Sõprus Minul ja mu sõbral on sõprus, seda ei lõhu isegi tõprus. Ainult suured haiged sõnad, mida keegi mulle esitand on,muland. Aga mina nendest välja ei tee, mul on omad asjad,oma meel. Ja kui tõesti lõhkeb sõprus, siis tean,see polnud tõprus, kes seda kunagi lõhkus. Ja nüüd ongi lõhkend me sõprus, ma tean,et see polnud tõprus. Ainult suured haiged sõnad, mida keegi,mulle kunagi on esitand,muland. Tuuleiil Tuuleiil rõhub mu hinge, tuuleiil haiget teeb, tuuleiil viib mind mu teele, tuuleiil takistab teed ei südamel liikuda lase, ei rägastik lihtsusta mu tunnete liikumist meres, mu tunnete tõelisust sellest kõigest ma välja nüüd pürgin, ja seljataha kõik see jääb. siis uuesti pööran end ringi ja tuuleiil jälle nii haiget, ta suurt valu hinges mul teeb
Sära Anette Anderson Su sära ma näen näen, kui päikene paistab, su embuses tahaks olla kuni elu veel kestab. Sulle tahaksin öelda: ,, Ma armastan sind", Aga vahemaa meie vahel tundub nii pikk Tahaksin suudelda sinu ilusaid huuli, Tunda oma käsi ümber su puusa. Sinu armastust tahaksin tunda terve elu, Eales ei väsi sinu vaatamisest.
Minu kool Kooli lähme kõik rõõmuga, et teadmisi saaks koguda. Olen virk ja usin laps, siis saan palju targemaks. Õpetaja on meil mõnus hea, soovib meile ainult head. Et me targaks saaksime, elus läbi lööksime. Mina arvan asjast nii, et tunnistusel oleks viis, pean vaeva palju nägema, tarkusi veel koguma.
Sood Liisa Ilves Soo, see on me ökosüsteem, Siin ja seal, see areneb me teel. Liiga vähe hapniku ning liiga palju vett, ei mesilased taha seal teha oma mett. Madal sood, siirde sood kui ka rabad, Paljud neist paiknevad me oma eesti nabal, Paiknevad turbad ja laukad kõik seal koos, Vahest ka mõni älve paistab soos. Kuigi palju on soid me Eesti maal, On rohkem neid ju Soome maal.
Aju Aju on nagu käänuline sõidutee, mille juhtida on kesknärvisüsteem. Suuraju on kui kool - estat, matat juhib vasakpool, paremal pool asub kunsti- ja laulusoon. Kui meil poleks väikeaju, tasakaalu me ei tajuks ja lihased meil laiali vajuks. Keskaju on tähtis, eks? Muidu suur- ja seljaaju ei suhtleks . Vaheajuta ei saaks, täis saaks ainevahetuse paak. Üle kuumeneks me keha, järglasi ei saaks me teha. Pikliku aju piklik kuju ühendab pe...
hommik äike lilled lõhnad mustrid maa taevas päike pere sõbrad mure usk lohutus tuul üksindus sünd surm enesekindlus kahetsus õnn viha kibestumus armastus rohelus valu võit vihm luuletus reaalsus fantaasia investeering saladus ausus suhtlus mäng hoolivus tarkus stabiilsus õnne tus haavatavus naeratus kuuluvu s hämarus komistus lähedus oimetus tuul sädelus rand
Hooletus ees, õnnetus taga Jalgsi käies meeles pea, helkur olema sul peab. Kui sa helkuritta kõnnid, varsti valust haiglas jonnid. Jalgrattaga kihutades, peata hoogu pidurdades. Muidu autoteele satud, auto sulle peale astub. Sõites kiirabisse, sulle süsti tehakse. Kiirabis karjud: ,,ai,ai,ai, tehke parem mulle pai!" Kui sa sõidad rolleriga, ei taha kohtuda pollariga. Sest et, kui sul lube pole, maksad trahvi nii et kole. Siis kui sõidad autoga, ära kiirust ületa. Kokku põrgata võid puuga, vastu rooli lendad suuga. Arstiabi vajad siis, sinikaid sul kakskümmend viis. Õnneks pole häda muus, koju jõuad, proteesid suus. Käies, sõites vaata ette, et ei satuks ohu kätte. Muidu haiglas lõpetad, süsti saades karjatad. Laura Raid ...
