Essee keskaegsest kirjandusest (0)

Keskaegne kirjandus.
Keskaeg – ajastu mis tänapäeva noortele tundub kui külm ja kõle , täis vägivalda. Ajastu mil inimesed kartsid kodust väljuda ning pidevalt elati surmahirmus ja põeti kõiksuguseid jubedaid haigusi.
Tegelikult olid asjalood hoopiski teistsugused. Keskaeg on oma nimetuse saanud tänu itaalia humanistidele, defineerisid seda tuhandeaastast ajajärku antiigi ja renessansi ajal. Sel perioodil tekkis palju uusi kultuure ning rahvaid. Samuti nägid ilmavalgust nüüdisaegsed religioonid – kristlus, budism , islam. Usk oli abiks haiguste vastu. See küll ei aidanud füüsiliselt terveneda, kuid see oli hingele kosutuseks ja andis lootust.
Sel ajajärgul tekkisid ka uued kirjandu žanrid ning vormid proosas , lüürikas kui ka lüroeepikas. Kirikul oli oma mõju teostele. Loodi erinevat vaimulikku luulet, kirjutati pühakute elulugusid, tehti piiblilugude ümberjutustusi. Toimus ka näitekirjanduse areng.
Kuna keskajal tauniti paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut, siis olid peamiselt sellest ajast pärinevad tekstid eepilised. Saab eristadad kahte peamist suundumust – sünged germaani müüdid ning kreeka- rooma müüdid.
Rahvaseas levisid kangelaslaulud . Täpne päritolu, ega autorid ei ole teada. Neid esitasid enamasti elukutselised rändlaulikud. Prantsusmaal olid nendeks žonglöörid, Hispaanias huglaarid, Saksamaal spiilmanni. Repertuaari kuulusid kangelaseeposed , millel on kesksel kohal kangelane, kes sooritab erinevaid vägitegusid ning päästab oma maa ja rahva. Laulud olid väga pikad, enamasti kestsid rohkem kui ühe päeva. Mõnikord kulus ka nädal, et jutustada väga pikka lugu. Tuntuimateks eeposteks on ,,Rolandi laul’’,,Laul minu Cidist’’,,Nibelungide laul’’ ja ,, Lugu Igori Sõjaretkest’’
Omaette kirjandus suunana võib vaadelda rüütlikirjandust ehk kurtuaasset kirjandust. See tekkis selletõttu, et 12 sajandil muutus aadlitiitel päritavaks ning rüütlid said rikkaks. Nad elasid oma kommete järgi, ehitasid erinevaid mõisi, losse , häärbereid. Kuna lihtsajoonelised kangelaslaulud ei olnud piisavad , et rahuldada rüütlite esteetilisi soove, kasvas välja rüütlilüürika.
Põhiteema oli armastus. Tähelepanu pöörati vormilisele viimistlusele, mis omakorda pani aluse uutele värsimõõtudele, riimi ja stroofistruktuuridele.
Luuležanreid oli erinevaid. Sekstiinile on iseloomulik mänglev, virtuoosne sõnastus ja värsiehitus. Armastusteemalist 3-7 salmist ja refräänist koosnevat teost nimetatakse kantsooniks. Poliitilise või ühiskondliku teemaga luuletus on sirventees. Neid erinevaid liike oli väga palju, ning need rikastasid igati keskaja kirjandust.
Kurtuaasne kirjandus tõusis esile Põhja-Prantsusmaal, kus luuletajaid nimetati truväärideks. Teoste žanriks kujunes romaan. Põhilisteks teemadeks olid armastus ning sõda.Kõige värvikamad lood on kirjutatud kuningas Artusris ja tema kaheteistkümnest ümarlaua rüütlist. Samuti olid populaarsed saatusliku armastuse lood.
Teater ja näitekirjandus takerdus keskajal paljudeks sajanditeks ning parima oleku saavutas 14.-15.sajandil. Keskaegne kirik hävitas antiikse teatri, ning uudseks lähtepunktiks sai jumalateenistus. See tulenes sellest, et lihtrahvas ei mõistnud ladinakeelset jumalateenistust ning lihtsustamiseks kasutati näidendeid. Tekkis liturgiline draama . Nendest kujunesid välja piibliainelised draamad ehk müsteeriumid.
Minu arvates oli keskaeg kirjanduse tekkele väga kasulik aeg. Tekkisid erinevad teosed, milleta ei oleks praegusaegset kirjandust olemaski. Armastuseteemad ja lõbusad lood muutsid nukra ajastu rõõmsameelsemaks.