Sinilill (0)

Sinililill

Laulvalt liueldes
Luuletus lendas
Lendas, kus sinilill
Õitseda mõtles
Maandudes maale
Jäi luuletus seisma
Maandudes maale
Ta otsustas mõelda
Mõelda, mis lillekest
Kevadel äratab
Mõelda, kust kohast
Ta aega küll tajub
Mõtles ja mõtles
Kuid vastus ei teadnud
Lill ise siis ütles
Mis saladust hoidnud
“See Päike, mis soojendab
ellu kõik lilled
ta uest meid äratab
kevade sillal”
Jäi luuletus vakka
Sest aru ei saand
Ei Päike ju soojenda
Kogu see maad
Kuid sinilill naeratas
“Teada on raske”
ta magusalt keelitas
“ent usk on veel raskem”
Luuletus käega lõi
“Lill mida teab
kel elu vaid ilus on
koduses aes
Ei eales ta rända
Ei maailma ta näe
Veel vaidlema tuleb
Ja räägib, mis teab”
Sinilill turtsatas
Arutut juttu
Raske on hurmata
Peas kui on nuppu
“Arvad sa tõesti
Põldu vaid tean
Ise sa parem või
Istud vaid peas”
“ Kuulsaks vähemalt
Saada võin ma
Paberil kirja vaid
Mind peab veel pandama”
Lilleke mossitas
Mõttetu tundus
See sihitu arutus
Kellel on õigus
“Tead, vahest polegi
mõttetu luule
Vahel ei olegi
Eesmärgiks kuulsus”
“Millest sa räägid”
Jäi Luuletus mõistma
Lilleke väsinult
Vangutas pead
“Tülist mu kõrini”
viimaks ta lausus
“Õigus on mõlemal
vahest nüüd aitab”
Luulele aga
Ei meeldinud see
Et vaielda tahtnud
Ei lilleke me
Ta solvunult pilkas
Et lilled on nõrgad
Ei kellelgi vaja
Neid mõttetuid võrke
Mis kannavad ilu
Mis kannavad lootust
Mis säravad silmad
Teeb kõigile looduses
Lillele vaikis
Ja vaikima jäi
Ja õhtul ta uinus
Taas mulla all
Hommikul üles
Ei tõusnud see lill
Päeva ta magas
Ja teisegi veel
Luulest sai igavus
Võitu, sest see
Kes teda veel kirjutas
Oli õnnetu mees
Ta armastas loodust
Ta õnnistas lilli
Ta sai nendest lootust
Ja inspiratsiooni
Kuid nüüd, millal lilled
Kõik uinusid tasa
Jäi tühjemaks maailm
Ja vaiksemaks elu
Ka luule jäi üksi
Sest teda ei vajatud
Kodus ei ukski
Sai tema jaoks avatud
Lilleta elu
Ei olemas ole
Iluta maailmas
Ei tulemas soojust
Luule jäi üksinda
Üksinda olles
Jäi aega tal mõtelda
Elule looduses
Mõtles ta kaua
Kolm ööd
Ja kolm päeva
Ja mõtleski valmis
Et ellu peab jääma
See kaunis planeet
Ja lillede aaria
Peab õitseda saama
Järgmisel hommikul
Ärkas ta vara
Veel Päikeski polnud
Kui juba ta varmalt
Seisis seal
Kus magas lill
Mulla peal
Kus ootas õnn
Ja lõpuks kui koitis
Siis andeks ta palus
Ta pisaraid valas
Ja härdamailt palus
Ja sinilill kuulis
Ja unest ta ärkas
Ja nutma ka puhkes
Tas armastus tärkas
Ta arvas et luule
Vaid endale mõtleb
Kuid peagi ta leidis
Tas enamat leidus
Ja lilleke õitses
Ta eales ei uinund
Ta õnnelik oli
Ja säras ka luule
Ning peagi sai kuulsaks
Üle kogu maa
Luuletus lillest
Kes muret ei tea
Ma tean seda juttu
Sest ise seal olin
Mil lilleke tudus
Ja luuletus nuttis
See raske tee oli
Kuid murest sai õnn
Kõik hästi neil lõppes
Ja nii saab ka siin
6