Aafrika kunst (1)

AAFRIKA KUNST
Koostanud :
Silva K.
2009. a.
Aafrika kunst on väga vana. On leitud keraamilist plastikat, mis on loodud e.m.a. Lääne-Aafrikas, mis on kõige enam levinud kunst meie mõistes. Ida-Aafrikas on visuaalse kunsti üks takistaja olnud islami usu levik. Aafrika kunsti euroopalikus mõttes hakati pidama kunstiks alles käesoleva sajandi alguses. Seda kunsti on vähe uuritud. Aafrika kunstist on saanud inspiratsiooni Giacometti, Max Ernst ja Picasso .
Aafrika on rikas kunsti ja käsitöö traditsioonide poolest - puulõige, vask- ja nahkesemed. Aafrika kunst ning käsitöö hõlmavad ka skulptuuri, maali, keraamikat, tseremoniaalseid ja religioosseid kostüüme ja peakatteid. Aafrika kultuuris on alati inimese välimusele rõhku pandud, mistõttu mängivad juveelid olulist rolli isiklike aksessuaaridena. Maskid on üksikasjalikult välja töötatud ning hoolega viimistletud ja Aafrika kultuuris väga olulisel kohal. Maske kasutatakse tseremooniates esivanemate, vaimude , mütoloogiliste olendite ja ka viljakusjumalate kujutlemisel. Aafrika traditsioonilises kunstis ja käsitöös esineb arvukalt püsimotiive, näiteks paare (naine lapsega, mees relva või loomaga , kõrvalise isiku või võõraga). Paarid võivad esindada esivanemaid, ühiskonna loojaid, abielus olevaid paare või kaksikuid. Paaride teema esindab aga harva mehe ja naise vahelist intiimsust. Ema lapsega või lastega väljendab intensiivset emaduse olulisust aafriklastele, emakest Maad ning inimesi kui tema lapsi. Mees relva või loomaga sümboliseerib au ning võimu. Võõras võib olla mõnest muust hõimust või mõnest muust riigist ning teda võidakse kujutada moonutatult. Pronksplastikat iseloomustab kõrge valutehnika. Seda leidub Kesk- ja Lääne-Sudaanis ning Zimbabwes. Aafrikas leidub ka kaljujoonistusi. Peamiselt kujutavad need mitmesuguseid jahistseene ning on mütoloogilise sisuga.
Aafrika sisustuses üheks tähtsamaks elemendiks on puit. Seda kasutatakse põrandal, laes , mööbliesemete valmistamiseks, nõude ja anumate tegemiseks ning välisarhitektuuris. Üldiselt on puit pigem tume kui hele, mõnikord ka punaka tooniga, heledamad liigid viskavad kuldset tooni sisse. Aafrika värvid on väga soojad ja meeldivad, nad matkivad metsloomi. Disainile lisavad efektsust tiigrite ja sebrade nahad.
Armastatud motiivid on rombid, ruudud ja kolmnurgad eri väljendustes, kombinatsioonides ja suurustes. Imiteerimist leiavad ka loomanahkade mustrid .
Sageli on Aafrika tekstiiltoodete värvigammagi põhjamaisele inimesele vastuvõetavalt valge-beezh-pruun, ehk pisut pruunikaspunast ja sutsu ookerkollast sisse põimitud. Ning tollest lõunamaa stiilist lahutamatud on ka kaunitest tekstiilidest valmistatud arutu hulk patju ja istumisaluseid.
Aafrika hõimud.
Aafrikas on tuhandeid hõime, aga mitte kõik neist ei ole loonud kujusid ega muid esemeid, mis oleksid ülendanud nende käsitööliste tehtu loovuse tippsaavutusteks. Põhiline osa mandri suurest ja kaunist skulptuuripärandist pärineb Ida- ja Lõuna-Aafrikast. Aafrika kultuskujud on alati olnud üksnes paiksete hõimude looming. Esteetika ei eksisteeri seal kunagi ilma pühaduse jõuta. Viimane, vastupidi, avaldub iseeneslikult ja võimsalt tingimusel, et oleksime avatud teise isiku ohverdusideaalidele. Neis aastate vältel pidevalt lihvitud , luitunud Aafrika kujudes on peidus valu, ohverdusi ja eneseohverdusi, usku, lootusi ja ootusi, lubadusi ja annetusi, imetlust ja austust. Nad on sageli üle valatud ja niisutatud ainetega, mida annetusena maajõududele nõudis nendega pidevas ühenduses olev ennustaja-külatark. Ohvriandidega heatahtlikuks muudetud maajõud olid omakorda vahendajaks külatarga ja jumaluste vahel.
