VIRMALISED Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (niinimetatud päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt Aurora Borealis ja Aurora Australis (ladina keeles 'põhjakoit' ja 'lõunakoit'). Üldnimetus on Aurora Polaris 'polaarkoit'. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Maa magnetpooluste asetsemise tõttu suurtel laiustel on ka virmalised jälgitavad keskmiselt 60- kraadisel või kõrgemal laiusel. Et magnetiline põhjapoolus paikneb Kanadale kuuluva Ellesmere'i maa lähedal, siis on virmalised Põhja-Ameerikas samal laiusel paremini vaadeldavad kui Euroopas. Virmalisi on nähtud isegi Floridas, samal laiusel asuvatel Kanaari saartel on see praktiliselt võimatu.
Maakera magnetiline põhja- ja lõunapoolus ei ühti geograafiliste poolustega, vaid näiteks magnetiline põhjapoolus asub praegusel ajal Kanada põhjaosas. Kompassi põhjapoolus osutab punkti, mida nimetatakse magnetiliseks põhjapooluseks, lõunapoolus aga punkti, mida nimetatakse magnetiliseks lõunapooluseks. Pooluste asend muutub pidevalt, kuid üsna aeglaselt. Tegelikult erineb maakera magnetväli siiski tublisti magnetvarva väljast, sest ta vormub päikesetuule survel. Päikesepoolsel küljel ehk päevapoolel on magnetväli sedavõrd sisse litsutud, et ulatub Maast eemale ainult 7-10 Maa raadiuse võrra. Vastas- ehk ööpoolel on väli pikaks veninud, moodustades mitmesaja Maa raadiuse pikkuse saba. Et Maa raadius on pisut alla 6400 kilomeetri, on Maa magnetväljal hiigelmõõtmed: selle suurim võimalik pikkus on tublisti üle miljoni kilomeetri. Joonis 1: Päikesetuule mõju Maa magnetosfäärile
Tommy Potter 9. klass Sõmerpalu Põhikool 2009a Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (niinimetatud päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt Aurora Borealis ja Aurora Australis (ladina keeles 'põhjakoit' ja 'lõunakoit'). Üldnimetus on Aurora Polaris 'polaarkoit'. Virmalisi on nähtud isegi Floridas. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed
Virmalised Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (niinimetatud päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral, aga kõige paremini on nad nähtavad pooluste lähedal. Virmalisi nimetatakse Põhjapoolkeral Aurora Borealis (põhjakoit) ja Lõunapoolkeral Aurora Australis (lõunakoit), aga üldnimetus on Aurora Polaris (polaarkoit). Virmaliste teke ei ole veel täielikult selge, aga seletus on järgmine: Päikeselt paskunud suure
Arvati, et virmalised tekivad nendest aukudest paistva Maa laava kumana. Nüüd teame juba, et virmalised tekivad Päikese ja Maa vaheliste sidemete põhjal. Virmaliste tekkes osalevad Päike, päikesetuuled, planeetidevaheline magnetväli, Maa magnetväli ja magnetosfäär ning Maa atmosfäär ja ionosfäär. Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (niinimetatud päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Maa magnetpooluste asetsemise tõttu suurtel laiustel on ka virmalised jälgitavad keskmiselt 60-kraadisel või kõrgemal laiusel. IV Maa on kõige muu kõrval ka üks tohutu suur magnet. Seda taipasid juba 2200
Pildid virmaliste tekkest Lk8…………………………….…………Kus kõige sagedamini tekkivad virmalised? Lk9………………………………………………………………….Kasutatud allikad 3 Mis on virmalised? Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikselt lähtuvate laetud osakeste (nn päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised on seotud magnetpoolustega, sest neid tekitavad päikesetuule osakesed on laetud ning nad liiguvad Maa magnetvälja sattudes piki selle jõujooni, sisenedes atmosfääri magnetpooluste kohal. Kui ergastatuks osutub atomaarne hapnik, kiirgub sellest ka rohelist (100- 150 km kõrgusel) või punast (umbes 250 km kõrgusel) valgust. Molekulaarne lämmastik kiirgab aga punakat või violetset valgust. Nende värvuste vaheldumine pakub
Arvati, et virmalised tekivad nendest aukudest paistva Maa laava kumana. Nüüd teame juba, et virmalised tekivad Päikese ja Maa vaheliste sidemete põhjal. Virmaliste tekkes osalevad Päike, päikesetuuled, planeetidevaheline magnetväli, Maa magnetväli ja magnetosfäär ning Maa atmosfäär ja ionosfäär. Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (niinimetatud päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Maa magnetpooluste asetsemise tõttu suurtel laiustel on ka virmalised jälgitavad keskmiselt 60- kraadisel või kõrgemal laiusel. Et magnetiline lõunapoolus paikneb Kanadale kuuluva Ellesmere'i maa lähedal, siis on virmalised Põhja-Ameerikas samal laiusel paremini