Juku luuletus Õpetaja kord käskis Lastel nimetada laskis Lindu,kes meil eestis Väga haruldane paistis Juku hõiskas kakaduu Õpsi suu kui jõulupuu Eetis pole kakaduud Ta on seal kus juunikuu Sestap ongi meie riigis Haruldane teie tiigis
Ma nen sind, kuid sina ned vaid ennast. Sa ei tunne mind, kuid olen sndinud vaikuse ja rahu vennast. Sa ei tea, et olen siin. Sa ei tea, et sind vaatan. Sind nha ja mitte tunda on piin, kui lihtsalt siin istun ja sind ootan. Kui sind han, kas sa siis kuuled? Kui sulle lehvitan, kas sa siis ned? Siin taga sinu nime sosistavad tuuled ja kui puutud peeglit kohtuvad me ked! Sa pead alati minema, kuhu, ma ei tea. Millal sa jlle juhtud tulema, ma samuti ei tea. See vike peegel on aken sinuni, kust nen sind ja ulatan sulle ke. Kunagi ei jua sinu pilk minuni, sest sa lihtsalt mind ei ne. Kaks erinevat maailma, kuid lpuks kik ununeb. Nen kuidas vanust tuleb su silma, kuni lpuks peegel koos minuga puruneb.
Emakeele sünd Mis sa teed Peterson? Ikka keelt ma teen... Varsti lõhkeb mul ajus veen, nii ma töötan, tööd mul on. Käin või jala, Riiga ja tagasi. Ainult oma pagasi, Jätsin vist maha. Keele areng, ei see pole loos, Tööd tuleb teha! Meie keel on püha. Saatuslikuks sai mul tuberkuloos. Birk Sepp
No nii kool, kes sa oled mulle kallis, sa oled igas mu unenäos hallis. Sa iga pühapäev mind natuke hirmutad, sest siis mina kui õpilane, kodutöid kirjutan. See aasta tehti meile uusi klasse, täpsustan paar, nende värvi kombinitsioon on nagu vikerkaar. Nende klasside ehitamine oli ju samas täitsa hea, aga kondisioneeriga tegid nad seal küll vea. Ma olen enda kooli üle uhke, ja isegi direktor õppetulemuste üle naeru puhkeb. Me oleme Eesti koolide nimekirjas päris kõrgel, aga selle pärast mõne õpilase aju kõrbeb. Meie koolis põhimõtted on hea tuju ja disipliin, seega siin on keelatud tunni segamine ja õpetaja piin. Õpetajad on siin piisavalt karmid, kuid kahjuks mõnele jätab see sügavad armid.
Notre-Dame de Paris Oo, Notre-Dame de Paris, Su võlvid on raugenud ammu, Su sambad on mattunud nii, Et ei kajagi astu seal sammu. Ning päike ja taevane sina On jätnud su hallikad seinad. Ka tuultest sa jäänud nüüd ilma- No vaata, mis aeg küll on teinud! Oo, Notre-Dame de Paris, Kas kahju sul endast ei ole? Kas muret ei tunne sa siin, Kesk seda tundetut kõrbe? Miks ometi vaikid, sa ütle! Miks kurvalt vaid vangutad pead? Kus kadunud on sinu tütred? Miks asemel valvavad sead? Ja pojad kui kullide tiivad? Mis saanud on nendest, kas tead? Kas tead, kuhu teed nende viivad? Miks üksinda leina sa vead? Jah, Notre-Dame de Paris, Sa üksinda seisad ses sõjas. Kuis tahaksin seista ma kõrvuti! Kuid mu sõnadel puudu on mõju... Ah, Notre-Dame de Paris, Su võlvid on raugenud ammu, Su sambad on mattunud nii, Et ei kajagi astu seal sammu. Veel tahaksin teada ma ühte: Kas tõesti elu nii karm? Kas peaksingi võitlema vastu, Kui südames valuta...