Aafriklase silmis on teos ilus siis, kui see vastab tellija nõudmistele, kes tahab vahendaja abil esivanematega kontakti astuda. Skulptor , kes on tihtipeale ka külasepp, võib sõltuvalt tavadest ja olukorrast olla oma lähedaste seas vihatud, kardetud või imetletud. Põhiliselt võimegi Aafrikas leida leida skulptuure, mis on valmistatud ühevärvilisest tumedast puidust. Sellest on tehtud vabaskulptuure, maske, tarbekunsti. Vahel on raske eristada, on kunstiteos mõeldud tarbeesemena või skulptuurina. piir vabaskulptuuri ja tarbekunsti vahel on Aafrikas ebamäärasem kui kuskil mujal. Vabaskulptuuris valitseb üksikfiguuride ülekaal. Kujutatud on seisvas või istuvas poosis figuure . Propotsioonnides on iseloomustavaks suur pea ja lühikesed jalad. Tihti on kujutatud esivanemaid, võlufiguure, jumalaid ja ajaloolisi isikuid. Ka uhkeid täisvarustuses sõdalasi armastatakse seal nikerdada. Aafriklaste kui loodusrahva kunst on vahetu, vaba ja julge. On tunda otsest kontakti puutumata loodusega.
Bauled ja lobid .
Lobi ja baule hõimude elavad Aafrikas suhteliselt lähestiku. Olles küll naabrid , väljendavad need etnilised rühmad oma kunstilisi arusaamu üsnagi vastandlikult. Isegi nende ühine lähtepunkt on sama: ohverdused jumalatele, kellele tahetakse olla meele järgi selleks, et tagada oma lastele häid viljasaake ja õnnelikke päevi. Kui baule esteetika oli üks esimesi, mis võlus Lääne inimesi juba 20. sajandi algusest peale, siis lobi omal kulus palju rohkem aega, enne kui ta suutis neid oma ahvatlevuses veenda. Tänu sellele, et lobi kunsti tegelik avastamine on üsna hiljutine nähtus, on asjaarmastajal võimalik leida veel tänapäevalgi skulptuure ja esemeid, mis vastavad tema ootustele algupärast.
Baulel on kalduvus lihvida oma tööd sedavõrd, et viimane võib päädida ilus, mis lahjendab tema ürgset jõudu. See ei käi muidugi baule suurteoste kohta, mis on äärmiselt peene faktuuriga, täis graatsiat ja kujundlikku rikkust nii peahoiu, soengute, nägude, käte-jalgade, aga eriti keha nõtkuse kujutamisel.
Tüüpilisemad baule kujud on:
"Teispoolsuse abikaasad " - Blolo Bla ja Blolo Bian - vastavalt nais - või meessoost kodukujud, mille vahendusel astutakse kontakti omakorda maajumalustega suhtlevate surnud lähedastega;
asie usu'd, mis kehastavad metsadesse eemaldunud jõude ja hingi, kellele tuleb tuua ohvreid selleks, et mitte nende viha alla sattuda;
inimkujulised ahvid , kelle välimus on eelnevatest rohmakam ja kellele annetasid enamasti põllu- ja metsatöödega seotud riitusi pühitsevad talupojad.
Kui metsavaimudele pühendatud asie usu't kujutati meeleldi kauni ja inimnäolisena selleks, et inetu vaim soostuks kujusse elama asuma, siis talupoegade seas austatud metsa- ja põllujumalused olid looma-, sageli ahvikujulised. Neid hoiti väljaspool küla asuvas hütis, naiste silma alt eemal. Teatud kuufaaside ajal ning külviaegadel pani selleks määratud vahendaja looma pea peal või kätel asetsevasse anumasse toiduande, lootes olla jumalusele meelepärane, kaitsta küla heaolu ja avitada ohus olevaid põllukultuure.
Nad on rahutud ja tapavad oma nooltega ! 1 - nii hoiatati eurooplasest seiklejat, kes suundus lobisid avastama veerand sajandit tagasi. Vaatamata sellele, et tänapäeval niisugune hoiatus enam ei kehti, on ammustest aegadest omaette hoidvad, külalislahkuseta ja sõjakad, koguni vennatappudega kuulsust kogunud lobid säilitanud oma mässajaliku meele tänaseni. Nad ei lase endale liiga teha, ja peavad jahti - nagu ennevanasti - vibu ja nooltega. Loomult individualistid, ei tunne nad tsentraliseeritud poliitilist struktuuri ja elavad endiselt suveräänsete peredena. Lobi küla kujutab endast kindlustatud elamute laialipillatud kogumit, kus pered elavad üksteisest üsna kaugel.
Lobid ohverdavad esivanematele ja selle tänini elava riituse tarbeks valmistavad nad kujukesi ja amulette, mis on tähelepanuväärselt napid ja silmatorkavalt suure sisemise jõuga. Igal lobi perel on oma kultusese, mille tarvis ehitatakse pere elamisse eraldi ruum. Tema ülesanne on kaitsta perekonda kõige eest, mis on ühiskonnas halba: nõidade, haiguste, halva õnne eest. Olles animistid nagu paljud nende naabridki, on lobid loonud hulga kultusesemeid, mis peaksid neile kindlustama vaimude heatahtlikkuse või vahel ka vastupidi: kaitsma inimesi vaimude viha eest. Lobide maalt leiame kultuskujusid, mis aitavad karistada vargaid ja abielurikkujaid, kujusid, mis kindlustavad abikaasa truuduse ja viljakuse, kaitsevad haiguste või nõidade eest, tagavad rikkuse ja heaolu...