enne väljumist peegeldunud. See on aga väga nõrk valgus ja seepärast on see nähtav ainult tugeva saju puhul. VIRMALISED Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt Aurora Borealis ja Aurora Australis (ladina keeles 'põhjakoit' ja 'lõunakoit'). Nad tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Maa magnetpooluste asetsemise tõttu suurtel laiustel on ka virmalised jälgitavad keskmiselt 60-kraadisel või kõrgemal laiusel. Et magnetiline põhjapoolus paikneb Kanadale kuuluva Ellesmere'i maa lähedal, siis on virmalised Põhja-Ameerikas samal laiusel paremini vaadeldavad kui Euroopas. Virmalised on seotud magnetpoolustega, sest neid tekitavad päikesetuule osakesed on laetud
vaid hoopis Kuu! Juba 20. sajandi alguses olid mitmed teadlased oletanud, et Päikesest lähtub laetud osakeste voog. Põhjuse selleks andis muu hulgas asjaolu, et komeetide gaasilised sabad on alati suunatud Päikesest eemale, justkui puhuks sealt tuul. Oma 1958. aastal avaldatud artiklis nimetaski tuntud USA päikeseuurija Eugene Parker seda tabavalt päikesetuuleks ning see nimetus on käibel praeguseni. Esimesena registreeriski päikesetuule 4. jaanuaril 1959 Kuust mööda lennanud Luna 1. Selle olemasolu kinnitas ka järgmine Luna-seeria automaatjaam Luna 2, mis sama aasta septembris Kuule suunati. Kuu on ka hiljem päikesetuule uuringutega seotud olnud, nimelt siis, kui Apollo astronaudid seal päikesetuulest proovide kogumiseks alumiiniumfooliumi üles riputasid. Nende Kuu pinnal tegutsemise ajal sinna kogunenud päikesetuule osakesi said niiviisi teadlased hiljem laboratooriumis uurida.
Norra energiamajandus on vähe saastav keskkonnale ja on taastuv energiaallikas. Miinuspoolel on sõltuvus ilmastikuoludest. Riik on jõudnud elektri tootmisel oma laeni ja peaks otsima mõningaid alternatiivseid energiaallikaid. Virmalised Norras esineb loodusnähtus, mida kutsutakse virmalisteks. Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (niinimetatud päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt Aurora Borealis (põhjakoit) ja Aurora Australis (lõunakoit). Üldnimetus Aurora Polaris (polaarkoit). Virmalised tekkivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Maa magnetpooluste asetsemise tõttu suurtel
kiirusega umbes 450 km/sek. Päikesetuul ja palju kõrgema energia osakesed, mida heidetakse välja Päikese loidete poolt, võivad mõjutada raadiolainete ülekandumist Maal ja tekitavad Maa atmosfääri vastasmõju tulemusel imeilusaid virmalisi.. Hiljutised andmed kosmoselaevalt Ulysses näitavad, et päikesetuul saadetuna välja polaaraladelt levib peaaegu topeltkiirusega, 750 kilomeetrit sekundis, kui ta teeb seda madalamatel laiuskraadidel. Ka päikesetuule koostis polaaraladel näib erinev. Päikese magnetväli paistab olevat üllatavalt muutumatu. Päikesetuule lähem uurimine on kavas hiljuti välja saadetud kosmoselaevade Wind ja SOHO abil stabiilselt liikuvalt vaatluspunktilt Maa ja Päikese vahelt, umbes 1,6 miljonit km Maalt. Päikesetuul avaldab suurt mõju komeetide sabadele ja omab isegi mõõdetavat mõju kosmoselaevade trajektooridele. Päikese poolt väljastatud energia ei ole ühesuurune. Samuti mitte
Päikesetuul liigub läbi Päikesesüsteemi kiirusega umbes 450 km/sek. Päikesetuul ja palju kõrgema energia osakesed, mida heidetakse välja Päikese loidete poolt, võivad mõjutada raadiolainete ülekandumist Maal ja tekitavad Maa atmosfääri vastasmõju tulemusel imeilusaid virmalisi. Hiljutised andmed kosmoselaevalt Ulysses näitavad, et päikesetuul saadetuna välja polaaraladelt levib peaaegu topeltkiirusega, 750 kilomeetrit sekundis, kui ta teeb seda madalamatel laiuskraadidel. Ka päikesetuule koostis polaaraladel näib erinev. Päikese magnetväli paistab olevat üllatavalt muutumatu. Päikesetuule lähem uurimine on kavas hiljuti välja saadetud kosmoselaevade Wind ja SOHO abil stabiilselt liikuvalt vaatluspunktilt Maa ja Päikese vahelt, umbes 1,6 miljonit km Maalt. Päikesetuul avaldab suurt mõju komeetide sabadele ja omab isegi mõõdetavat mõju kosmoselaevade trajektooridele. Päikese poolt väljastatud energia ei ole ühesuurune. Samuti mitte päikeselaikude aktiivsus.
