Seetõttu esineb regilauludes arhailist mõtteviisi, vanaaegseid pikki sõnavorme ja omapärast helikeelt. Regilaul taandus Eestis üldiselt 19. sajandi jooksul. Mõnes piirkonnas (Kihnu, Setumaa) on see käibel veel tänapäevani. Uuem rahvalaul on lõppriimiline salmilaul, mis hakkas Eestis levima 18. sajandil eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga, värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate riimiliste laulude kihistusse. Hüüded Hüüete abil peeti eelkõige sidet: perenaiste hüüded karjastele, häälitsused loomade kutsumiseks ja tõrjumiseks, karjaste ja marjuliste vastastikused huiked, jahimeeste signaalhõiked jm. Helletused (ka õlletused, aetused, õetused) on pikemalt välja arendatud karjasehõiked, mida
saaks oma hingesugulaseks nimetada, veel leidnud. Tegu on eleegia zanrisse kuuluva teosega. „Väike-Aasias nimetati eleegiaks nutulaulu, mida kanti ette früügia flöödi saatel, kuid vana-joonia eleegial pole kohustuslikku nukrat iseloomu. See on õpetliku sisuga lüüriline luuletus, mis sisaldab ergutusi ja üleskutseid tähtsaks ja tõsiseks teoks, mõtisklusi, aforisme jms. Eleegiaid lauldi pidudel ja rahva kokkutulekutel. Tema väliseks tunnuseks on eriline värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusel kujuneb kahest värsist salm – eleegiline distihhon (kaksikvärss).“ Annabel Leesalu Ellegia ja Jambid (http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/eleegiad.htm) 20.10.14 „Eesti kirjanduses on parimad eleegiad Anna Haava "Ööbiku surm", Karl Eduard Söödi "Metsateel" ja Gustav Suitsu "Ühele lapsele". Maailmakirjandusest üks kuulsamaid Rainer Maria Rilke "Duino eleegia".
Nad elasid oma kommete järgi, ehitasid erinevaid mõisi, losse, häärbereid. Kuna lihtsajoonelised kangelaslaulud ei olnud piisavad, et rahuldada rüütlite esteetilisi soove, kasvas välja rüütlilüürika. Põhiteema oli armastus. Tähelepanu pöörati vormilisele viimistlusele, mis omakorda pani aluse uutele värsimõõtudele, riimi ja stroofistruktuuridele. Luulezanreid oli erinevaid. Sekstiinile on iseloomulik mänglev, virtuoosne sõnastus ja värsiehitus. Armastusteemalist 3-7 salmist ja refräänist koosnevat teost nimetatakse kantsooniks. Poliitilise või ühiskondliku teemaga luuletus on sirventees. Neid erinevaid liike oli väga palju, ning need rikastasid igati keskaja kirjandust. Kurtuaasne kirjandus tõusis esile Põhja-Prantsusmaal, kus luuletajaid nimetati truväärideks. Teoste zanriks kujunes romaan. Põhilisteks teemadeks olid armastus ning sõda.Kõige
Eleegia on itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses kurb lugu, jutt. Eleegia on üks antiiklüürika kolmest põhivormist. Eleegia eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss). Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios, Archilochos ja Solon. Eleegia on tänapäeval lüürikazanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust. Eesti kirjanduses on parimad eleegiad Anna Haava "Ööbiku surm", Karl Eduard Söödi "Metsateel" ja Gustav Suitsu "Ühele lapsele"
Nagu muudeski valdkondades nii näitab rüütlikirjandus armastuseski mõneti ebareaalset ideaalpilt. Rüütlikirjanduses pöörati tähelepanu ka vormilisele viimistlusele, mis omakorda pani aluse uutele värsimõõtudele, riimi- ja stroofistruktuuridele. Nii tekkis uusi luulezanre: SEKSTIIN kuuevärsilistes stroofides kirjutatud luuletus ilma traditsioonilise teemata. Sellele zanrile on iseloomulik virtuooslik sõnastus ja värsiehitus. KANTSOON kõige kõrgem lüürikaliik, võrreldav antiikse oodiga. SIRVENTEES poliitilise või ühiskondliku teemaga luuletus, või trubaduuri satiiriline arveteõiendamine vaestega. TENSOON vaidlus kahe luuletaja vahel (kellest teine võib olla fiktiivne), mis käsitleb tollase seltskonna vaateid mitmesugustes küsimustes nagu