Kuidas maa sai päästetud Kord taevast sai jääkive sajatud Ei jäljeta möödund see aeg. Sai maakoor siis tõsiselt haavatud Ja rahvalgi elust sai vaev. Neil teid poldud loodud, et joosta. Ka varju ei peitunud nad. Vaid võitlema joosti siis hoogsalt, Et rahu maal saabuks vaid. See sõda ei lõppenud peagi Pruunpunaseks värvus me muld. Ja vaenlasi leidus ka sealgi, Kus kurjust kui rauas kuld. See vaen vist ei olekski lõppend, Kuid Taevastel kahju sai meist. Nii appi nad meile siis tõttand Ja päästnud meid kurvemast loost.
Sinililill Laulvalt liueldes Luuletus lendas Lendas, kus sinilill Õitseda mõtles Maandudes maale Jäi luuletus seisma Maandudes maale Ta otsustas mõelda Mõelda, mis lillekest Kevadel äratab Mõelda, kust kohast Ta aega küll tajub Mõtles ja mõtles Kuid vastus ei teadnud Lill ise siis ütles Mis saladust hoidnud "See Päike, mis soojendab ellu kõik lilled ta uest meid äratab kevade sillal" Jäi luuletus vakka Sest aru ei saand Ei Päike ju soojenda Kogu see maad 1 Kuid sinilill naeratas
peategelane ma polnudki kõigest üks lugu üks tatine hüvastijätt ainult klammerduv emane sugu hoidmas su lodevat kätt üks tundevigane hani otsimas kindlat ja head kes mulle need nimed pani hingest siiani midagi ei tea
No nii mis ma nen. Siin realklassiga on tegu, kuid siiski matas palju vigu. Kuid kll me sellega harjume, ja varsti hoopis Kreegi peale karjume. Meil fsika ja keemia pris head, aga nendeski mned vead, Klassikaaslased on toredad, ja tdrukud pole ka ju koledad. Vaid hoopis nad meie kullatkid, kaitseme neid nagu rauast suurtkid. Klassijuhataja titsa vinge, vahest tema tunnis kerin lesse pinge. Loodan et see jb ka varsti ra, ning siis teeme tunnis vhem kra. Poiste kehka nagu venemaa hoki, Johannes siiski kik korvid ra blokib. Ise olen klassiga titsa rahul, ainult vahest Holgeri ego klassi ei mahu.
Minu Eestimaa Kolletavad kased, punavad vahtrad, rohevad kuused, sinavad kadakad. Kui palju teate? Kui palju vestate? Aegadest iidsetest, uutest või kesksetest. Ei ole palju palutud või suurelt Isalt anutud. Sa hoia lindu, liblikat ja last, kui kõige väetimat. Nüüd prii oleme ikkestki ja dogmast nii mõnestki. Mu mõtted ja lapsed on seal, et elame oma kodumaal. Las lendab lind ja õitseb lill ja pihku tuleb vesivill. Kui õitsev lill ka seemneid annab, siis kodumaa ka noorust kannab.
Minu kool Koolike on meil pisike ja hea, koolist tarkust ma saan, koolist koju tulles kiita siis saan, tarkust täis on mul siis pea. Eesti keeles mul on raske, õpetaja meil on tragi, pidevalt ta kannab tagi, hommikuti pea on mul värske. Tunnis meil on huvitav, kuulame huviga iga sõna, iga harjutus on puuritav. Koolis on meil üks suur pere, vahel vimkat viskame, kooli elu on meil tore. Timo Stogov
Sina Ma olen vihmapiisk su aknal Ma olen pastapliiats su pinalis Ma olen villane kampsun su sahtlis Ma olen sinu. Ma olen jäälill su aknal Ma olen juuksekarv su peas Ma olen klaviatuur su arvutilaual Ma olen sinu. Ma olen päike su argipäevas Ma olen hambapasta su hambaharjal Ma olen hommikune kaste su jalge all Ma olen sinu.
