Wallenberg (0)

Wallenberg
Käisin vaatamas ooperit „Wallenberg“. „Wallenberg“ on Eesti helilooja Erkki-Sven Tüüri esimeseks ja hetkeseisuga ka ainsaks ooperiteoseks. Esietendus Estonias toimus 1. juunil 2007. aastal.
Osatäitjad:
Nimiosas Rauno Elp. Silma paistsid veel Priit Volmer (Eichmann), bariton Jassi Zahharov (saksa ametnik ), tenorid Urmas Põldma ja Vladislav Horuženko (kaks nõukogude ametnikku ) ning sopran Helen Lokuta ( diplomaat ). Juute , külalisi, Gulagi vange etendas Rahvusooper Estonia ooperikoor.
Dirigent Hardo Volmer
Etenduse lavastas Dimitri Bertman, üks parimaid vene teatrilavastajaid ja Moskva ooperiteatri Helikon kunstiline juht, koostöös Neeme Kuninga ja suurepärase Ene-Liis Semperiga, kes kavandas stsenograafia ja kostüümid.
Ooperi sisu sisneb selles, et peategelane Rootsi diplomaat Raoul Wallenberg päästab sadu tuhandeid juute konduslaagritest väljastades neile Rootsi passe . Peale sõda heideti Wallenberg vangi spionaažisüüdistusega ning peale seda ei olnud temast enam midagi kuulda.
Ooper „Wallenberg“ on väga raske, selle sisu, taust ja peategelase lugu ise on väga keerulised ja ängistavad. Teos on provotseeriv, otsekohene , halastamatult õudne, dramaatiline ja täiesti ilustamata. See ooper erines täiesti kõikidest teistest ooperitest sellega, et see ei olnud kerge või lihtsa meelelahutusena mõeldud. Midagi ei näidatud läbi roosade prillide . Väga huvitav oli ooperi lõpp, kus lavale tulid paljude aastate sümbolid. Koos mitmete kuulsate poliitikute ja Wallenbergiga ise tantsisid kõik ooperi osalised surmatantsu. Ooper oli väga hästi iga pisiasjani läbi mõeldud, valgustus oli väga täpne ja peene ning koreograafia oli huvitav – näitlejate rütmiseeritud aeglaste liigutustega . See kõik on esitatud tugevates kontrastides – ühelt poolt saksa võimude luksuslikud elutingimused ja lookas lauad rikkaliku õhtusöögi ajal SS-laste poolt hõivatud palees, teiselt poolt aga küüditamisstseenid sulguvate väravate, puuride ja vangikongidega.
Väga hästi näitles Rauno Elp (Wallenbergi osatäitja). Esimeses vaatuses oli ta väga enesekindel , samas sinisilmne, sest tahtis vastu seista õudusttekitavale absurdsele masinavärgile, mis temas tõelist valu ja jõuetust tekitas. Elpi vokaalne osa ei olnud kerge, kuid iga fraas ja sõna jõudis kuulajateni. Ta suutis välja tuua kõik nüansid oma rollis. Väljendas selgelt teise vaatuse lootusetust, piinatust ja kõik see kõlas tema intonatsioonides.