Arturi romanid (ümarlauarüütlite romaanid). Kõige enam on säilinud rüütlilaule, mis kõlasid õukondades. Uuendused Rüütlikirjanduses hakati tähelepanu pöörama vormilisele viimistlusele, mis pani aluse uutele riimi- ja stroofistruktuuridele ning värsimõõtudele. Tekkisid uued luulezanrid: SEKSTIIN - kuuevärsilistes stroofides kirjutatud luuletus ilma traditsioonilise teemata. Sellele zanrile on iseloomulik mänglev, virtuooslik sõnastus ja värsiehitus. KANTSOON - kõige kõrgem lüürikaliik, võrredav antiikse oodiga. SIRVENTEES - poliitilise või ühiskondliku teemaga luuletus või trubaduuri satiiriline arveteõiendamine vastasega. TENSOON - vaidlus kahe luuletaja vahel (kellest teine võib olla fiktiivne), mis käsitleb tollase seltskonna vaateid mitmesugustes küsimustes, nagu armastus, kirjandus, poliitika, usuküsimused, isiklikud suhted, kaasa arvatud ka suhteliselt
Iga trubaduuri auasjaks oli lauludega oma daami võluda ning tema vooruste ülistamisel teisi laulikuid ületada. Tähelepanu pöörati ka vormilisele viimistlusele, mis omakorda pani aluse uutele värsimõõtudele, riimi- ja stroofistruktuuridele. Niisiis tekkis uusi luulezanre: 1) SEKSTIIN - kuuevärsilistes stroofides kirjutatud luuletus ilma traditsioonilise teemata. Sellele zanrile on iseloomulik mänglev, virtuooslik sõnastus ja värsiehitus. (lugemik 120-121) 2) KANTSOON - 3-7 salmist ja refräänist koosnev lüüriline luuletus, enamasti armastusteemaline (lugemik 118-119) 3) SIRVENTEES - poliitilise või ühiskondliku teemaga luuletus või trubaduuri satiiriline arveteõiendamine vastasega. Sõttaminekulaul. 4) TENSOON - vaidlus kahe luuletaja vahel, mis käsitleb tollase seltskonna vaateid mitmesugustes küsimustes, nagu
", "Miks läksid?" jne). Arvati, et itkemine aitab lahkunu hinge tema teekonnal uude asupaika. Tähtis oli kinnitada ka lahkunule oma head suhtumist, sest uskumuste kohaselt mõjutasid kadunud sugulaste hinged maapealsete inimeste elu. Mõrsjaitkud tähistavad mõrsja seisundi muutust ehk "sümboolset surma" neiust sai abielunaine. Itkedes elas neiu välja ka oma kurbust kodust lahkumisel ja muret tulevase elu pärast. Mõrsjaitke esitati eeslaulja ja kooriga, nende värsiehitus ja viis on kindlama kujuga. Eeslaulja oli mõrsja ise; kui ta ei osanud itkeda, võis seda tema asemel teha mõni teine naine. Mõrsja pidi alates kosjadest kuni vanematekodust lahkumiseni itkema palju kordi, sealhulgas kõigile sugulastele ja lähematele tuttavatele. Koori moodustasid mõrsja vallalised sõbrannad podruskid. Eestis on mäletataval ajal itketud ainult Setumaal, vanim traditsioon on kauem püsinud Põhja-Setumaal
koraalil põhinevad stroofilise värsstekstigakirikulaulud, mida ennekõike seostatakse Püha Ambrosiusega. Hiljem kiituslaul, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. 19. saj-l hakati hümnideks nim-ma pidulikke laule rahvuslikku ja riiklikku ühtsuse poolt. (3) eleegia - itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt; on üks antiiklüürika kolmest põhivormist, eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss). Eleegia on tänapäeval lüürikazanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust. (4) epigramm - algselt värsivormis pealkirja hauakivil või mälestussambal, hiljem hakati epigrammiks pidama iga eleegilise distihhoni vormis koostatud lühikest lüürilist luuletust.
Serenaad- akna all, õhtulaul · BALLAAD-tantsulaul, õrnad, pikad, terviklik sisu mis jutustab mõne loo · PASTORELL- dialoogi vormis lühike luuletus, üks karjane teine rüütel · SAKSAS MINNESINNGER- laulikud, kõige tuntuim 13 saj Tännhäuser. · SEKSTIIN - kuuevärsilistes stroofides kirjutatud luuletus ilma traditsioonilise teemata. Sellele zanrile on iseloomulik mänglev, virtuooslik sõnastus ja värsiehitus. (lugemik 120-121) · SIRVENTEES - poliitilise või ühiskondliku teemaga luuletus või trubaduuri satiiriline arveteõiendamine vastasega. · TENSOON - vaidlus kahe luuletaja vahel (kellest teine võib olla fiktiivne), mis käsitleb tollase seltskonna vaateid mitmesugustes küsimustes, nagu armastus, kirjandus, poliitika, usuküsimused, isiklikud suhted, kaasa arvatud ka suhteliselt riivatud teemad, mida kurtuaasne luule üldiselt väldib.
