Virmalised jutt (0)

Virmalised .
I Virmalised dirigeerivad graatsiliselt päikeseballetti, mis etendub jäiselt taevarannalt, saates valgusest moodustunud laineid ja figuure ebamaise sujuvusega tantsima maailma suurimale näitelavale, Soome jäätunud tasandiku kohal kummuvale süsimustale taevale . Lõikav tuul kihutab üle polaarjoone, lüües hambad põhjavalgust imetlema kogunenud inimeste ninadesse ja kõrvadesse. Talvisel imedemaal on kõik vaikne ja rahulik. – C.A. Hendren
II Maakera inimestest elab umbes 2% piirkondades, kus virmalised esinevad. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt Aurora Borealis ja Aurora Australis (ladina keeles 'põhjakoit' ja 'lõunakoit'). Üldnimetus on Aurora Polaris 'polaarkoit'.
III 19 sajandi alguses usuti , et maakera on õõnes, ning mõlemal poolusel on auk. Arvati, et virmalised tekivad nendest aukudest paistva Maa laava kumana. Nüüd teame juba, et virmalised tekivad Päikese ja Maa vaheliste sidemete põhjal. Virmaliste tekkes osalevad Päike, päikesetuuled, planeetidevaheline magnetväli, Maa magnetväli ja magnetosfäär ning Maa atmosfäär ja ionosfäär. Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (niinimetatud päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Maa magnetpooluste asetsemise tõttu suurtel laiustel on ka virmalised jälgitavad keskmiselt 60-kraadisel või kõrgemal laiusel.
IV Maa on kõige muu kõrval ka üks tohutu suur magnet. Seda taipasid juba 2200 aastat tagasi hiinlased , kes ehitasid orienteerumist abistavat kompassi. Maa magnetpoolused asuvad üsna lähedal Maa geograafilistele poolustele. Magnetväli aga suunab laetud osakesed, näiteks elektronid ja prootonid. piki oma jõujooni. Seda magnetvälja omadust kasutatakse laialdaselt meie koduses televiisoritorus, kus katoodilt väljunud elektronid pannakse muutuva magnetvälja mõjul just õigesse kohta ekraanil. Sama juhtub ka Maa magenetväljas, kuhu kaugemalt kosmosest aeg-ajalt satuvad laetud elementaarosakesed. Liikudes piki jõujooni edasi, jõuavad laetud osakesed paratamatult Maa pooluste lähedusse, kus nende kiirus võib osutuda piisavaks, et ergastada atmosfääris leiduvate gaaside neutraalseid, laenguta aatomeid. Ergastatud olekusse sattunud aatom aga kiirgab saadud energia kiirelt valguse kujul tagasi. Osa sellest valgusest on meile nähtav ja nii me virmalisi näemegi. Tegelikult toimub selline protsess kogu aeg, kuid alati ei ole seda palja silmaga näha. Näha saab seda vaid siis, kui kiirgavate aatomite ja ergastavate osakeste hulk on piisavalt suur. Ja vaid siis nimetame seda loodusnähtust virmalisteks. Norralane Kristian Birkeland oli teadlane , kes ülaltoodud seletuse 1908. aastal esimesena välja pakkus ning praeguse hetkeni ei ole me suutnud teisi teooriaid välja mõelda.
V Virmaliste värvid tulenevad eelkõige atmosfääris leiduvatest gaasidest. Nii kiirgab hapniku aatom tavaliselt rohelist valgust, punane värv on aga iseloomulik lämmastiku aatomitele. Virmaliste heledus, nende aktiivsus, on tihedalt seotud Päikese seisundiga . Kuna suurem osa virmalisi põhjustavatest laetud osakestest on pärit Päikese välimistest kihtidest, seega mida aktiivsem on Päike, seda enam näeb Maa peal virmalisi. Levinuim värv on roheline. Kuid näha on ka sinist , kollakasroheline, punast:erepunane ja purpurpunane.

• VI Kaar - Pikad, parimal juhul horisondist horisondini ulatuvad rahulikud virmalised, mille alaserv on korrapärane. Nähtav videvikust alates
  
• Vöö – Kaart meenutav moodustis , kuid selgelt aktiivsem ja ebakorrapärase alaservaga. Tihti väänlev, täis kiiri ja vööte
  
• Kardin – Lai, kiiri täis virmalistevöö, mis paistab külgsuunast
  
• Spiraal – Spiraaliks keerdunud virmalsitevöö; põhjapoolkeral keerdub päripäeva, lõunapoolkeral vastupäeva
  
• Pööris – Aktiivses vöös paistavad spiraalist väiksemad vingerdavad struktuurid, mis keerduvad põhjapoolkeral vastupäeva, lõunapoolkera päripäeva
  
• Kroon – Laiad aj kiirterohked virmalised, mille kiired näivad suunduvat ühte punkti, moodustades otse vaatleja pea kohale krooni
  
• Kiir – Üksik, kitsas , sambalaadne, väga kõrgel tekkiv virmalisemoodustis
  
• Diffuussed virmalised – Hajusad, hägused, ebaselgete servadega virmalised. Väikses lapid ja laiad loorid
  
• Mustad virmalised – Laia virmalisteala keskel asuv tume piirkond. Ala, kus virmalistevalgust ei teki.
  

Rohekas -lilla kaar , Virmaliste „kroon” ööl pildistatuna aprillis 2000 aastal Arukülas Tallinna lähedal
VII
Virmalisi on võimalik näha ka teistel planeetidel. 1994.-95. aastal pildistas Hubble’i taevateleskoop Jupiteri atmosfääris mitmel korral virmalisi. Kuna seal esineb pigem vesinikku, tuli virmaliste jälgimiseks kasutada ultraviolettkiirtele tundlikku kaamerat. Jupiteri virmalised erinevad Maa virmalistest veel ka seetõttu, et need ei ole põhjustatud Päikeselt saabunud päikesetuulest. Laetud osakesi tarnib Jupiteri jaoks tema vulkaaniline kaaslane Io, millel toimuvad vulkaanipursked paiskavad samuti kosmosesse hulga laetud osakesi.
Teadlased on uurinud, et Saturni päeval, mis Maa mõistes kestab kümme tundi ja 47 minutit, toimub virmalistes muutusi. Keskpäeva ja kesköö osade ehk siis vasaku ja parema poole virmalised muutuvad vaheldumisi mitmeks tunniks säravamaks ja paremini nähtavaks. Oletatakse, et see säravamaks muutumine on seotud päikesevalguse langemise suunaga. Saturni poolustel tekivad virmalised, kui päikesetuule osakesed suunatakse planeedi magnetvälja poolt pooluste suunas. Atmosfääris reageerivad need osakesed elektriliselt laetud gaasiga, tekitades valguse. Kuid Saturni virmalisi võivad põhjustada ka elektromagnetlained, mis tekivad, kui Saturni kuud läbivad selle planeedi magnetosfääris sisalduv plasma.
Küsimused & vastused :
1. Päikese ja Maa vaheliste sidemete põhjal
2. Norra teadlane Kristian Birkeland, 1908 a
3. Roheline,punane(jaguneb kaheks), sinine