erinevas tempos ja suunas. Maa magnetvälja ajalugu kajastub ookeanipõhja riftivööndites tardlaavas, kus osad basaltkivimid säilitavad tardumisel välise magnetvälja suuna. Korduvatel pooluste vahetumisel tekib miljonite aastate lõikes erisuunaliste magnetväljadega tardkivimite kihistik. Magnetvälja kaitseülesanne Päikesetuul mõjutab Maa magnetvälja. Samas Maa magnetvälja mõjul kõverdub päikesetuule osakeste liikumise trajektoor nii, et osakesed kaotavad suure osa oma energiast ja edasisel atmosfääri sisenemisel (pms pooluste lähedal) ei mõjuta elu enam laastavalt. Need osakesed tekitavad ka virmalisi. Earts`s Magnetism in HD 7:39 http://www.youtube.com/watch?v=yEYy_nVC4L0 Maa magnetvälja inimesed ei tunneta. On taimi, mille lehed pöörduvad serviti N-S suunas. Lindude ränne toimub osalt magnetvälja järgi orienteerudes.
vähemalt kolm miljardit aastat. Mõned loomad, nende hulgas ka mesilased, kilpkonnad ja linnud, kasutavad Maa magnetvälja navigeerimisel. Kuid mis kasu toob Maa magnetväli meile kõige rohkem? Nagu kõik väljad, levib ka magnetväli lõpmatuseni kaotades jõudu distantsi pikenedes. Veel ka kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusele kosmosesse jäävat välja osa kutsume me magnetosfääriks. Seal kaitseb väli meid päikesetuule (päikeses toimuvate protsesside tagajärjel laengu omandanud osakeste, mis mõjuksid elusorganismidele radioaktiivse kiiritusena) eest suunates osakesi maa pooluste suunas, kus nad siis atmosfääri sisenevad täites taeva virmalistega. Kuid magnetosfäär võib tekitada ka probleeme. Neljal päeval igas kuus läbib Kuu Maa magnetvälja ning kuupind saab staatilise elektri laengu. Kord kuus möödub Maa kaaslane
Pennsylvanias ja Ohaios. 87 hukkunut 1992. aasta juunis registreeriti Texases 5- päeva jooksul 200 tornaadot. Surmajuhtumeid ei esinenud 1999. aastal hävines F-4 ja F-5 tugevusega tornaadode tagajärjel USA's 20 000 majapidamist VIRMALISED Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral Virmalised tekivad kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Virmaliste esinemise tõenäosus on tihedas seoses magnettormidega, sest mõlemat põhjustab sama nähtus- päikesetuul. http://www.youtube.com/watch?v=taLRQrNbipQ&playnext=7&playne http://www.youtube.com/watch?v=8nsWrAr3Jvc&feature=related http://www.youtube.com/watch?v=eHvdZdsIZxg BRIISID Briis ehk vinu on maismaa ja mere kokkupuuteala Eristatakse: Mere- ja maabriisi ja oru- ja mäebriisi
Päikesetuul liigub läbi Päikesesüsteemi kiirusega umbes 450 km/sek. Päikesetuul ja palju kõrgema energia osakesed, mida heidetakse välja Päikese loidete poolt, võivad mõjutada raadiolainete ülekandumist Maal ja tekitavad Maa atmosfääri vastasmõju tulemusel imeilusaid virmalisi. Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (nn. päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt Aurora Borealis ja Aurora Australis (ladina keeles „põhjakoit“ ja „lõunakoit“). Üldnimetus on Aurora Polaris „polaarkoit“. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Maa magnetpooluste asetsemise tõttu suurtel laiustel on
