Arhailine luule (0)

Eleegia on itk ehk nutulaul , ka ülekantud tähenduses – kurb lugu, jutt.
Eleegia on üks antiiklüürika kolmest põhivormist.
Eleegia eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss).
Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios, Archilochos ja Solon.
Eleegia on tänapäeval lüürikažanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust.
Eesti kirjanduses on parimad eleegiad Anna Haava "Ööbiku surm", Karl Eduard Söödi "Metsateel" ja Gustav Suitsu "Ühele lapsele". Maailmakirjandusest üks kuulsamaid Rainer Maria Rilke "Duino eleegia".
Eleegia sõna laiemas tähenduses on kasutusel ka muusikateoste (eesti näited: Eduard Tubin – "Eleegia", Vennaskond – "Eleegia") ja kujutava kunsti teoste (Oskar Kallis – "Eleegia" (1915, pastell, Tartu Kunstimuuseum)) kohta.
Jambograafia ehk jamb hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, mis pärinevad antiikkirjanduse varasalvedest, kuuludes žanriliselt antiiklüürika alla.
Nimetus on tulnud kahesilbilise värsijala jambi kasutamisest, kus esimene silp on lühike ja teine pikk.
Jambograafia rajajaks peetakse Archilochost.
Jambograafiast arenes hiljem välja epigramm ehk teatud tüüpi pilkeluuletus.
Epigrammiks nimetati algselt värsivormis pealkirja hauakivil või mälestussambal, hiljem hakati epigrammiks pidama iga eleegilise distihhoni vormis koostatud lühikest lüürilist luuletust.
Epitaaf on lahkunu mälestuseks kirjutatud lühike tekst, tavaliselt hauasambal.
Epitaaf on hauakiri või hauakirjaga mälestussammas, ka surnu vappepitaaf või mälestustahvel kiriku seinal.
Epitaaf võib olla ka kirjanduses kellegi surma puhul kirjutatud lühiluuletus.
Näiteks Juhan Liivi hauasammast ehib epitaafina tema luuletus "Kui tume veel kauaks ka sinu maa".
16. – 17. sajandi luterlikus matusekultuuris olid kiriku seintele üles seatud epitaafid ehk mälestuspildid üks tähelepanuväärseimaid mälestamiskunsti teoseid. Epitaafe tellisid endale jõukad linnakodanikud, aadlikud ning pastorid . Erinevalt hauakivist ei olnud epitaafi asukoht seotud matmiskohaga, samuti võis selle tellida juba inimese eluajal ning ammulahkunud pereliikme mälestuseks.
Tavaliselt koosnes epitaaf kolmest osast: mäletatavate portreedest, usulisest stseenist ja tekstist. Enimkujutatud usulised stseenid olid Kristuse ristilöömine ning Kristuse ülestõusmine. Portreedel kujutati inimesi lähtuvalt nende sotsiaalsest positsioonid ja seisusest. Tavaliselt esitleti mehi vaatajast vasakul ja naisi paremal poolel. Epitaafil kujutati ka varalahkunud pereliikmeid ning lapsi. Tekstiline osa koosnes peamiselt lühikesest eluloost ning piiblitsitaadist. Eesti kirikutes on säilinud rikkalik kogu kiriku eestseisjate, pastorite, jõukate kodanike ning aadlike epitaafe.
Epiniikion oli Vanas-Kreekas ülistuslaul panhelleni (Olümpia, Püütia, Nemea ja Isthmose) mängude võitjate ja nende suguvõsa auks.
Koorimeelika arenes antiikkirjanduse perioodil välja peamiselt Spartas ning oli kõige enam seotud mitmesuguste kultusevormidega. See kajastus ka esitusviisis. Laulu kandis ette rituaalne koor, kes ühteaegu nii laulis kui tantsis. Koorimeelikal on väga palju alaliike, millest tähtsaimal kohal olid hümnid. Ülemaaliste võitjate auks lauldi epiniikione ning nendest kahest alaliigist, hümnist ja epiniikionist, on hiljem välja kujunenud nüüdisaegne tuntud luulevorm ood. Koorimeelika viljakaim luuletaja oli Pindaros .
anakreontiline luule on elurõõmu, armastust ja veini elegantses vormis ülistav luule (Neithal)