Sünnipäevaluuletus tüdrukule. (18a) Sa olid pisikene armas plika, kel päiksetäpid põskedel reas. Sul mõni hammas suust puudu oli ikka ja valendavad patsijupid peas. Sa märkasid kõike, milles peitus ilu, ka põllulillele sa tahtsid teha pai. Nii õrnalt üle samblatuti silud ja imestad, kust lepatriinu täpid sai. Mis sest, et lapsepõlv on jäänud selja taha, mis sest, et rohtu kasvand liivakast. Sa ikka julgelt hoia õnnepäikest süles, et möödunud mängud jääksid mängumaaks. Õnnesoove Õnnesoove suuri, Õhtuks magusaid huuli, Et sinu kleit ja kingad , Niidaks ära terve maa ja ilma. Sünnipäev Palju õnne sünnipäevaks: sõrmed, varbad, ripsmed, juuksed, kulmukarvad! Palju õnne reied, silmad suu ja nina! Juhuslikult saavad nemad sama vanaks nagu SINA!!! Parim Hea, kui Sul on üks naljakas põrsas või siis näiteks dresseeritud konn. Aga kusagil kummuti nurgas olgu Sul pisike karvane õnn.
Närvis, väga närvis olen ma olnud ja olen. Te kutsuksite mind hulluks aga seda ma ei ole. Ma kuulen kõike nii taevast kui ka põrgust. Ma olen nii palju põrgust kuulnud. Te kutsuksite mind hulluks aga kas te ka arvaksite nii kui kuulete kui rahulikult ma teile selle loo räägin. Ma ei tea kuidas see idee mulle tuli aga ta ei lahkunud enam. Teate ma armastasin seda vana meest. Aga ta silm. Tal oli üks jääsinine silm nagu kiskjal. Ma ei saanud seda silma peast, nii et ma otsustasin sellest täiesti lahti saada. Ma ei olnud kunagi vanameest paremini kohelnud kui nädal enne ta surma. Teate.. Iga öö ma käisin kell 12 öösel teda vaatamas. Te naeraksite kui näeksite kuidas ma seda tegin. Ma tegin ta ukse alguses juuksekarva võrra lahti ja hakkasin oma pead tuppa lükkama, mul läks tund aega et terve pea tuppa saada. Ja siis ma võtsin laterna ja näitasin natuke valgust. Aga ta silm oli kinni. 7ndal ööl ma tegin valeliigutuse ja ta ärkas. Ma kuu...
Talv Ärkan ülesse Toas on viisteist kraadi Õues sajab lund Kevad Vesi suliseb Kirsiõied õitsevad Süda rõõmustab Suvi Kõrbekuumus soe Suvepäike sillerdab Suvi on mõnus Sügis Lehed langevad Krüsanteemid õitsevad Linnud lahkuvad Tundehaiku Roosad prillid ees Kõik pole nii nagu näib Mis ootab mind ees?
Ma tõusen, lendlen, hõljun ma tõusen, lendlen, hõljun, eemale majadest metsadest ja põldudest. ma näen, kuidas kõik mu all muutub aina väiksemaks. ma kuulen tuule vilinat enda kõrvus, külm näpistab mu nahka. äkitselt näen heledat valgust, see pimestab mu silmi. jõuan, ma jõuan lähemale kuid samas tundub nagu seisaksin paigal, ei suuda oma keha liigutada. järsku koik muutub uduseks, ma surun oma silmad kinni. kui avan need vaikselt uuesti, näen enda ees reaalsust. ma ohkan ja liigutan, ma suudan kontrollida enda keha. tunnen kergendust ning tean, et olen valmis alustama uut päeva.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
