Adamson-Ericu kunstimuuseumi retsensioon (0)

Tallinna Täiskasvanute Gümnaasium
Adamson- Eric
Retsensioon
Õppeaines: Kunstiajalugu
Klass:
Õpilane:
Tallinn 2007
Sisukord
1. Adamson- Ericu elust............................................................................................3
2. Adamson-Ericu muuseum ....................................................................................5
3. Kasutatud kirjandus.............................................................................................8
Adamson-Ericu elust
Adamson-Eric ( Erich Carl Hugo Adamson) sündis 18. augustil 1902 . aastal Tartus. Adamson-Ericu nimevormi hakkas ta kasutama 1920. aastate lõpul.
Ta oli eesti kunstis üks silmapaistvamaid loomingulisi isiksusi. Kõige rohkem tegeles ta maalimisega, kuid ta oli ka väga mitmekülgne tarbekunstnik. Ta looming on isikupärane ja elegantne, sügavalt seotud koduse põhjamaise keskkonnaga ja eesti rahvusliku kunstitraditsiooniga.
Oluline oli ka Adamson-Ericu osa kunstipedagoogina ning kunstiinstituudi ja tarbekunstikombinaadi „Ars“ organiseerijana sõjajärgseil aastail. 1921. aastal astus ta kunstikooli Pallas, kuid õppetööst ta osa ei võtnud, ning pallaslaseks teda lugeda ei saa. 1923. aastal sõitis Adamson-Eric Berliini tarbekunsti õppima. Peale seda sõitis kunstnik 1924. aasta kevadel Pariisi, kuhu ta jäi kaheksaks aastaks pidama .
Kahekümnendate lõpu poole kujunes valitsevaks žanriks natüürmort. Sageli olid need ülaltvaates.Kunstnikku on köitnud erinevate materjalide ja vormide plastika edasi andmine. Värvilahenduseks on kahvatu või sügav-tume koloriit.
1942. aastall sai Adamson-Eric Kuibõševis asutatud Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite peakunstnikuks. Aasta hiljem valiti ta Eesti NSV Kunstnike Liidu esimeheks. 1945. aastal sai temast Talinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor., kuid neli aastat hiljem oli ta sunnitud vene võimude tõttu direktori kohalt taganema, 1950. aastal heideti ta Kunstnike Liidust välja, võeti ära ateljee ja võimalus kunstnikuna töötada. Tänu sellele tabas kunstnikku 1955. aastal parempoolne halvatus . Kuna parema käega ei suutnud ta isegi pintslit hoida, hakkas ta maalima vasaku käega. 1953. aastal kutsuti Adamson-Eric siiski tagasi ENSV Riiklikku Kunstiinstituuti.
Viiekümnendate aastate lõpuks taastus ta loominguline potensiaal . Temaatikaks olid suvised maastikud , lilled, vaikelud, käsitluslaad spotaansem, värviskaala pingelisem ja kirkam
Tarbekunstnikuna iseloomustavad Adamson-Ericut dekoratiivsed värvilahendused, pingestatud, julged kompositsioonid ja sageli primitiviseeriv joonis. Adamson-Eric tõi eesti tarbekunsti uue vaimsuse, laiendas ja avardas tarbekunsti piire .
Tegeledes paljude erinevate materjalidega, jäi Adamson-Eric ka tarbekunstnikuna eelkõige maalijaks. Austustvääriv on kunstniku püsimine kõrgel loomingulisel tasemel olude ja aegade kiuste ning valmisolek pidevaks muutumiseks.
Adamson-Ericu muuseum
Käisin 19. aprillil Adamson-Ericu muuseumis, kus on üleval ta püsinäitus. Maalidest püüdis kõige rohkem tähelepanu „Autoportree II“, mis oli maalitud 1929. aastal. Mind huvitab väga, miks ta maalis sinna juurde selle nööri? Värvivalik on üsna sünge, kuid ma arvan, et tal polnud peas enesetapu mõtteid, vaid pilt on tehtud kunsti jaoks. Detailid on ilusti välja maalitud. Mulle meeldib väga selle maali taust, mis on väga värvikas, kuigi seal pole midagi kujutatud. Pilt näeb välja tõetruu.
Teine pilt, mis äratas minus tähelepanu oli ta naise portree. See on palju heledamates toonides. Kui esimesel pildil valitsevad pruunikas- hallid toonid, siis Mari Adamsoni portreel valitsevad sinakas -hallid toonid.
Ainult mind häirib selle maali juures see, et tool tundub kuidagi vildakas olevat, või siis naine istub seal peal väga imelikus poosis. See pilt pole nii detailselt ja konkreetselt välja joonistatud kui esimene. Naine oleks justkui maalitud läbi udu. Käed ja sõrmed tunduvad eriti välja maalituna võrreldes näiteks näoga.
Maalitehnika poolest meeldib mulle esimene pilt, kuid värvide ja olemuse poolest meeldib mulle Mari Adamsoni portree rohkem.
Minu meelest kõige ilusam maal on „ Viiul ja vest“, mis on maalitud 1933. aastal. Ta ei ole nii sünge, kuigi on maalitud pruunikates toonides. Eriti meeldib mulle valguse peegeldus , mis tuleb viiuli pealt. Adamson-Eric on osanud hästi edasi anda mitut erinevat materjali. Pildi pealt on hästi aru saada, et tegemist on kulunud nahkvestiga, mille küljes ripub metallist kett, ning viiul ja riidepuu on puidust. Kõik on hästi edasi antud. Ainult mind huvitab, kuidas see viiul saab niimoodi seina küljes rippuda ja alla ei kuku . Kuidas ta sinna kinnitatud on? Oli ta üldse sinna kinnitatud? Kunst ei peagi alati loogiline olema, peaasi , et see viiul sobib sinna.
Terve näituse peale meeldis mulle kõigerohkem Adamson-Ericu tarbekunst . Tehtud oli erinevaid ehteid, serviise ja nahast raamatukaasi.
Nõudele oli joonistatud erinevaid Põhjamaiseid sümboleid, näiteks põtru ja kitsi , loomanahkades inimesi, kuuski ja muid toredaid märgilisi ornamente. Selle nimi siin on „Koopaelaniku serviis“ ning on tehtud portselanist . Loomakesed ja inimesed on joonistatud väga primitiivselt ja lihtsalt, nagu oleks joonistanud mõni väike laps, kuid need nägid väga toredad välja. Serviis näeb palju kenam välja kui mõni masstoodangu serviis.
Tore nägi välja ka üks vasest taldriku moodi ese, mis oli taondatud ja kohrutatud. Keskel on Jälle väike sarvedega loomake, kõige üleval on naissugu tähistav märk. Kahju, et selliseid nõusid müügil ei ole, nendest oleks tore süüa.
Kokkuvõttes oli päris huvitav näitus. Arvan, et Adamson-Eric oli andekas ja eesti kunstile väga väärtuslik mees, ning mäletamist väärt.
Kasutatud kirjandus
„Adamson-Ericu Muuseum“, Ülle Kruus. Trükikoda „Vaba Maa“
8