-Siirdevormilised laulud esindavad regilaulutraditsiooni üleminekut uuemale riimilisele laulule, neis on vanemate laulude tunnused segunenud uuematega.Esimene terviklik rahvalaul ilmus trükis Christian Kelchi (16571710) kroonikas "Liefländische Historia" (1695). Uuem rahvalaul on lõppriimiline salmilaul, mis hakkas Eestis levima 18. sajandil eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga, värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate riimiliste laulude kihistusse. Rahvatantsude liigid Eesti rahvatantsud jagatakse liikideks, arvestades liikumise iseloomu, osavõtjate hulka ja paigutust. Voor- ja sõõrtantse esitatakse hulgakesi. Üksiktantsijad või paarid asuvad üksteise taga reas (kolonnis, vooris, rongis) või kinnises ringis (sõõris).
Tulle Home Homikulla, Sies ollen Jelle üxinesse Karkotella Kaste Ella Siuka Sittika Willula Siess ollen Walmis Wainijull, Kaunis karja Satemalle. 3.2.Uuem rahvalaul on lõppriimiline salmilaul, mis hakkas Eestis levima 18. sajandil eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga, värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate riimiliste laulude kihistusse. 4. Rahvalaulu lähted varane vokaalmuusikaEesti vanimas muusikakihistuses on nähtusi, mis asuvad ühelt poolt laulu, teiselt poolt kõne, loodushäälte, nutu vm helide piirimail. Paljud neist laululiikidest (hüüded, loitsud, itkud jm) on tuntud eri rahvastel üsna sarnasel kujul.
põhinevad stroofilise värsstekstigakirikulaulud, mida ennekõike seostatakse Püha Ambrosiusega. Hiljem kiituslaul, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. 19. saj-l hakati hümnideks nim-ma pidulikke laule rahvuslikku ja riiklikku ühtsuse poolt. (3) eleegia - itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt; on üks antiiklüürika kolmest põhivormist, eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss). Eleegia on tänapäeval lüürikazanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust. (4) epigramm - algselt värsivormis pealkirja hauakivil või mälestussambal, hiljem hakati epigrammiks pidama iga eleegilise distihhoni vormis koostatud lühikest lüürilist luuletust. (5) paljud vormitunnuste alustel kujunenud zanrid: sonett, haiku jne
gregooriuse koraalil põhinevad stroofilise värsstekstigakirikulaulud, mida ennekõike seostatakse Püha Ambrosiusega, hiljem kiituslaul, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. 19. saj-l hakati hümnideks nimetama pidulikke laule rahvuslikku ja riiklikku ühtsuse poolt Eleegia - itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt; on üks antiiklüürika kolmest põhivormist, eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss), eleegia on tänapäeval lüürikazanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust Epigramm - algselt värsivormis pealkirja hauakivil või mälestussambal, hiljem hakati epigrammiks pidama iga eleegilise distihhoni vormis koostatud lühikest lüürilist luuletust
Eleegiaks nimetati Väike-Aasias itku, nutulaulu, mis vastab kreeka threnos'ele. Seda itku kanti ette väike-aasia instrumendi früügia flöödi saatel. Kuid vana-joonia kirjanduslikul eleegial ei ole kohuslikku nukrat iseloomu: see on õpetliku sisuga lüüriline luuletus, mis sisaldab ergutusi ja üleskutseid tähtsaks ja tõsiseks teoks, mõtisklusi, aforisme jms. Eleegiaid lauldi pidudel ja rahva kokkutulekutel. Eleegia vormiliseks eripäraks on ta eriline värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss). Jamb Hoopis teise päritoluga oli jamb. Põllumajanduslikel viljakuspidustustel, mida iseloomustasid prassimine, sõimlemine ja ropendamine, kostsid pilkavad ja paljastavad laulud, mis olid sihitud üksikute isikute või tervete rühmade vastu. Neid laule nimetati jambideks, muuhulgas olid need ka ühiskondliku laituse folkloorseks väljundiks.
Tervikuna on meieni jõudnud 2 Hesiodose eepost: ,,Teogoonia" (jumalate põlvnemisest jutustav eepiline kataloog, mis on oluline allikas varastest kreeka müütidest) ja ,,Tööd ja päevad" (õpetab põllumehi ehk siis eluolu, tuleb loobuda ahnitsemisest ja elada ausalt-töökalt). Eleegia Eleegiaks nim Väike-Aasias itku, nutulaulu. Esitati flöödi saatel. Vana-joonia kirjanduslik eleegia on õpetliku sisuga lüüriline luuletus. Neid lauldi pidudel. Eriline on tema värsiehitus heksameeter vaheldub pentameetriga. Eleegiline distihhon e salm e eleegiline kaksikvärss. Eleegiline värsivorm (heksameeter ja sellega sarnanev pentameeter) lähendas eleegiat eeposele. Jambograafia - hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, kuuludes zanriliselt antiiklüürika alla. Nimetus on tulnud kahesilbilise värsijala jambi kasutamisest, kus esimene silp on lühike ja teine pikk. Rajajaks peetakse Archilochost. Hiljem arenes sellest
annaabi.ee 
