Nikolai II (1)

NIKOLAI II
(1894-1917)
Nikolai II, Aleksander III ja Maria Feodorovna vanim poeg sündis 6. mail 1868. a. Ta abiellus Hesseni suurvürsti Ludwigi tütre Alexandra Feodorovnaga ( Alice Victoria Eleanor Louisa Beatrice ), kellega neil oli viis last, neli tütart ning poeg Aleksei. Nikolaid on iseloomustatud väga halva, kuigi püüdlikku keisrina, kes see-eest olnud aga eeskujulik kojamees . Talle meeldinud üle kõige puid lõhkuda ning lund rookida. Nikolai tragöödia seisnes selle, et ta tahtis olla hea valitseja, kuid ei omanud selleks mingisuguseid võimeid.
Nikolai valitsemisaeg algas halvemini kui halvasti. Kroonimispidustustel Moskvas 1896. a. tallas peole tulnud rahvahulk Hodõnka väljal rüsinas surnuks umber 10 000 inimest. Õnnetused ja hädad jätkusid ka tulevikus. Nikolail tuli üle elada kaks kaotatud sõda ja kolm revolutsiooni. Tõsi küll, I ilmasõja kaotuse häbi langes enamlaste (bolsevike) peale, kes sakslastega 1918 märtsi alguses separaatrahu sõlmisid. Ka kolmanda revolutsiooni, õigemini küll enamlaste kontrrevolutsiooni aegu polnud Nikolai enam keiser . Lisaks sellele ei kohanenud keisrinna Alexandra Venemaaga ega olnud seetõttu ka eriti armastatud . Pealegi sünnitas ta oodatud troonipärija asemel tervelt neli tüdrukut ning alles siis troonipärija, kes oli aga surmahaiguse - hemofiilia (vere hüübimatus) - küüsis.
1904 -1905. a. toimus toimus esimene kaotatud sõda, Vene-Jaapani sõda, mis on ajalukku läinud selle poolest, et see oli esimene sõda, kus kollased valgeid võitsid. Sõja tulemusena kaotas Venemaa Korea ja suure osa mõjust Hiinas. Ilmselgeks sai Venemaa sõjaline mahajäämus, mis tingis vajaduse sõjaväereformiks. Seda hakatigi teostama , kuid Vene kombe kohaselt laisalt, lohakalt ning varastades.
Vene-Jaapani sõja tulemusel puhkes 1905. a. I Vene revolutsioon . See algas rahumeelselt demonstreeriva rahvahulga pihta tulistamisega Peterburis Talvepalee esisel väljakul nn Verisel Pühapäeval, saavutas kulminatsiooni 17. oktoobri manifesti väljakuulutamisega ning hääbus 1907. aasta keskpaigaks. Revolutsiooni tulemusena sai Venemaast siiski põhiseaduslik monarhia , kus monarhi võimu piiras Riigiduuma.
Revolutsioon andis Venemaale ka väga võimeka ja targa, kuid karmi käega ja seetõttu vihatud peaministri - Pjotr Stolõpini. Tema kõige tähtsam reform oli maaeraomanduse lubamine talupoegadele. Seni kuulus talupoegade haritav maa külakogukonna ühisomandisse. Igal aastal jagati põllud liisuvõtmise alusel uuesti välja. Kuna keegi ei võinud kindel olla, millise põllu ta järgmisel hooajal endale saab, siis puudus igasugune huvi korraliku maaharimise vastu. Stolõpin lubas külakogukonnast lahku löövatele talupoegadele kindlad põllud. Sisuliselt tähendas see, et Venemaal hakati rajama eratalusid ning talumehed said võimaluse töö läbi rikastuda. Ka teistes valdkondades ette võetud reformid andsid hämmastavaid tagajärgi. Revolutsioonijärgset Venemaad on iseloomustatud väga arenemisvõimelise majandusega riigina. 1913. a. oli Venemaa 4. kohal maaimas mehhaniliste konstruktsioonide valmistamise poolest, 6. kohal söe kavandamises, 5. kohal terase ja tsemendi tootmises. Ajavahemikus 1890-1913. aastani kasvas Venemaa raudteede kogupikkus 28 000 km 68 000 km-ni, rasketööstuse kogutoodang tõusis aga 74,1%. Venemaal kasvatatud vili moodustas headel viljaastatel 40%, halbadel aastatel aga mitte vähem kui 11%. 1913. a. korraldatud rahvusvaheline ekspertiis tõdes, et olemasolevate arengutendentside ja kasvutempode jätkudes jõuab Venemaa varsti USA-le järele ning möödub neist. Selleks oleks tarvilik ainult umbes 20-aastane rahuliku arengu periood. Paraku ei olnud Venemaale sellist võimalust antud. 1914. a. alanud I maailmasõda kiskus ka Venemaa keerisesse, mis tõi kaasa revolutsiooni 1917. a. veebruaris, mille käigus Romanovite dünastia Venemaal kukutati. Kurioosumina väärib mainimist, et kui Romanovite dünastia esimeseks valitsejaks oli tsaar Mihhail Feodorovitš, siis ka viimase nimi oli Mihhail, nimelt loobus Nikolai II troonist oma venna Mihhaili kasuks, kes pärast pool päeva kestnud keisriks olemist sellest aust loobus.
Nikolai II perest käis läbi ka teine võimekas ja karismaatiline mees, hobusevargast, naiste- ja joomahull munk Grigori Rasputin , keda paljud pidasid imetegijaks ja pühakuks, paljud aga ka põlgusväärseks šarlataaniks ja kurjategijaks, joodikuks ning liiderdajaks. Keisriperekonna jaoks oli ta aga reservatsioonideta pühak ning omas sellisena piiramatut mõju nii keisri kui ka keisrinna üle. Ainult Rasputin suutis peatada troonipärija Aleksei verejooksu . Poega (ka tütreid) armastavad Aleksandra ja Nikolai ei kuulanud mõistuse häält. Rasputini mõju kasvas päevast päeva, nii, et ta lõpuks sekkus ka riigiasjadesse. Tuleb au anda tema riigimehemõistusele. Ta soovitas tsaarile tungivalt mitte sekkuda I ilmasõtta, sest see hukutavat Venemaa. Tsaar ei kuulanud Rasputinit. See ainus kord läks talle väga kalliks maksma. Ja tema perekonnale .
Pärast võimult tõukamist hoiti tsaariperekonda esialgu koduarestis Tsarskoje Seloos, seejärel, pärast bolševike võimuletulekut Jekaterinburgis, kaupmees Ipatjevi majas , kus kogu perekond 17. juulil 1918. a. mõrvati.