed olid väga realistlikud ning kohati jäi tunne, et vaataks fotosid . Tema teostes oli kasutatud ka erinevaid tehnikaid. Näiteks ühe maali oli ta üle lakkinud, mis jättis värvi läikima ning jäi mulje nagu helgiks meri päikese käes. Näituse juures oli huvitav ka see, et keset seina oli üks pisike auk ja sealt seest paistis silmipimestav valgus. See auk oli pühendatud Arvo Pärdi loomingule ning kõrval oli silt „Puhasta oma silmad valgusega “.
Näituse kataloogi eessõnas kirjutab Eero Epner: „Oluline pole meri või park, vaid meri või park kui idee – kui olemasolu võimalikkus . Ja see idee, see võimalikkus laotub meie ette kuninglikuna: tühjusesse, vaadete panoraamsusesse, ja vaikusesse. Vaikus , mis Vintide maalidel meid ootab, ei ole too tavapärane maalivaikus, vaid see on laotuv vaikus. Hääled ei ole Vintide maalil lihtsalt välja lülitatud ja mittekuuldavaks tehtud, vaid hääled on vakatanud printsiibina. Ja nagu me hästi teame: kui müra on välja lülitatud ja saabub vaikus, on see harjumatu, seejärel kohutav, ja siis väga ilus. …Meie igatsusele ja hirmudele ei anta objekti ega nime ja ruum, milles me seisame, on jätnud meid üksinda. Ja ka nüüd on see esmalt harjumatu. Siis kohutav. Ja ühel hetkel väga ilus.“ Nõustus täielikult Epneri kirjeldusega sellest näitusest. See tekst iseloomustab seda näitust kõige paremini ning just selline oli minu tunne pärast näitusesaalist väljumist.
Sain Kunstihoones väga suure elamuse osaliseks ning mõistsin, et kunstniku tööd on veel sügavama tähendusega kui esmapilgul paistab.