Päikesetuul, magnetväli. Päikese aktiivsus:päikeselaigud ja muud ilmingud Päikesetuul • Päikesetuul on päikesest lähtuv vabanenud laetud osakeste voog, mis muutub pidevalt kiiruse, tiheduse ja temperatuuri poolest. • Päikesetuul liigub läbi Päikesesüsteemi kiirusega 450 km/s. • Esimest korda registreeriti päikesetuule olemasolu 4. jaanuaril 1959. aastal Nõukogude Liidu kosmoseaparaadi Luna 1 poolt. Pilt 1 – Päikesetuul liigub maale ja kohtub Maa magnetosfääriga Päikesetuulega kaasnevad nähtused • Geomagnetiline torm ehk magnettorm • Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinevad optilised nähtused. • Päikesetuul teeb komeetidele sabad taha ja tekitab
nimetatakse komeete ka sabatähtedeks. Komeetide ehituses eristatakse tuuma, pead ja saba. Kui komeet läheneb Päikesele, hakkab tema pind aurustuma ja tahke tuuma ümber tekib gaasipilv. Pea muutub piklikuks (komakujuliseks) ja Päikese vastassuunas hakkavad sellest väljuma gaasijoad ja keerised tekib komeedi saba. Heledatel komeetidel on tavaliselt kaks saba. Esimene, sirge sinakas saba, on suunatud otse Päikesest eemale. See saba koosneb gaasist, mille osakesed eemalduvad komeedist päikesetuule mõjul. Teine saba koosneb kollakast tolmust, mis on suunatud piki komeedi liikumisteed ja ei sõltu suunast Päikesele. Mõnel komeedil on sabasid rohkem kui kaks. Näiteks De Cheseaux nimelisel komeedil oli seitse saba. Nõrkadel komeetidel saba harilikult puudub. Komeedi tuuma läbimõõt on üldiselt vähem kui 10 kilomeetrit. Päikesele lähenemisel pea ja saba suurenevad. Kui pea läbimõõt on näiteks 80 000km, on saba juba miljon kilomeetrit pikk. Suurtel
kokku. Termosfääri ulatust mõjutavad ka aastaajad, Maa magnetism ja päikesekiirguse intensiivsus. Termosfäär koosneb lämmastiku ja hapniku aatomitest ja ioonidest. Termosfääris esinevad virmalised; seal lendavad kosmoselaevad ja satelliidid. Seal pidurduvad ja põlevad ära meteoorid; seega kaitseb termosfäär Maad maailmaruumi ohtlike mõjude eest. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt.Virmaliste tekkimise keskmine kõrgus on 105 km maapinnast. Mesopaus on atmosfäärikiht, mis eraldab mesosfääri termosfäärist. Ta asub kõrgusel 8090[1] km.Õhutemperatuur on selles kihis 225°C (120180 K [2]).Seal esinevad helkivad ööpilved Mesosfäär on atmosfäärikiht kõrgusel 4050 kuni 8090 km. Õhutemperatuur selles kihis kõrgusega tõuseb, temperatuuri maksimum (umbes +50°C) on kõrgusel umbes 60 km
• Paikneb 50-85 km kõrgusel • Sinna jõuavad meteoroloogilised õhupallid • Temperatuur langeb, mesosfääri välimisel piiril on see – 100 C. • Sisaldab ionosfäärikihte, mis peegeldavad raadiolaineid tagasi maapinnale 4.Termosfäär • Paikneb umbes 80-480 km kõrgusel • Tekivad virmalised • Sisaldab ionosfäärikihte • Temperatuur pidevalt tõuseb Virmalised ( põhjavalgus ) kõrgus: 60-600 km sagedus: 200 korda aastas Virmalisi põhjustab päikesetuule -Päikeselt eemalduva plasmavoo- ja Maa magnetvälja omavaheline reaktsioon Kõrgemal Kõrgemal kui kui 800 800 km km asub asub atmosfääri atmosfääri viimane viimane kiht eksosfäär, kiht eksosfäär, mis lähebmis üleläheb üle planeetidevaheliseks planeetidevaheliseks ruumiks.