Õpetaja ja õppimine Kadrina kooli õpetajad, kõige parimad õpetajad. Iga asja nii selgeks teevad, kuigi omal pead otsas keevad. Tunnid on kõik nii head, aga meeles pea, et liiga palju ei tohi lobiseda, muidu saab kohe õpetajalt klobida. Õpetaja tunni korda peab, poisid ette ritta istuma seab, seal nad korralikud triks ja traks, tüdrukud itsitavad pliks ja plaks. Martin Pajussaar 7.a
Sinu embuses Ei ole ühtki mõtet ei muret, Ei vaeva, ega survet. On vaid südamesoojus, Vaikne, hell tunnetehoovus. Ei ole ühtki etteheidet sulle, On vaid soe, kindel turvatunne. Ei ole rääkimiseks sõnu vaja, Üksteise mõistmiseks võime vaikida kogu aja. See tunne, nii hell ja hea, Sinu rinnul, puhkamas mu pea. Ei ole miskit paremat sinust endast. Las aeg lendab, Seni, kuni mind embad.
Kummaline kohtumine... Kord päike piilus pilve tagant ning tuul mängles lehtedega, Sel päeval juhtus midagi, mida ei osanud arvata kuidagi Ei teadnud siis, mis juhtuma küll hakkab, kuid enne sündmust juba hämming hakkas, Tekkis kui side, ei teagi kust, mille tekke punktid kaugusest, Üks kui Tallinast, seal põhjalinnast, ning teine hoopis Valgast, piirilinnast Kaugus kilomeetritelt oli, väga suur, kuid tunne, et lähemal, kui miski muu, Oli see märk või lihtsalt juhus, kuid lause kummaline, tekkis mul suhu. kas tõesti tema, võib, olla tema, kes kirjutas, just mulle sealt eemalt, ta veel ise ei teadnud, mis silla ta ehitas, mis seose ta lõi, ning saatusesse ta ehtis, Kas oli see tugev ootus, või selge märk, või hoopis intuatsioonist, tekkind värk, Ning nii ma kohtasin ühte kummalist neidu, kelle sarnast polnud ma teist v...
Unenägu Oli õhtu hilja, Meeles on su silmad, Mis tundusid nii kenad, Kuid neid ei näe ma enam. Su hääl ni kaunis tundus Ja kõik mis mulle ütlesid See mull kõrva kandus Ning selle hästi läbi mõtlesin Nüüd tundub kõik nii imelik, mis meie vahel juhtus. Nüüd on see kõik vaid minevik, Aeg ta ära uhtus. Kõik tunded, mis meie vahel tärkasid, need kadusid nii kiirelt. Kohe, kui üles ärkasin, nad kadusid mu meelelt Nüüd tagant järgi mõeldes, see oli kõigest uni, mis oli nõnda ilus, kuid ainult hommikuni.
Mu sda usub Mu sda usub nne, suurt - meresgavat, kus sravad muinasjutud ja imed puhkavad. Mu sda usub valgust, mis tuseb slt sgavast, mis kutsub tuhanded ied kik elusse uinumast. Mu sda usub elu, mis selge nnistus on, mis maine ja okkaline, kuid siiski taevane on. Mu sda usub surma - suurt, sgavat, nnist d, kuhu mahuvad ra kik ndsus ja valgus ja eluted.
Kärbse talv Sügise möödudes lund hakkas sadama, varsti kattis maad valge lumevaip, talveunne end hakkasid mõned, siis sättima, vaid mõnel pool märgata laike veel tumedaid, langeb ja langeb ikka seda lumekest Jukul ja Mannilgi põsel nüüd jumekest, lahtise akna all istun ja mõnulen, karget talveõhku sisse ma hingan valge lume taustal kiikan siis naabri rõdule, seal lumest seinale visatud suur ring on. Mõtlen, mis tähendab see ring seal, mõtlen ja mõtlen, kuid ikka ei tea, mõtted olid otsas, kui järgmine päev ma kohtasin naabrit, kes sosinal seletas, et tervel eelmisel ilusal päeval ta oli istunud aias ja lumepalle veeretas ringi oli ta seinale pallidest loopind seal kui tüütut kärbest märkas maja voodri peal. Kärbes see lendas ja lendas ja lendas ringiratast ringi ta lendas, pallidest loopides tekkis nii ring ka, kärbes see...