Pikka aega avalikkusele tundmatud, ei ole lobi skulptuurid loodud eesmärgiga lummata vaatajat oma kunstilise teostusega. Neil ei ole peenelt punutud , maitsekalt viimistletud ja kaunilõikelisi soenguid . Ei ole ka kaskaadina mõjuvaid detailitäpseid sisselõikeid kehal. See, mis lobi kujude juures kõigepealt silma torkab, on nende hämmastav selgus, hierarhiline otsevaatelisus, piirdumine olulisimaga. Nad on tehtud tugevat vastupanu osutavale puule mõeldes, neil on sageli rippus käed ja rõhutatult väljendusrikas pea.
Bashi -Bushongo ehk kuba (nimi, mille nad said teiselt kuninglikult hõimult - lubadelt) kunst on tüüpiliselt õukondlik kunst, kus kuningas ehk nyimi kehastab ühiskondlike, poliitiliste ja religioossete jõudude võimsust ja allikat. Vastavalt suulisele pärandile, on Bushongodel ehk kubadel olnud üle 125 kuninga, keda nad võivad nimepidi nimetada. Nende kuningate äärmiselt haruldased , aga kuulsad skulptuurid, mille näiteid leiame Tervureni, Kinshasa ja Briti Muuseumi kogudest, kujutavad nyimit ristatud jalgadel istuvana, peaga, mille suurus moodustab kolmandiku kehast, ja igale valitsejale ainuomase atribuutikaga, mis võimaldab nyimi-kujude eksimatut identifitseerimist.
Sageli muljetavaldavad kuba maskid on väga erilised, mõnikord kiivrikujulised, klaaspärlitest, teokarpidest, nahast või riidest kaunistustega. Nad tuuakse välja tavaliselt matustel ja muudel initsiatsiooni- ehk siirderiitustel.
Kubadele iseloomuliku kuningliku kunstiga (skulptorid kuulusid ja kuuluvad tõenäoliselt endiselt kuninglikku õukonda) kõrvuti tuleb mainida nende kõrgetasemelist dekoratiivkunsti, kus enamiku argieseesemete rikkalik ornamentika on tegelikult laenatud kubade allhõimu šoovade viljeldavast, nn Kasai sametina tuntud ja hinnatud tekstiilikunstist. Kuba skulptuurid, trummid , ennustamisel kasutatavad loomakujukesed, meigikarbid, piibud, sauad, viske - või võimuatribuutidena kasutatavad noad , kaunilt töödeldud laiad vööd on kõik tähelepanuväärse teostusega.
Bakongod ehk kongod.
Kongo skulptuur on vaieldamatult Aafrika üks realistlikumaid. Sarnaselt bembedele kaunistavad ka nemad oma kujusid hõimutunnuseid kandvate sisselõigetega. Aga mitte ainult: samasuguseid sisselõikeid lasid endale teha ka kongo naised eesmärgiga end kaunimaks muuta. Kongod on kuulsad oma nkisi'de ehk naeltega kaetud kultusesemete, fetish'ite2 poolest. (Sõna fetish, eesti keeles fetiš tuleb muide portugalikeelsest sõnast feitiço, viimane omakorda ladinakeelsest sõnast factitius, tähendades `inimkäega valmistatut'.) Maagilised ained, mis on peidetud kujutatava olendi - olgu selleks olendiks inimene või loom - pähe või kõhtu, täidavad kahekordset funktsiooni: nad toimivad ühtaegu nii ähvardusena, saates välja needust ja halba jõudu, kui ka kaitsjana oma omaniku suhtes.
Kongodel on rohkesti enam või vähem püha staatusega olmeesemeid: skeptreid, kärbsepiitsu, trumme, piipe jne.
Pended elavad Kwilu piirkonnast idas ja Kasaist läänes. Loango jõgi jagab pendede asuala kaheks. Skulptuur on selle hõimu juures haruldane nähtus, seevastu kiududest punutud või puust maskidel on pendede ühiskonnas täita oluline osa. Neid maske on kolme tüüpi: mingangid, mbujad ja giphogod. Esimesi kasutatakse eelkõige esivanemate kultuse talitustel ja pealiku trooniõnnistamise tseremooniatel, teisi noorukite initsiatsiooniga seonduvalt, kolmandad on pealikute maskid.
Samu maske esineb ka vähendatud kujul; neid puust või elevandiluust valmistatud väikemaske nimetatakse ikhoko deks ja kantakse kaelas
Lobi rituaalsed puuskulptuurid Lassie külas. Ghana 2003.
TANTSUEHE: Niinest ja taimekoorest rõivakaunistus negbe, mida ERMi kataloogis nimetatakse millegipärast lehvikuks. Mangbetu naised kandsid negbet rituaalsete tantsude ajal tagumiku peal.