Nad ehitavad omapäraseid paate- kajakke. Trummitants on üks nende kultuuri atraktiivsemaid väljendusviise. Teine püsiasustusega piirkond on Norrale kuuluv Teravmägede saarestik ehk Svalbard. Seal käiakse kivisütt kaevandamas ning saarestikku kasutatakse ka teaduslike uurimustööde paigana. HUVITAVAD NÄHTUSED Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (niinimetatud päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Teaduslikult nimetatakse virmalisi vastavalt esinemiskohale kas Aurora Borealis (ladina keeles 'põhjakoit'; põhjapoolkeral või) Aurora Australis 'lõunakoit' (lõunapoolkeral). Üldnimetus on Aurora Polaris 'polaarkoit'. Virmaliste tekkimise keskmine kõrgus on 105 km maapinnast. Madalaim kõrgus on umbes 80 km ja kõrgeim umbes 200 km. Virmaliste esinemise tõenäosus on tihedas
geograafilise põhjapooluse ning teine lõunapooluse lähedal erinedes Maa pöörlemise teljest 11.3° võrra. Paleomagneetilised kirjed osutavad, et Maa magnetväli on eksisteerinud vähemalt kolm miljardit aastat. (1) Maa magnetvälja mõju Nagu kõik väljad, levib ka magnetväli lõpmatuseni kaotades jõudu distantsi pikenedes. Veel ka kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusele kosmosesse jäävat välja osa kutsume me magnetosfääriks. Seal kaitseb väli meid päikesetuule (võivad elusorganismidele mõjuda radioaktiivse kiiritusena) eest suunates osakesi Maa pooluste suunas, kus nad siis atmosfääri sisenevad täites taeva virmalistega.(1) Maa magnetvälja ja Päikese mõjuga jõuavad maale ka magnettormid. Magnettormid tekivad Päikeselt tulevate laetud osakeste jõudmisel Maa magnetvälja, viimase poolt haaratakse ja tekivad häired magnetväljas.(2) Magnettormidega kaasnevad virmalised, 3
Guajaana kosmodroomilt Prantsuse Guajaanas Euroopa Kosmoseagentuuri kanderaketi Vega abil. ● See on hariduslik koostööprojekt, milles osalevad erinevate koolide tudengid ja gümnaasiumiõpilased. ● Lisaks õppe-eesmärgile on satelliidil ka teaduslik siht, teostada soome teadlase Pekka Jahnuneni leiutatud elektrilise päikesepurje esimene katsetus kosmoses. Elektriline päikesepuri ● Teoreetiline kosmosesõiduki käitursüsteem, mis kasutab jõuallikaks päikesetuule dünaamilist rõhku. ● Purje seade tekitab peenikeste traatide ümber elektrivälja, mis toimib “virtuaalse” purjeriidena ning mille abil saab see päikesetuules leiduvatelt prootonitelt hoogu. ● Elektriline päikesepuri võimaldab kiiret ja säästlikku liikumist päikesesüsteemi piires. Elektriline päikesepuri ESTCube-1 ehitus Mõõtmed ja kaal Eesti tudengisatelliidi kavandamise käigus otsustati ehitada 1U standardi nõutele vastav tehiskaaslane, s.t.
leiutamisele on ingliskeelne termin "smog" (smoke + fog). Esineb vähemalt kahte tüüpi sudu, millest esimest – nn Londoni-tüüpi sudu – võib tõesti käsitleda kui niiskuse ja väävlirikka suitsu reaktsiooni saadust, kuid teise, fotokeemilise sudu, tekkeks ei ole vaja ei suitsu ega ka udu. Virmalise d Virmalised ehk põhjavalgus on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (nn päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt Aurora Borealis ja Aurora Australis ( ladina keeles 'põhjakoit' ja 'lõunakoit'). Üldnimetus on Aurora Polaris 'polaarkoit'. Härmatis Härmatis ehk härm on valge kohev lumetaoline sademekiht, mis tekib puuokstele, traatidele jm külma uduse ilmaga või eriti tugeva külmaga. Eristatakse kristallilist (inglise white frost) ja
MESOSFÄÄR • Ulatub 50-80 km-ni. • Kõguse kasvuga temp. kahaneb. • Õhk külm ja hõre. • Helkivad ööpilved. TERMOSFÄÄR • Ulatub 80-400 km/ 85-500 km-ni. • Temp. tõuseb. • Tekivad virmalised • Lendavad satelliidid ja kosmoselaevad. Virmalised (põhjavalgus) • Põhjustajaks: Päikeselt lähtuvate laetud osakeste kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. • Tekivad: Atmosfääri osakesi ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. • Kiirgub valguskvant – virmalised. MIS ON ILM, KLIIMA JA ILMASTIK? • ILM – atmosfääri seisund kindlal ajahetkel. • KLIIMA – paljude aastate (aastakümnete) lõikes antud kohale iseloomulik ilmade režiim. • ILMASTIK – ilmade iseloomustus suhteliselt pikemal ajavahemikul (mõni kuu või aasta). PÄIKESEKIIRGUSE JAOTUMINE PÄIKESEKIIRGUSE MUUTUMINE ATMOSFÄÄRIS
Need lõksupüütud osakesed on enamasti prootonid ja elektronid, mis liiguvad kiirustega kuni 600 km/s. Pooluste lähedal algab sisemine kiirgusvöönd umbes 100 km kõrguselt, ekvaatoril 1000 km kõrguselt. Virmalised tekivad pooluste lähedal atmosfääri ülakihtides, kus juba mainitud elementaarosakesed pommitavad hapniku ja lämmastiku molekule, ergastavad neid ja sunnivad seega valgust kiirgama. Sellest lähemalt edaspidi. Maa magnetvälja uuringud tehiskaaslastelt näitavad, et päikesetuule tõttu erineb magnetvälja struktuur päeva- ja ööpoolel tublisti. Kui päevapoolel ulatub märgatav magnetväli umbes kümne Maa raadiuse kaugusele, siis ööpoolel rohkem kui saja raadiuse kaugusele. Sellisest magnetvälja "deformeerimisest" ongi tingitud virmaliste ovaali nihkumine Maa ööpoolele.
