Aastaajad. KEVAD on üks keskmise soojusega aastaaeg. Kevadkuud on märts, aprill ja mai. Neil kuudel võib olla keskmine õhutemperatuur kuni 20 soojuskraadi, vahel ka rohkem. Kevad on ärkamise ja tärkamise aeg. Siis on lausa tunda värskuse ja puhtuse lõhna - kauni looduse puutumatut ja kosutavat lõhna, mis tungib ka su meeltesse ja teeb su rõõmsaks. Igalpool sulab lumi, on väga märg ja sopane. Kevadkuude jooksul tõuseb inimeste meeleolu märgatavalt , sest päevad muutuvad aina pikemaks ja ööd lühemaks. SUVI on kõige soojem aastaaeg. Suvekuud on juuni, juuli ja august. Suvel saab maale sõita ning teha mida iganes soovid
/ ... / kurvalt oma laste peale vaatad - /sügise neid riisub armuta.". Tema näeb sügist sellisena, nagu see välja paistab: lehtede langemine, puude kohisemine jms. Kuna Koidula armastas kirjutada rohkem isamaalisi luuletusi, loodusteemadest kirjeldas põhiliselt kevadet, seega on tema on loomingus sügisest vähe. Lydia Koidula võrdleb puude kirjuksmuutumist ja lehtede langemist sel aastaajal surmaga: ,,... - tänada / oskab leinalaulu hüüd / kahevõrralta.". Kevad on talle otsekui ärkamisaeg, kus lilled ärkavad ja puud lähevad uuesti lehte ,,...ja õues on kevade.". Juhan Liiv on samuti kevadest kirjutanud heldimusega. See on rõõmsameelne aastaaeg, kus ,,...lahti iga lille silm ,/ järvel lained helendavad, / ilus päiksepaiste ilm.". Liivile meeldib väga kirjeldada looduse ilu, lillede värve ja rohelust, mis metsadelt ja karjamaadelt vastu vaatab. Koidula näitab lugejatele kevadet kui inimest, kes külastab meid mitte ainult ootamatult vaid
"Talveunest ärkamine" Lydia Koidula ja Juhan Liivi loodusteemalise luule võrdlus Kevadest ei saa loodusluules üle ega ümber, samuti kui ühel luuletajal näib võimatu ignoreerida täielikult loodust kui kõige alust, algust ja tuge. Kevad on aastaaeg, kus loodus ärkab talveunest. Lumi sulab, lilled hakkavad õitsema, mets läheb vaikselt rohelisemaks, lõunast saabuvad linnud. Pakane on möödas, kuigi viimasel ajal on talved suhteliselt soojad olnud, võrreldes varasemate aastatega. Päevad muutuvad pikemaks ja soojemaks. Kevad on küllaltki oluline aastaaeg paljude inimeste jaoks, sest mitmetes tegevusvaldkondades algab uus hooaeg. Talunikel tuleb hakata jälle põllutöödega pihta- vaja on suvivili külvata
- Sääsed ja parmud muutuvad vihma ajal eriti kurjaks. - Kui metsas peale vihma aurab, hakkab jälle sadama. - Kui lillede lehed longu vajuvad, tuleb äike. - Kui õied lõhnavad tugevalt, tuleb üsna kindlasti vihma. Pikema aja peale ennustati ilma ka selle järgi, missugune oli ilm mingil kalendrikuul: - Jaanuarikuu sula on nälja ema. - Kui jaanuaris pakane paugub ja sajud puuduvad, siis juulis põud kõrvetab. - Mida tuulevaiksem jaanuaris, seda kenam kevad. - Kui jaanuaris palju udu, siis kevad vesine. - Külm näärikuu toob kuiva sügise ja suve. - Kui näärikuul sula teeb, on küünlakuu külm. - Tormine ja sügava lumega näärikuu kuulutab ette vihmast suve. - Küünlakuu külm toob sooja suve. - Mida tuulisem veebruar, seda vaiksem märts ja aprill. - Kui veebruari lõpul tuiskab, siis tuleb varajane kevad. - Kust 1. märtsil tuul puhub, sealt puhub ta ka suurema osa suvest.
