Wolfgang Amadeus Mozart - lapsepõlv ja elukäik (2)

Peetri Põhikool
Wolfgang Amadeus Mozart
Referaat
 
 
 
 
Koostaja : Mihkel Majori
Juhendaja: Leili Valdas
Peetri, 2007
Wolfgang Amadeus Mozart sündis 27.jaanuaril 1756 aastal Salzburgis. Mozart oli juba väiksena väga andekas. Märganud poisi erakordset musikaalsust, hakkas isa kolmandast eluaastast alates talle vastavat õpetust andma, ja väike Wolfgang tegi lausa uskumatuid edusamme . Isa oli silmapaistev viiuldaja , helilooja ja orkestrijuht. Nelja- aastasel Wolfgangil kulus üksnes pool tundi selleks, et õppida ära menuett ja seda siis lausa võluvalt ning rangelt ettenähtud rütmis esitada. Wolfgang polnud veel kuueaastane, kui ta hakkas juba ise muusikat komponeerima, ehkki ei osanud seda veel noodikirja panna.
Juba kuueaastase poisikesena viidi Mozart Viini, ühe tolle aja suurimasse muusikakeskusesse, kus ta esines keiserlikule perekonnale . Juba siis- muidugi teadmatult poisile endale ja kõigile juuresviibinuilegi- toimus otsekui mingi kahevõitlus väikese kuuleka poisikese ja imperaatori vahel. Seistes otse klavessiini kõrval, andis valitseja lapsele ühe raske ülesande teise järel. Väike Wolfgang tuli kõigega hiilgavalt toime.
Oma esimese tellitud täiemõõdulise ooperi “ La finta semplice” kirjutas Mozart kaheteistaastasena. Ooper kirjutati Viini õukonnateatri tellimusel, kui see jäi lavastamata kohalike muusikute intriigide tõttu, kes nägid Wolfgangis ohtliku võistlejat. Isegi, kui teada, et Mozarti viiulisonaate trükiti Pariisis juba siis, kui Wolfgang polnud veel kaheksa- aastanegi ja tema esimesi sümfooniaid esitati Londonis, kui poiss oli alles kümnene, paneb hämmastama fakt, et kaheteistaastane noormees oli suuteline kirjutama juba enam kui 500-leheküljelise ooperipartituuri.
Ta tegi koos isa ja õe Maria Annaga mitu kontsertreisi Münchenisse, Viini, Pariisi, Londonisse ning tutvus paljude heliloojatega, kes on mõjutanud tema varast loomingut. Sai isikupära kujundavaid mõjutusi esimesel reisil Itaaliasse ( 1769 -71), kus tutvus põhjalikult sealse ooperi- ja kirikumuusikaga ning õppis G. B. Martini juures kontrapunkti (kontrapunkt on õpetus mitmehäälsest muusikastiilist, kus kaks või rohkem iseseisvat meloodiat moodustavad ühe kooskõlastatud terviku). Kuulsust tõid talle sellised ooperid nagu “ Röövimine serailist” ja “Teatridirektor”. Ent kuigi neid võib veel maailma eri lavadel näha, on hoopiski tuntum ooper “ Figaro pulm”. See ooper on olnud helilooja ooperiloomingu üks tähtteoseid ja ühteaegu maailma ooperikunsti aegumatuid sedöövreid.
Nende aastatel Mozart ei saanud enam luua teoseid tühistele, üksnes välise köitvusega libretodele. Pikkadele otsingutele järel jäi ta peatuma “Figaro pulmal”, mille oli hiljaaegu kirjutanud andekas näitekirjanik Beaumarchais. Selles näidendis oli kõike, mida helilooja otsis. Kuulus krahv Almaviva tahab petta oma teenrit Figarod ja võita tema pruudi Susanna armastust, kuid osav Figaro koos Susannaga veavad krahvi ennast ninapidi ning seavad ta täbarasse olukorda. Alamrahva seast pärit ja kuulsa sugupuuta mees irvitab tema kõrguse krahvi üle ning võidab teda tema enda kootud intriigis- kui lähedane see pidi olema Mozarti hingele! Ehkki lõbus, on “Figaro pulm” täis sügavaid eluprobleeme, mis sunnivad igaüht kõige tõsisemalt nende elude üle järele mõtlema.
Mozarti viimane suurem ooper “Võluflööt”, mille ta lõpetas mõni kuu enne surma, sai tema kuulsusrikka loometee vääriliseks krooniks .
“Võluflööt” on muinasjutt - ooper. Muinasjutu-, fantastika -ja heade ning kurjade vaimude maailm oli Mozarti kaasaegsete kirjanike ning muusikute meelisteema, nagu üldse folkloor - pärimused, legendid ja kõik muu muinasjutu ning fantastika valdkonda kuuluv. Ja Mozart, too võlur ooperimaailmas, kasutas “Võluflöödis” viimse piirini kõiki selle zanri võimalusi.
Mitte eesmärgitult ei ühendanud Mozart “Võluflöödis” opera seria’t laulumänguga. Kahe erineva zanri võtete ühendamine oli vajalik selleks, et anda ooperile täiesti iselaadne helikeel , kuivõrd reaalsus ja muinasjutulisus põimuvad siin nii tihedalt, et on raske märgata, millal üks üle teiseks läheb.
Mozarti elu koosnes kokkusobimatutest vastuoludest. Ühelt poolt üldtunnustatud geniaalne muusik ja teiselt poolt inimene, perekonnapea, kes oli alalises puuduses sunnitud elu lõpuni mistahes esinemis - ning loomisvõimalusi otsima . Ühelt poolt iseloomu poolest vaese lihtrahva esindaja, teiselt poolt võimukas helide valitseja, kes oli suuteline kroonitud peadele nende õige koha kätte näitama. Kõigest sellest jutustas helide keeles uues sajandi künnisel ka “Võluflööt”- Mozarti luigelaul ooperiloomingu vallas.
Mozart suri 5.XII 1791 aastal Viinis . Arvatavasti tapsid Mozarti kolmekümne viie aastases elueas viletsus ja intriigid, need “öökuningannad”, kes ei suutnud taluda tema geniaalsust ning vabadusejanu.
Tänapäeval tunnevad miljonid inimesed Mozartit kui geniaalset muusikut, kui suurimat ooperiheliloojat ning sümfonisti, kelle talendi inimlikus ning loomingu lahutamatu seos rahvaga on teinud tema teosed inimestele eriti lähedaseks ning kalliks.