16.pt eluolu ja perekond (0)

16. eluolu ja perekond
Linn ja maa- Kuigi enamus inimesi elas maal, oli siiski Kreeka ühiskond linnaline, mis täitsid ühiskonna poliitilise, majandusliku ja suuresti ka usulise rolli, ning seega määrasid tsiv. Üldnime. Tavaliselt paiknes linn akropoli jalamil, nii all-linnas, kui akropolis paiknesid enamus jumalate templid. Linna süda oli koosoleku ja turuplats (agoraa). Tänavad tavaliselt üpris kitsad , kulgesid nii kuidas oli välja kujunend, mõnes koloonias planeeritud ja korrapärane. Enamasti sillutis, väljast kaitsesid müürid.
Linnamaja - Enamasti kivivundamendile, 1-2 korrust, põletamata tellistest. Enamikel väike siseõu, mille läbi pääses ümbritsevatesse külalis- ja eluruumidesse(2 korruse puhul mööda treppi ülakorrusele). Esindlukeim ruum andreion(meeste ruum) täitis külaliste toa rolli. Tihti tänavale avanev koda v. Kauplus.
Linnas väljaspool olid külad, talupoegade viljapõllud, oliivi -, viinamarjaistandused, ning aristrokaatide uhked maamajad. Inimesed ei jäänud linnast kaugele, käisid linna turule,rahvakoosolekul ja usupidustuste ajal jumalatele austust avaldamas.
Riietus ja toit- Tavaline riietus oli kitoon e. Napilt põlvini ulatuv, õlgadelt kinnitatud ja sageli vööga kokkutõmmatud e. kitoon. Külmaga pandi peale himaton(võis kanda ka paljale ihule). Pükse ei kantud . Jalas sandaalid.
Toiduks oli palju puu- ja köögivilju, eriti küüslauk ja kala(värske, soolatud ja kuivatatud). Vaestel peamiselt soosakala. Liha söödi suhteliselt harva, peamiselt siis, kui jumalatele ohvreid toodi. Nii kastmeks, kui ka küpsetamiseks kasutati oliivõli, kooke maitsestati meega. Joodi kitse ja lehmapiima, valmistati juustu. Peamine jook oli lahjendatud vein.
Aristrokaatlik eluviis- Arstrokaatia oli nii poliitilikas kui kultuuris tähtsaim ühiskonnakiht. Rikastel oli rohkem võimalusi oma arendamiseks ja oma mõtete kirjapanemiseks, seetõttu pärineb pea kogu kreeka kirjasõna aristrokaatide sulest. Kreeka igapäevaelu on tuttav meile aristrokaatide pilgu läbi. Aristrokaatias oli süvenenud konkurentsivaim prooviti olla parim nii rahvakoosolekul, nõukogus riigi asju ajades ja lahingiväljal. Kujunesid sõpruskonnad, koos käidi sümpoosionidel(koosjooming), kus tehti tähtsaid poliitilisi plaane, sõlmiti kokkuleppeid ja kanti ette uut loomingut. Veel käidi andreionissedel, kus istuti lavatsitel ja söödi, joodi kraateritest, kust orjad lahjendatud veini külalistele karikatesse valasid. Lõbustamiseks olid pillimängijad ja tantsijannad.
