Pruunkaru ja inimene: kuidas vältida konflikte (0)

Pruunkaru ja inimene: kuidas vältida konflikte
Essee
Mõtlesin kaua, et millist artiklit valida ja leidsin ajakirjast „Eesti loodus“ (12.2011) enda jaoks tõelisest pika ja huvitava artikli nagu seda on „Pruunkaru ja inimene: kuidas vältida konflikte“.
Artikli alguses oli juttu pruunkarudest üldiselt, näiteks seda, et nende rahvapärane nimetus on mesikäpp, kuna nad käivad meevargil ning laikäpp, sest nad tallavad viljapõldudel vilja. Samuti oli seal välja toodud vägagi huvitav fakt, mille peale ma varem eriti polegi mõelnud. Nimelt, et tänapäeval on inimtegevus ohtralt killustanud maastiku ehk metsloomade elupaigad on asendatud nüüd põldude, metsaraiete, suuremate teede ja asulatega. Sellest tulenevalt jääb loomadele üha vähem ruumi ning loomade ja inimeste elupaigad nihkuvad paratamatult üksteisele lähemale. Halb on see aga sellepärast, et selle tagajärjel tekib rohkem kokkupuuteid inimeste ja metsloomade vahel, mis aeg-ajalt võivad tekitada inimestele ka majanduslikku kahju, rääkimata ka vaimsest või füüsilisest kahjust.
Kui ma noorem olin, käisin emaga tihti metsas marjul ja seenel ja poleks uskunud, et võin ise ka oma elus karu kohata, kuid ükskord on see juhtunud. Ma küll õnneks ei sattunud temaga silmitsi ja jumal tänatud selle eest, aga mäletan, et isegi kaugelt oli teda minu jaoks päris hirmutav näha.
Karude arvukus on võrreldes eelmise sajandi esimese poolega kõvasti kerkinud ja selle ning põllumajanduse ja mesinduse hoogustumise tulemusena on inimtekkeliste toiduobjektide osa karu toidus tegelikult kasvanud. Teadusuuring 2003.–2004. aasta kohta näitas, et kevadel ja suvel söövad karud põhiliselt looduslikku toitu, sügisel aga pigem inimtekkelist. Inimtekkelistest toiduobjektidest leidus karu menüüs kevadel ja suvel põhiliselt koduloomi, sügisel aga valdavalt teravilju ja õunu. Paraku on kaera külvipind hakanud pidevalt vähenema, vanade metsavahikohtade ja kadunud talude õunapuud vananevad ning loomsete jäätmete käitluse kord on muutunud rangemaks. Pole siis ime, et selle tulemusena on karude toidulaud ahenenud ja paratamatult võib tekkida inimese ja karu vahel konflikte, eriti just neil aastail kui on kesine marja- või viljasaak .
Kuid tegelikult on karude meelistoit varakevadest hilissügiseni mesilased ja nende vastsed . Väidetakse, et viimase nelja aasta jooksul on karud Eestis lõhkunud umbes sadakond mesilastaru. Põhjuseid, miks karud seda teevad, on mitmeid, näiteks, loogiliselt võiks arvata, et rüüsted sagenevad siis, kui karupopulatsioon suureneb. Kuid see on siiski hüpoteetiline, sest keegi ei suuda kõiki Eesti karusid kokku lugeda. Pigem käib see pesakondade lugemise järgi ja nende arvukus on jäänud suhteliselt stabiilseks. Kuid rüüsted võivad olla sagenenud ka seetõttu, et on paranenud ligipääs maitsvale söögipoolisele. Populaarseks on ju saanud mahemesindus ja palju mesilaid on rajatud just metsadesse ja rabadesse. Samuti võivad sagenenud rüüsted olla märk sellest, et looduslike toiduobjektide kättesaadavus väheneb. Seda on isegi peetud üheks olulisemaks tihenenud rüüstete ajendiks. Ka karude oskused on parananenud õppides nippe emakarult või on nad ise õppinud mesitarudest toidulisa hankima.
Nüüd kui jõuda asja tuumani, et kuidas siis ikkagi vältida konflikti karuga ? Inimene ise saab selles suhtes tegelikult väga palju ära teha. Ei tasu jätta toitu elamute lähedusse ja sageli käidavatesse kohtadesse, eriti just seal, kus elavad karud, sest kui inimene juhtub sattuma peale karule, kes parajasti oma kõhukest täidab ja vahemaa nende kahe vahel on väike, võib karu rünnata, et oma toitu kaitsta. Kui nüüd meenutada minu kohtumist karuga, siis võib öelda, et mul lihtsalt vedas, kuna seisin karust piisavalt kaugel. Samuti võib karu rünnata, kui teda on haavatud või kui inimene satub emakaru ja tema järglasega kokku ning emakaru tunneb oma järglast ohustatuna. See on loomulik instinkt, kaitsta oma kõige kallimat vara ehk oma peret. Seda võib ka inimeste pealt näha.
Kui karuga seotud konflikt tähendab juba rüüstet, ehk et karu ründab inimese vara või selleks on oht, tuleks sellega tegeleda enne, kui karu on midagi ära jõudnud hävitada või sellest kohast üldse teada saanud. Karu on teadupärast väga hea mäluga loom ja parim rüüste vältimise viis on jätta talle meelde, kuhu ei tasu trügida. Näiteks võib kasutada kõrgeid platvorme ümber mesitarude või panna püsti hoopis elektritara. Need abinõud on vajalikud selleks, et karule jääks meelde, miks nende tarude juurde enam mõtet minna ei ole. Paraku igasugused hernehirmutised teda ei hirmuta.
Mina isiklikult arvan, et karude peatamiseks tuleks kasutada rohkem karusõbralikke vahendeid. Nendeks oleks näiteks mesitarude ümber olevad kaitseaiad, kuid kuna karud on väga tugevad loomad, siis ilmselt oleks selliste vastupidavate tarade ehitamine väga kulukas . Tänu sellel faktorile näen ma kõige otstarbekamana kasutada elektrikarjust. Ilmtingimata tuleks veenduda, et aed on õigesti paigaldatud ja terve. Traat peaks olema jäme, mille takistus on väiksem ja seega surakas piisavalt tugev, et see karukesele meelde jääks, aga teda ei ohustaks. Samuti on väga oluline korralik maandus. Kuna karu nina ja suu on kõige tundlikumad kohad, siis mõjub elektrilööl sinna just kõige paremini ehk siis tasub välja panna mingi peibutis , mida nuusutades saab ta teada, et ei tasu sinna oma nina toppida.
See artikkel küll ei puudutanud otseselt väga minu eriala, aga ökoloogia tunniga on see seotud tihedalt ja kuna ma olen pärit tegelikult maalt, siis oli päris huvitav teada saada, kuidas karu rünnakuid tegelikult vältida. Seda artiklit uurides sain ülevaate sellest, millest karud toituvad, samuti sain infot selle kohta mida rünnatakse ja mis on nende rünnete põhjused. Tänu sellele artiklile sain rohkem aru, miks inimestel ei tasu nii palju metsa põllumaaks muuta ja kui kahjulik see võib olla, kuna seda tehes suurendatakse võimalust inimeste ja karude ning muude metsloomade kohtumiseks, millel võivad kurvad tagajärjed olla.
Artikli aadress http://www.eestiloodus.ee/index.php?artikkel=4264