Nägin unes, et olin veel pisike trull ja keksisin kodumäe nõlvakul, mu ümber lambad ja kadarik ning mänguks õhtuni aeg nii pikk. Oli kevad ja taevas nii sinine, all orus niit lillist kuldsilmine. Ei häirinud mõtteid päevade rutt, veel kastena kerge nii naer kui nutt... Muri ja Mall Õues kõndis väike Mall, leivapäts käes oli tal. Ja kui Muri nägi Malle, haukus, nurus, ütles talle: ,,Minu kõht on tühi ka, luba leiba hammusta!" Väike Mall oh hää ja pai: Muri tüki leiba sai. Korstnapühkija Korstnapühkija imelik mees: nägu must, pool pääd kübara sees, kõnnib tänaval,
rõõmuviise. Päikesekiirte soojus avab kõikjal kevadmuusika. Nagu sädelev smaragdroheline vaip on varakevadine orasepõld. Suures kõrguses, päikese rõõmuküllastes kiirtes, supleb helisevalt põldlõoke. Kõrgelt on näha, kuidas jänes lippab võsastikku, kuidas künnivaresed lendavad parvedena põllule, sulama hakanud põllumullast ussikesi otsima, kuidas kuldnokad askeldavad oma pesakasti juures. Kevade tunnuseks on kõikjal puhkev rohelus. Okaspuud on haljad aasta ringi. Nendele kevad nii tormilisi värvimuutusi kui lehtpuudele kaasa ei too. Järelikult tuleb kevade esindajat otsida lehtpuude seas. Milline lehtpuu on esimesena ettejuhtuv? Nii õues kui metsas on selleks kask. Kui kaharad, lõhnavad ja üleni rohetavad kaseoksad juba toas, pole enam kahtlust, et nemad ongi ainuõiged päris kevade esindajad. Samal ajal, kui põllud ärkavad, nõretavad lepad urbade rohkusest. Tuule liikudes rappub pilvena alla rohekaskollast õietolmu
ei lahti neist tundeist saa. Näen pilvi, mis tõusnud me kohale nüüd kui hoiatus tuulde neis lindude hüüd. Kuid läbi öö lendab siiski mu laul 4 ning inimlik soov ei kao. Et oleks rahu ja veidi päikest, mis saadaks maa peal nii suurt kui väikest. Et oleks rahu ja veidi rõõmu mis palju soojust meil hinge tooks. Et oleks rahu ja õnne ilmas, mis paneks naerma ka nukrad silmad. Et oleks rahu ja veidi headust, et iga kevad meis lootust tooks. Mu laulud ehk midagi muuta ei saa, kuid ometi südant neis valutan ma. Ei ole ma siiski kui haavatud lind, mu igatsus toetab mind. Laulgem koos ja kõikjal siis saatku meid see väike viis. Hulkuri valss (Johan) Alfred Tanner, tõlkinud Richard Janno / rootsi rahvaviis Lossides krahvidel pulmad on hoos, kus mõrsjal on kroonitud pea. Seal voolamas sampanja, viin ja sartröös, kuid südamed külmad kui jää. Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin,
Notsu: "Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!" Karupoeg noogutas. Notsu: "Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja pole kellegagi juttu ajada." Karupoeg: "Aga kus sina siis oled?" Notsu: "Mind ei ole." "Nii ei saa olla," ütles Karupoeg. "Mina arvan ka nii," ütles Notsu, "aga no kujuta ette, mind ei ole. Sina oled üks." "Miks sa mind kiusad?" vihastas Karupoeg, "Kui sind ei ole, ei ole mind ka. Said aru?" Ühel õhtul tulevad karu, rebane ning jänes baarist koju, ise täis kui zilli uksed ja kukuvad kõik ühte auku. Noh kolm päeva juba augus istunud ja kõhud tühjaks läinud. Rebane tõuseb püsti ja ütleb, et nüüd sööme kõige nõrgema ära. Jänes vastu:"Daipohh kui keegi karule liiga teeb!" Ühel õhtul tulevad karu, rebane ning jänes baarist koju, ise täis kui zilli uksed ja kukuvad kõik ühte auku. Noh kolm päeva juba augus istunud ja kõhud tühjaks läinud. Rebane tõuseb püsti ja ütleb, et nüüd sööme kõige nõrgema ära. Jän
Kõik kommentaarid