puusad. Seepärast nimetatakse neid rahvasuus ka puusadega kuubedeks. Ülevalt otsast lõigati küljesiilud kumerad ja õmmeldi põhiosaga kokku nõnda, et need hoidsid püsti. Tarvastu pikk-kuued olid eriti järskude puusadega ja ka kaunistused olid neil eriti rikkalikud. Külgede allosas särasid rohelisest või punasest kalevist lõhandikulapid ehk raiused. Talvel kanti Tarvastus valget puusadega lambanahkset kasukat, mis oli kaunistatud punasest ja rohekasmustast pargitud nahast rihmadega ehk liignahkadega. Oma lõikelt oli naistekasukas nn. pikk-kasukas: sageli suure lahtise rinnaesisega, kust jäeti välja paistma sõlg või rinnarätik. Eesti kasukaid kanti üldiselt ühtepidi karv seespool. Kasuka kaitseks, aga ka sooja pärast aeti kasuka peale pikk-kuub. Kasuka ja pikk-kuue vahele tõmmati mõnikord veel rüü. Tarvastus olid nagu Paistuski isesuguseks naise ilu tunnuseks ülijämedad sääred.
Tartu Kutsehariduskeskus Kergtööstus ja kodu- ning iluteenindus **** **** **** ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7
Tütred on leidnud jäädvustamist ka viisil, mida meie nimetame erootiliseks rõhutatud on nende kehavormide naiselikkust. Ka pärast 18.dünastia lõppu püsis naiste rõivamood samal kujul. Meeste riietus: Meeste traditsiooniliseks riituseks oli skenti lihtne, ümber puusade mähitud ja ees niiviisi sõlme seotud lühike seelik, et kangaotsad jäid ette voltide vahele rippu. Algselt valmistati skentisid loomanahast või pargitud nahast, hiljem hakati valmistama õhemast, enamasti linasest valmistatuid. Sõdalaste rüü võis olla tehtud ka värvilisest kangast või kaunistatud pealeõmmeldud triipudega. Vaaraosid kujutati mõnikord skenti tagaküljele riputatud lõvisabaga. Ajapikku muutus skenti lõige kandilisemaks, ka hakati kangast tärgeldamise abil jäigemaks muutma sihiga tekitada esiküljele väljaulatuv kolmnurk. Kehakatte esikülje rõhutamine muutus üldiseks nähtuseks
Tütred on leidnud jäädvustamist ka viisil, mida meie nimetame erootiliseks rõhutatud on nende kehavormide naiselikkust. Ka pärast 18.dünastia lõppu püsis naiste rõivamood samal kujul. Meeste riietus: Meeste traditsiooniliseks riituseks oli skenti lihtne, ümber puusade mähitud ja ees niiviisi sõlme seotud lühike seelik, et kangaotsad jäid ette voltide vahele rippu. Algselt valmistati skentisid loomanahast või pargitud nahast, hiljem hakati valmistama õhemast, enamasti linasest valmistatuid. Sõdalaste rüü võis olla tehtud ka värvilisest kangast või kaunistatud pealeõmmeldud triipudega. Vaaraosid kujutati mõnikord skenti tagaküljele riputatud lõvisabaga. Ajapikku muutus skenti lõige kandilisemaks, ka hakati kangast tärgeldamise abil jäigemaks muutma sihiga tekitada esiküljele väljaulatuv kolmnurk. Kehakatte esikülje rõhutamine muutus üldiseks nähtuseks
Suviseks ülerõivaks on riidest umbkuub, talviseks põhjapõdranahast umbkasukas, mõlemad on kapuutsiga. Umbkasukal on karvad ihu poole, kindad on varrukate otste külge õmmeldud ning kasuka peal kantakse riidest kattekuube. Külmade ilmadega pannakse selga veel teine umbkasukas, millel on karvad väljapoole. Hantide umbkasukad on otstarbekohased rõivad sealses karmis kliimas. Nagu naistel nii on ka meestel traditsioonilisteks talvejalanõudeks karvasaapad ning suvesaapad valmistatakse nahast, millel on karvad ära kraabitud. Tänapäeval on laialdaselt kasutusel ostetud rõivad: püksid, pluusid, kampsunid, pintsakud, joped, kummikud, saapad, kingad. PERE JA ÜHISKOND Endisel ajal jagunes handi ühiskond sugukondlikeks gruppideks ehk klannideks, kes koosnesid peredest. Sugukonna liikmete vahel olid abielud keelatud, abielluda võis ainult teise sugukonna inimesega. Klannid kandsid tavaliselt mõne looma, linnu või kala nime, keda peeti pühaks ja austati
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Kõik kommentaarid