KODUMAA Mu kodumaa on Eestimaa, kus suureks kasvand olen. Siin on mu pere, sõbrad ka mul millestki puudu pole. Imeilus mets ja meri, siin pole kulda-karda. On inimesed riigi rikkus, nad töised on ning varmad. Ei taha iial lahkuda, kuid kui mul minna tuleb. Siis kodumaale tagasi, toon kogemused suured. Klenet Klein 9. klass
Contra Margus Konnula on sündinud Võrumaal, Urvastes agronoomi ja raamatupidaja pojana, õppinud Urvaste Algkoolis 19811984, Kuldre 9-klassilises koolis 1984 1989 ja Antsla Keskkoolis 19891992. Viibis sõjaväeteenistuses Eesti piirivalve Piusa kordonis 19931994. Töötanud 1994. aastal lühiajaliselt (kuu aega) inglise keele õpetajana Kuldre koolis, seejärel postiljonina Urvastes, aastail 19961999 oli Urvaste postiülem. Pärast seda vabakutseline kirjanik ja stsenarist. Urvaste Valla Lehe toimetaja aastail 20042008.Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) liige aastast 1997, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1997. Contra on tuntud eelkõige luuletajana. Tema luulele on iseloomulik tõukumine uuema rahvalaulu traditsioonidest, see on lõbus ja laululine, säravalt virtuoosse keelekasutuse ja leidlike riimidega. Palju leidub Contra loomingus paroodiad, samuti kalambuure. Olles vaimu poolest tihedalt seo...
KARU Seal sajab lund Karu magab talve und, Enam magada ei taha Karu jookses kapi taha .
,,Majandusmatemaatika" Hea töö tarvitab ka head aega Näe siis selle hoidmiseks palju vaeva. Tõmba hinge ja tee tööd, Sest ilusa naise ilu on enam Kui hullu naise töö. Kel ei ole tööd, see otsib tööd Samal ajal pingutab ka püksivööd. Küll töö tegijaid leiad, kui Ei ole tööd ei ole ka leiba. Siis kuulsin et nägu kukkus Hoopis raharikkus hinge kukkus. Või hoopis uhkus mis raharikkus, Nagu nii mulle peale tihkus. Aga ei raha hoia meest, kui Mees raha ei hoia. Käib ühest käest teise, Katsu ümmargust hoida!
Kristina Smigun Vähi Siis kui väljas külm on ilm läheb temal soojaks hing. Selga tõmbab dressi valge ja rõõmsalt hüppab lumehange. Alla paneb suusad pikkad ja kätte suusakepid võtab. Oskab tema mitut stiili nii klassikat kui uisustiili. Võistlustel on kõva käsi ei naljalt tema ära väsi. Medaleid tal mitut värvi ning tähesära lisab sarmi. Rahvas hüüab teda Krissuks ja elab kaasa iga võistlus. Kui võistlus lõppeb, tema kelgib ja kullast medal kaelas helgib.
Omalooming Silm Nägemiselund on meil silm, õues on ilus ilm, silma kaitsevad silmalaod, aga mitte selle eest ,kui silma taod. Silmas paikneb silmaava, silmade pesemine on tava, silmal on esi- ja tagaosa, kuulsin seda tunnis läbi kisa. Mõnede silmad on sinised, teistel aga hoopis rohelised, pigmendist sõltub silmade värv, silmas on ka nägemisnärv. silmalääts muudab kuju, kuid sellest ei olene meie tuju, tänu silmadele me näeme , ning väljas asju üle kaeme .
Luuletus armastusest. Omalooming.
, . , - . , , , . , , , . , , . , , . , , , . , , , , . , . , . , , . , , . , .
Läänemeri Valges vahus Läänemeri Seisan kaldal Vaatan merd Tormi,tuult ja valget vahtu Peab piirivalve vahti Saarte rikas meri Üks neist ka Keri Raha võim ja rahva süda Kokku nii ei käi Gaasitrass meid ahistab Karastroofi kuulutab Läänemeri kalu annab Gaasitrassi kannab Rahva söögimurest vabastab Merekapsas, adru Mis peidab mere voog See on meie taak Sünged mõtted toob aeg Sügistormis,ajavaod Ei neid unusta Ajaaugud ikka merevees Augustis süütame tuled Unustame taagad Sõpruses ühendame südamed,käed
Where I'm From I'm not from a country of fortune and fame, I'm just from a group that thinks it's a game. I'm not from a place of emotional flow, But more from a place where nothing will show. I am from the seaside, I'm waiting for tide, The amount of their feelings that people will hide. I am from a country with a colorful past, "How long?" they said, "How long will it last?" Dark clouds sent by gods as they form in the sky, Like millions of people on the streets walking by. Now, imagine that people would become extinct, Their knowledge, their data all lost in a blink. But maybe our lives are not what they seem, Maybe, just maybe, it's all just a dream.