"Mariner 10" poolt oli tõeline üllatus. Merkuuri magnetväli on küll väike, moodustades maa magnetvälja tugevusest vaid üheprotsendi, kuid Kuul ja Veenusel puudub see hoopiski. Seni seostati magnetvälja olemasolu planeetidel nende kiire pöörlemisega (dünamo teooria). Merkuur pöörleb aga väga aeglaselt. Võimalik, et tema rauast tuum on püsimagnet. Teine hüpotees seletab Merkuuri magnetvälja tehet päikesetuule mõjuga. Täpsemalt midagi öelda on raske, sest planeetide magnetväljade tekkepõhjused, pole seni veel kaugeltki selged. Merkuur on andnud oma osa ka füüsika arengusse. Tema orbiidi periheeli nihke uurimine on üks tugevaimaid argumente Albert Einsteini loodud üldrelatiivsusteooria paikapidavuse kasuks. KASUTATUD KIRJANDUS "Astronoomialeksikon". "Kosmose uurimine". "Horisont". http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/merkuur.htm Referaat Merkuur
ilma paranemisele, aga tara läbimõõtu vähenemine tähendab osakeste suurenemist ja sadu võimalust. SLAID 8 Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Kui ergastatuks osutub atomaarne hapnik, kiirgub sellest kas rohelist või punast valgust. Molekulaarne lämmastik kiirgab aga punakat või violetset valgust. Virmaliste tekkimise keskmine kõrgus on 105 km maapinnast. Madalaim kõrgus on umbes 80 km ja kõrgeim umbes 200 km. Halonähtuste tekkimise põhjuseks on jääkristallid kiudkihtpilvedes troposfääri ülemises kihis kõrgusel 510 km
välistuum peab olema vedelas olekus. (pildil: Planeet Maa eri osad, seest-välja: tuum, välistuum, vahevöö, pinnakate.) Kuid mis kasu toob Maa magnetväli meile kõige rohkem? Nagu kõik väljad, levib ka magnetväli lõpmatuseni kaotades jõudu distantsi pikenedes. Veel ka kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusele kosmosesse jäävat välja osa kutsume me magnetosfääriks. Seal kaitseb väli meid päikesetuule (päikeses toimuvate protsesside tagajärjel laengu omandanud osakeste, mis mõjuksid elusorganismidele radioaktiivse kiiritusena) eest suunates osakesi maa pooluste suunas, kus nad siis atmosfääri sisenevad täites taeva virmalistega. (pildil: Vasakul Päike ja paremal Maa koos ümbritseva "kaitsva" magnetväljaga.) Kuid magnetosfäär võib tekitada ka probleeme. Neljal päeval igas kuus läbib Kuu Maa magnetvälja ning kuupind saab staatilise elektri laengu
Temperatuur on enam-vähem ühesugune ekvaatorist pooluseni, mis viitab mingitele soojust ümberjaotavatele protsessidele atmosfääri sügavamates kihtides, sest Päikeselt saavad rohkem sooja poolused. MAGNETVÄLI "Voyager 2" poolt tehtud mõõtmised kinnitasid magnetvälja olemasolu Uraanil. Ootamatu oli aga see, et magnetväli on pöörlemistelje suhtes 60 nurga all, meenutades sellega pulsareid. Uraani magnetväli, nagu ka teiste planeetide magnetväljad, on päikesetuule (Päikeselt lähtuvate laetud osakeste voo) poolt pühitud pikka "magnetsappa". Kuna Uraani magnetväli on pöörlemisteljega suure nurga all, siis moodustab tema "magnetsaba planeedi pöörlemisel korgitõmbaja moodi struktuuri. Magnetvälja pöörlemise perioodiks leiti 17,24 tundi. Kuna magnetväli tekib planeedi sisemuses, siis vastab tema pöörlemisperiood hästi planeedi kui terviku pöörlemisperioodile. Uraani magnetväli on liialt tugev selleks, et tekkida ainult tema