Sport - Lihaste keha hinati peasama kõrgelt, kui teravat vaimu või poliitisilt rdukust. Sportisid aristokraadid ja alasti. Staadioni jasinna juurde kuuluvaid pesu- ja riietusruume nim. gümnaasioniks. Seal hakkasid oma õpetusi jagama õpetlased noortele, ning nii sai mõni gümnaasion tähtsaks haridurkeskuseks. Spordi juurde kuulus ka võistlus, mis peeti emanasti mõne usupidustuse käigus, peaaegu igas linnriigis . Ajajooksil kerkisid esile mõned kohalikud võistlused ja said suurema kõlapinna, tähtsaim oli olümpiamängud. Nendele iga nelja aasta tagant Zeusi auks peetud pidustustele kogunes võistlejaid kreekast ja kolooniatest(hellenid sh . makedoonlased. Barbarid, naised mitte).Võistlusprogrammis: jooksidistantsid, maadlus , rusikavoitlus, kahe viimase kombineeritud , viievõistlus(jooks, oda, kettas, kohalt kaugus ja maadlus), ning nelja hobukaariku võidusõit. Kõige prestiižikamats peeti lühimat jooksudistantsi e. staadionijooksuI. Staadion oli kreeklaste pikkusühik, veidi üle 192 m. Olümpia roll ei piirdunud spordiga, vaid ohverdati jumalatele. Et rahu ei rikutaks oli kehtestatud olümpiarahu. Olümpia võitjaid hinnati kõrgelt, nende üle peeti arvet ja 5 saj eKr. Koostati olümpiavõitjate nimekiri, mida edaspidi täiendati. Ulatus tagasi aastasse 776 eKr.
Abielu ja perekond- ARISTOKRAATIDEL- Kreeka ühiskonnas naistel kodanikuõigused puudusid ja iseseisvus muu suhtes. Allusid abikaasale, isale v. mingile muule meessugulasele. Abielu otsustati peigmehe ja tulevase äia poolt. Oli tavaline, et 30-40 aastane mees võttis naiseks vaevalt murdeeast välja kasvanud tüdruku. Vastav varanduslik leping määras kindlaks pruudi kaasavara suuruse. Poolte kokkuleppel võis lahutada, sel juhul sai naise suguselts tema kaasavara tagasi ja naine läks taas omaisa v. meessugulase eestkostele.
Abielu põhieesmärk oli hankida seaduslikke järglasi. Aristokraatlikes ringkondades lisandus poliitiliste sidemete sõlmimine. Mõnigi aristokraatlik liit sõlmiti abielu teel, abikaasade tunded ei pruukinud rolli mängida,vahest polnud nad üksteist enne näinudgi. Abielu kestel ei pruukinud abikaasad kokku puutuda. Riigi kõrgkihti kuuluva mehe elu võis suurel määral kodust väljas: nõukogus, rahvakoosolekul, sümpoosionidel, spordiväljakutel jne. Naine püsis kodus, kasvatas lapsi ka korraldas majapidamist . Osales vaid lähedaste sugulastega pidudel. Harvaks võis jääda seksuaalne läbikäimine, sest meestel lubati omada suhet mingi hetääriga(sõbatar).
LIHTRAHVAL- abikaasad olid lähedasemad, mehe ja naise vahel võis sümpaatiagi aset leida. Vaesemad naised ja tüdrukud käisid tihedamani majast väljas asjatoimetusi tegemas. Mees oli ikka naise eestkostja ja tema jalas olid püksid.
Homoseksuaalne armastus- Kreeka aristokraatide elu kulges enamasti sookaaslaste seltsis, see andis tugeva eelduse samasooliste sümpaataiks. Oli tavaline, et mõni küpses eas mees võttis seisukaaslasest nooruki oma käe alla ja jagas näpunäiteid ning andis edasi elukogemusi. Mis arenes sageli seksuaalseks kiindumuseks. Homoseksuaalset suhet peeti paiderasti. Seda peeti normaalseks. Aristokraatide luule väljendab tihti kiindumust nooremate sookaaslase vastu. See ei välistanud kiindumust vastassoosse.
Enam vähem sama kehtib ka naiste kohta, et kõige rohkem esineb seda Lesbose saarel elanud poetessi Sappho luulest ,sai see nimeks lesbiline armastus.
Lihtrahva seas peeti seda pigem tabuks, ei olnud nii levinud. Noormehe homoseksuaalne prostitutsioon kuulus häbiväärsete tegude hulka, selle eest ähvardas kodaniku õigustest ilma jäämine.