JUHAN LIIV Juhan Liiv sündis Kodavere kihelkonnas. Haridus 3 aastat Naelavere külakoolis ja Kodavere Kihelkonnakool, Hugo Treffneri kool. Huvi kirjanduse ja kirjanikuameti vastu tärkas tal Virumaal, Triigi- Avispeal , kus ta abistas oma kirjamehest venda . 1885. a alustas Liiv tööd ajakirjanikuna vahelduva eduga ajalehtedes : ,, virulane" , ,, olevik" ja ,,sakala". 1892. loobus ta ajakirjanikutööst, kavatsedes hakata vabaajakirjanikuks. Lühikese ajaga valmisid : jutustus ,, vari ,, , juttude kogu ,, kümme lugu ,, ja luuletuskogu käsikiri. Ta jätkas veel mõnda aega kirjanikuna Alatskivil ( jut. ,, käkimäe kägu ,, ja ,,nõia tütar ,,. Kuid siiski oli haigus arenenud nii kaugele et ta paigutati närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta avalikusse eest ligi 10.neks aastaks. Haigusaastad tähendasid liivile kodudust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil, ning läbielatu ja tunnetu luulendamist. Tähelepanu ja tunnustus innustasidki L...
Kevad Talv nüüd jäänud seljataha, kuid Sina nüüd vaata maha. Jalge all rohelust täis niidud, Ning ilmad kevadessegi viidud. On kevad käes, nüüd tunne hea, ei enam külmetama pea. Selge saab panna riided õhemad, sest pole ilmad enam jahedad. Kevad on tärkamise aeg, ning korda teha tuleb aed. Tärkamas lilled on, Ning krooksub tiigiservalgi konn. Ka päikesekiiredki põski paitamas, Ning meid pruuniks saama aitamas. Kevadel alati eriline mõju, luua Sulle hea tuju!
ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 t oodi tema põrm Tallinnase ja sängitati Metsakalmisutle. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul. Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum. Katkendeid Luuletustest . Mo isamaa on minu arm! Mo isamaa on minu arm, kel südant annud ma, sull' laulan ma, mo ülem õnn, mo õitsev Eestimaa! So valu südames mul keeb, so õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mo isamaa! Väga hästi kirjutatud luuletus kodumaast ja inimese mõtetest. Peidupesa põõsastikus kodus kiidab kullakeel laulu sula sõnumikus õhud hõiskavad ülevel. Luuletus on murdes,mis muudab selle huvitavaks ja kaasahaaravaks. Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truudus arm ja õnn; kõik, mis nii harv siin ilma peal, on peljupaika leidnud seal. See on tuntud luuletust emadest,nendest hoolimisest ja ka kaotusest.Väga hästi koostatud. Südame ma kinni köitnud sinu külge ,isamaa! Sinu surmal tahan surra, sinu elul elada
Jussi hvastijtt . Minu kallis Mari, Sinu silmis sd ma ngin. Haiget mulle tegid, paiskasid mu meele segi. Taevas sinu elu jlgin, sinu maise ihu jrgi nlgin. Olen sinu krval, sina oma elu nlval. Minu hing sai nd rahu, ilma minuta nd elu pahur. Nd palju td on Maril, kogu elu on tal karil. Nd kuis sul on suur pere, minu poolt tle neile tere. Igatsen su eest hoolt kanda ja oma sdame sulle anda.