ud ud ud nõrk magnetväli nõrk magnetväli tugev magnetväli Maa jahtus Maa kiire jahtumine, kiirem jahtumine aeglasel rohkem maavärinaid, intensiivsem vulkaaniline tegevus Imeline Teadus nr 5/2011 tugev, stabiilne magnetväli, mis kaitseb maad päikesetuule ja kosmilise kiirguse eest, luues eeldused elu tekkeks Maal Maa Sfäärsiseehitus alajaotu ulatus keskm. peamised temp. aine s tihedus kivimid o C olek g/cm3 maakoo mandriline 6 - 75 km 2,7 - 3,0 happelised 10 200o tahke
ülakihis on temperatuur -200C ümber. Temperatuur on enam-vähem ühesugune ekvaatorist pooluseni, mis viitab mingitele soojust ümberjaotavatele protsessidele atmosfääri sügavamates kihtides, sest Päikeselt saavad rohkem sooja poolused. "Voyager 2" poolt tehtud mõõtmised kinnitasid magnetvälja olemasolu Uraanil. Ootamatu oli aga see, et magnetväli on pöörlemistelje suhtes 60 nurga all, meenutades sellega pulsareid. Uraani magnetväli, nagu ka teiste planeetide magnetväljad, on päikesetuule (Päikeselt lähtuvate laetud osakeste voo) poolt pühitud pikka "magnetsappa". Kuna Uraani magnetväli on pöörlemisteljega suure nurga all, siis moodustab tema "magnetsabä planeedi pöörlemisel korgitõmbaja moodi struktuuri. Magnetvälja pöörlemise perioodiks leiti 17,24 tundi. Kuna magnetväli tekib planeedi sisemuses, siis vastab tema pöörlemisperiood hästi planeedi kui terviku pöörlemisperioodile. Uraani magnetväli on liialt tugev selleks, et tekkida ainult tema
väävelhappest koosnevatesse pilvekihtidesse, mis ei lase planeedi pinda vaadelda teleskoopidega nähtava valguse spektris. Arvatakse, et Veenusel võis kunagi minevikus olla ka ookeane, kuid mis aurustusid kasvuhooneefekti põhjustatud temperatuur tõusu tagajärjel. Vesi on Veenusel kõige tõenäolisemalt fotodissotseerunud ja kuna Veenusel puudub selline päikesetuulte eest kaitsev magnetvälinagu Maal, siis on tõenäoliselt vabad vesinikuaatomid Veenuselt päikesetuule mõjul paisatud planeetidevahelisse ruumi. Üldplaanis on Veenuse pind vulkaanilise tegevuse tagajärjel perioodiliselt uuenev kuiv kivikõrb, kus vedeleb ka lapikuid- plaatjaid kive. 3 Geograafia ja pinnavormid Veenuse pind ja pinnamood oli kuni 20. sajandi lõpukümnendini teadmata ning kaardistati alles aastatel 199091 projekt Magellan'i käigus
suureneb- temast saab punane hiid. Lõpuks jõuab Päikese paisumine Maa orbiidini ning Merkuuri ja Veenuse järel neelab Päike Maa, mille tagajärjel muutub meie koduplaneet auruks. Kergeks lohutuseks loodavad teadlased, et Päikese massi vähenemise tagajärjel tema gravitatsioonijõud Maale nõrgeneb, mis tõttu Maa orbiidi raadius kasvab. Edasise temperatuuri kasvu tõttu heidetakse Päikese välimised kihid kosmosesse päikesetuule näol, millest moodustub nn planetaarne udukogu. Päikesest saab valge kääbus, mis jahtudes muutub pruuniks ja lõpuks mustaks kääbuseks. Päikeses eristatakse mitu osa. Neist keskseim on nagu Maalgi tuum. Päikese tuum kujutab endast energeetilist tuumakollet, selle temperatuur on 15,6 miljonit K ning rõhk 250 miljardit atmosfääri. Päikese tuumas muutub igas sekundis 700 miljonit tonni vesinikku 695 miljoniks
