Achilleuse kand (0)

ACHILLEUSE KAND
Achilleus , kuulsaim Trooja vastu võidelnud kreeka kangelastest , ei olnud tavaline surelik: tema vanemad olid merejumalanna Thetis ja surelik kuningas Peleus. Isa järgi hüütakse Achilleust ka Pelideseks. Talle oli ennustatud enneaegset surma lahingus, ja kuigi tema ema, kes oli jumalanna, teadis väga hästi, et saatuse eest pole pääsu, tegi ta ometi kõik, et poja saatust pöörata. Just sellele rajanebki põnevus Homerose “Iliases”: kas Achilleusel (või üldse inimesel) on võimalik saatust ninapidi vedada?
Thetis, kes teadis , et suplus allmaailma ehk Hadese jõe Styxis teeb haavamatuks, laskus Achilleusega, kes oli veel laps, allmaailma ning kastis poja Styxi vette. Ent kand, millest ta kinni hoidis, jäi kuivaks , nii et Achilleus jäi kannast ikkagi haavatavaks.
Kui puhkes suur Trooja sõda, pani Thetis pojale selga neiuriided, et ta ei peaks sõtta minema. Aga leidlik Odysseus, kes kogus kreeklaste Trooja-sõjakäigu juhile Agamemnonile vägesid, meelitas Achilleuse kavalusega lahingusse: ta laskis niimoodi trompeteid puhuda, nagu tuleks tõrjuda vaenlase äkkrünnakut – ja juba heitis Achilleus neiu riided seljast ning ruttas kilbi ja odaga kohale.
Suur Trooja sõda oli juba kümme aastat möllanud ning tuhandeid ja tuhandeid oli langenud, kui tekkis tüli kreeklaste juhi Agamemnoni ning Achilleuse vahel. Agamemnon oli Achilleuse ilusale orjatarile Briseisele silma heitnud, ja vähe sellest – ta oli naise lihtsalt ära võtnud. See oli Achilleusele teotuseks. Ta vihastas ja tõmbus võitlusest tagasi. Isegi siis, kui oli näha, et troojalased hakkavad peale jääma, jäi solvunud Achilleus oma telki istuma. Ta ei lasknud isegi oma parimal sõbral Patroklosel end pehmeks rääkida. Nüüd sekkus jälle Thetis, sest kuigi ta kartis oraakli ennustust, oli ta ometi mures oma poja au pärast ega võinud vaadata, kuidas tema vapper Achilleus kreeklaste võitlust, käed rüpes, pealt vaatab. Thetis ronis üles Olymposele Zeusi juurde ning palus tal selle eest hoolitseda, et Agamemnon Briseise jälle kätte annaks. Zeus , kellel oli nõrkus Thetise vastu – oli ta ju kunagi tahtnud temaga abielluda –, segas vahele, lastes troojalastel veel suuremat edu saavutada ning viies kreeklased nii suurde viletsusse, et ilma Achilleuse osavõtuta ei olud neil enam võimalik võita. Ja see mõjus: varsti pakkus Agamemnon lisaks Briseise tagasiandmisele ka suurt osa oma sõjasaagijaost, et aga sangarlik Achilleus jälle lahingusse astuks; kuid vabandust paluda ta ei tahtnud. Achilleuse viha ei lahtunud.
Kui kreeklaste lood olid juba nii halvad, et kaotus paistis vältimatu, Andis Achilleus Patroklosele oma sõjavarustuse, nii et kõik usuksid, et kangelane on jälle võitlusväljal. Kuid Patroklos sai surma. Tema tapja oli Trooja kangelane Hektor , Achilleuse suur vastane ning jumal Apolloni soosik. Kui Achilleus sai teada oma parima sõbra surmast, tõi ta kuuldavale nii õudse leina- ja raevukarje, et troojalased surnukeha kohe völja andsid. Nüüd käis kõik väga kähku. Achilleus, kes ei suutnud mõelda muust kui kättemaksust Hektorile, saatis Agamemnonile teate, et on valmis ära leppima. Agamemnon palus vabandust ja saatis Briseise talle tagasi. Nüüd tormas Achilleus lahinguväljale ja tappis loendamatuid vaenlasi , kuni jõudis lõpuks Hektorini. Kahe sangari vahel algas kohutav võitlus. Et nad olid vastastena võrdväärsed, pidi otsuse tegema Zeus : Achilleus jäi ellu ja Hektor suri.
Nüüd rikkus maruvihane Achilleus jumalate seadusi: ta sidus surnud Hektori oma sõjavankri taha ning lohistas teda sada korda ümber linna. Siis jättis ta Hektori moondunud keha laagri juurde lebama . Suure pidulikkusega põletas ta lõpuks oma sõbra Patroklose surnukeha. Alles siis, kui Hektori isa, Trooja kuningas Priamos , ise Achilleuse telgi juurde tuli ja oma poja surnukeha välja anda palus, lahtus Achilleuse viha. Ta mõistis, kui autu oli olnud tema käitumine, ning laskis isal poja surnukeha ära viia.
Enne kui Achilleus uuesti lahingusse läks, oli Thetis lasknud sepakunstijumalal Hephaistosel valmistada talle uue turvistiku, mis pidi eriti kindlat kaitset pakkuma. Ent Achilleuse saatus võttis teise pöörde: tormijooksu ajal linnamüüridele tabas Hektori noorim vend Paris , kes ilusa Helena röövimisega oligi kogu sõja esile kutsunud, noolega kangelase haavatavat kanda. Jumal Apollon , troojalaste vägev liitlane , oli ise selle eest hoolitsenud, et nool märgist mööda ei läheks.
Seitseteist päeva mälestati Achilleust. Leinatseremooniast võtsid osa Thetis ja teised merenümfid, Athena ise võidis Achilleuse keha ambroosiaga. Kaheksateistkümnendal päeval toimus tema pidulik põletamine.
Homerose “Iliasele” annab sisemise ühtsuse Achilleuse viha motiiv , tema kangekaelsus. “ Iliase ” pinge tuleneb teadaolevast ennustusest ning ema katsetest möödapääsmatut saatust kõrvale pöörata. Ilma Achilleuse kannata ei oleks see pinge saanud tekkida.
Ka suurim kangelane ei pääse oma saatusest- selline moraal on müüdil Achilleuse kannast. See on ka üks võtmeid Homerose “Iliase” mõistmiseks. Achilleuse kangelaslik saatusele alistumine ei ole meie ajale ülekantav, kuid see on inimesi ikka ja jälle köitnud.