Luuletus liigutustega VIHMAHOOG TUUL PUHUS SUUREKS TUMEHALLI käed suu juures nagu puhuks HIIGLASUURE PILVEPALLI. korraga mõlema käega suur ring SIIS PÄIKE PILVE TAHA KADUS käed näo ette JA ALGAS TIHE VIHMASADU. mõlema käe sõrmedega NÜÜD RUTTU - RUTTU JOOKSID KOJU parema käe sõrmedega vasaku käe kohal "jooks" MUTT, ORAV , HIRV JA JÄNKUPOJU! vasaku käel 4 sõrme püsti ja parema käega ükshaaval läbi katsuda METS KORRAPEALT NII VAIKSEKS JÄI, kolmnurk pea kohal, parema käe nimetissõrm suu peal VAID SIIL VEEL ÜKSI RINGI KÄIB. mõlema käe pöidlad koos, sõrmed vaheliti TA KANNAB SEENEST VIHMAVARJU käed peakohal kokku JA KORJAB MÄTTALT KUREMARJU. parema käega korjata vasakusse pihku
Gustav oli edukas, mida tõestavad ka faktid, et just tema oli see, kes oli eesti modernse luule rajaja. Samuti kuulus ta rühmitusse ,,Noor-Eesti´´. Ta oli selle rühmituse vaimne juht ja asutaja. Tutvusin mitmete Gustav Suitsu luuletustega ning loetute seast jäid nii mõningad mulle oma mõtete poolest meelde. Võiksin lausa mitmetest Suitsu luuletustest rääkida, kuid pean tegema oma valiku ning valima ned kolm kõige erilisemat minu jaoks. Kohe kõige esimene luuletus, mida ma tema repertuaarist lugesin, oli ,,Lõpp ja algus´´. See puges mulle kohe kuidagi hinge. Luuletus tundus selline rahutu, see oli võimas. Võib võrrelda mingisuguse vulkaaniga. Paistes algus rahulik, mida aeg edasi, seda metsikumaks muutub. Tunduks nagu kohe-kohe oleks lähedal lõpp, midagi suurt vaikus enne laastavat tormi. Vaatamata sellele, et ma ei ole lugenud kõiki Gustav Suitsu luuletusi ja ole tutvunud ainult tosin hulga luuletustega,
Luuletus Vabariigi aastapäevaks Olen väga tänulik, et Eesti riik on südamlik. On olnud häid ja halbu sündmusi, Kui ka palju põldude kündmisi. Meie riik on juba üheksa kümnendates, Suvised aja on möödunud seilates. Sina meie riik oled kaugesse ikka jõudnud, Ja ka inimesi headese teedesse sõudnud.
Tühjus Ei näe ma tulevikus tuld, ei minevikus rahu. Ei tunne tulist tunnet veel, See minusse ei mahu. Aeg liigub ruumis ajatult, Ma karjun karjet kajatut. Ma mõtlen mõtet mõttetut, Ma karjun üsna hääletult. Ei tule tegevusest tegu, Ei näe ma tehtul mingit nägu. On keegi rebind näo mul eest, Ma justkui külmalt põleks seest. Ei jää must käies maha rada, Ei näe ma sihti enda ees. Ei ole jälgi minu taga Ei ole tahet minu sees.
Ood emakeelele Emakeel su kodukeel, Seda rõõmsaim rääkida. Sõnu ütleb sinu hääl, neid on tarvis teada. Seda keelt sa'i unusta Kogu oma eluteel Mälust eal ei kustuta, Sina oma emakeelt. Ülista oma emakeelt Et see igavesti säiliks Ära muuda oma meelt Et Sa sellest ikka hooliks. Räägi oma emakeeles Et sa seda pärandaks Oma lastel oleks meeles ja lastelastel südames.
ArturAlliksaar 19231966 Artur Alliksaare looming on omapärane lehekülg eesti kirjanduse arenguloos. Kirjaniku eluajal jõudis lugejateni vaid näidend ,,Nimetu saar" (1966). Tema loomingu põhiosaluulenägi trükivalgust pärast autori surma. Artur Alliksaare loometeel on kõige olulisemad aastad 19601964, mil ta katkestas sidemed traditsioonilise luulega. Neid aastaid iseloomustab püüd luulet radikaalselt uuendada, eksperimenteerida sõnadega, saavutada täielik vabadus ja isikupära. Alliksaare varasemat luulet iseloomustavad klassikalised luulevormid(nt. sonett). Tema poeetiline kreedo väljendus eluarmastuses, vaimsete võlude tunnetamise püüus ning asjade ja nähtuste tuumani jõudmise ihas. Eksperimenteeriv Alliksaar jäi truuks samadele teemadele, kuid püüdis neid avada läbi mõtte ja meeleseo...
JÕULULUULETUSED Raamatutest lugenud, Olen jõulutundest heast, Piiblist olen veerinud, Jeesuslapsest pühast. Oh, oleks, oleks minu ajal olnud jõulutaat, Kelle põlvel istunud, nii mina kui ka teisedki. Salme lugend, tantsind, laulnud Oleksime terve öö- Kõige tähtsam et me taat Rõõmus oleks jõuluööl! Piparkoogid kerkivad, Lõhn ninna imbub. Täna on see püha öö, Pole täna keegi tööl. Öösel sisse ronib habemega vanake. Kes ta on, kust ta tulnud, Seda ei tea keegi meist. Kingid poetab kuuse alla, Sussi sisse kommi pistab, See on täitsa müstiline, Kes see mees võiks ometigi olla?!
Elu on loomine Doris Kareva Elul ei ole lugu, elu on loomine. Kas on nii, et me saame kõik, mida soovime? Kas on nii, et me saame kõik, nagu pälvime? Kas on nii, et meid tabab kõik, mida väldime? Aeg, sina üürikene ja üllatuslooline elu ei ole lugu, vaid lootus ja loomine.
Aleksandr Blok (1880-1921) Aleksandr Aleksandrovits Blok sündis Sankt-Peterburgis, kasvas kõrgeintelligentses aadliperes. Tema isa õigusteaduste professor oli ka väga andekas musik ja tundis hästi kirjandust ja paistis silma oma despootliku iseloomu poolest. Blok'i ema oli sunnitud lahkuma mehe juurest veel enne poja sündi. Ja nii möödus Blok'i lapsepõlv vanaisa, Andrei Beketova, botaanika professori, Peterburi ülikooli rektori majas. Oma suved veetis Blok vanaisa Sahmatova mõisas Moskva lähistel. Beketovi peres tegelesid palju kirjandusega. Bloki vanaisa oli mitte ainult paljude teadustööde vaid ka populaarsete artiklite autor. Vanaema tõlkis kogu oma elu teaduslikke ja kunstialaliseid teoseid. Kirjandusega tegelesid ka tema tütred Bloki ema ja tema tädid. Pole ime, et sellises õhkkonnas avaldus ka pojal väga varakult armastus poeesia vastu. Esimesed luuletused kirjutas Blok viieaastaselt. Päris tõsine huvi po...
Indrek Hirv Indrek Hirv sündis 15. detsembril 1956. aastal Raplamaal Kohilas maalikunstnik Louis Paveli ja graafik Helgi Hirve pojana. Alg- ja keskhariduse sai ta Tartus ja lõpetas Tallinnas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi keraamika alal. On töötanud õpetajana Tartu Kunstikoolis ja konsultandina Tartu Kunstimuuseumis. Samal ajal töötas ta ka Hollandis raadiojaama ,,Vaba Euroopa" korrespondendina. Ta on nii Kunstnike Liidu (1985) kui ka Kirjanike Liidu (1991) liige. Graafik ja portselanimaalija Indrek Hirv tuli otsustavalt visuaalse kunsti maailmast luulesse paarkümmend aastat tagasi, kui ta 1987. aastal avaldas debüütkogu UNERAEV. Sellest ajast on tema luulekogud ilmunud regulaarselt aasta- paarise intervalliga: kahte kümnendisse mahub 14 luuleraamatut- sealhulgas nii valik- kui uudiskogud ja midagi nende vahepealset. Lisaks leiab neist autori omaluule kõrval palju luuletõlkeid. Valikkogusid o...
Kaunis suveke. Ilusad on suve kuud, Aastal rohelised puud. Taevas mõtlik sinine, Õhkkond mõnus suvine. Jänku hüppab hips ja hops, Saba tutt käib sips ja sops. Heitis suurte puude varju, Sellega ta juba harjub. Pilved pehmemad kui lumi, Käes on jälle mõnus suvi. Jänku istub künka peal, Ilus vaade sirgub sealt. Hobu rõõmsalt nosib muru, Puudelt langeb lehe puru. Pikkõrv naudib sooja päikest, Varsti lubas jälle äikest.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