3° võrra Paleomagneetilised kirjed osutavad, et Maa magnetväli on eksisteerinud vähemalt kolm miljardit aastat Mõned loomad, nende hulgas ka mesilased, kilpkonnad ja linnud, kasutavad Maa magnetvälja navigeerimisel Nagu kõik väljad, levib ka magnetväli lõpmatuseni kaotades jõudu distantsi pikenedes Veel ka kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusele kosmosesse jäävat välja osa kutsume me magnetosfääriks. Seal kaitseb väli meid päikesetuule eest suunates osakesi maa pooluste suunas Tänasel päeval on Maa magnetväli umbes 10% nõrgem, kui see oli 1845. aasta, mil Carl Friedrich Gauss hakkas esimesena arvet pidama tema tugevuse kohta Maakera põhjapoolkeral asub Maa magnetiline lõunapoolus Maakera lõunapoolkeral asub Maa magnetiline põhjapoolus Pooluste sellised nimetused on tingitud sellest, et magnetnõela põhjapooluseks nimetati poolust, mis pöördub põhja suunas
(1.) Merkuuri tuum on rauarikas ja on olemas magnetväli. ( 2.) See, et Merkuuril on magnetväli avastati ,,Mariner 10" poolt. Merkuuri magnetväli on küllaltki väike, moodustades Maa magnetvälja tugevusest vaid ühe protsendi. Seni seostati magnetvälja olemasolu planeetide kiire pöörlemisega, kuid Merkuur pöörleb väga aeglaselt. On võimalik, et tema rauast tuum on püsimagnet. Teine hüpotees seletab Merkuuri magnetvälja teket päikesetuule mõjuga. (3.) Merkuuri läbimõõt on 4880 km, pöörlemisperioodiks on 59d. Merkuuri mass Maa suhtes on 0.055 ja planeedi tiheduseks on 5,42. ( 2.) Veenus Veenusel on paks atmosfäär, palju paksem kui Maal. Atmosfäärirõhk planeedi pinnal on sada korda suurem kui õhurõhk maapinna. See on sama suur nagu rõhk kilomeetri sügavusel veel all. Veenus on alaliselt kaetud paksude pilvedega. Pilvede all on olukord nagu kasvuhoones:
(Need olid tekkinud tähtede plahvatuses). Raskusjõud tõmbas pilve aina kokku poole ja pärast miljoneid aastaid kestnud kokkutõmbumist muutus aine tihedus ning temperatuur pilves nii suureks, et kergemad aatomituumad (vesiniku tuumad) hakkasid ühinema raskemateks. Päikese kui tähe väljakujunemine võttis aega umbes 50 miljonit aastat. Päikese ja planeetide tekkimisest üle jäänud tahke aine on jäänud Päikesesüsteemi tolmu ja väikekehadena, gaas aga puhutud Päikese kiirguse ja Päikesetuule poolt kaugetesse Päikesesüsteemi välisosadesse. Planeedid peegeldavad Päikese valgust. Päikesesüsteemi kuulub: · kaheksa suurt planeeti · mõni tuhat väikeplaneeti asteroidi · sadakond perioodilist komeeti · planeetide kaaslased · teadmata koguses meteoorset ainet, "tolmu", mis Maa atmosfääri sattudes tekitab üle taeva lendava tulejuti - langeva tähe. PÄIKE Päike on meie lähim täht. See on hõõguv
-200C ümber. Temperatuur on enam-vähem ühesugune ekvaatorist pooluseni, mis viitab mingitele soojust ümberjaotavatele protsessidele atmosfääri sügavamates kihtides, sest Päikeselt saavad rohkem sooja poolused. "Voyager 2" poolt tehtud mõõtmised kinnitasid magnetvälja olemasolu Uraanil. Ootamatu oli aga see, et magnetväli on pöörlemistelje suhtes 60 nurga all, meenutades sellega pulsareid. Uraani magnetväli, nagu ka teiste planeetide magnetväljad, on päikesetuule (Päikeselt lähtuvate laetud osakeste voo) poolt pühitud pikka "magnetsappa". Kuna Uraani magnetväli on pöörlemisteljega suure nurga all, siis moodustab tema magnetsaba planeedi pöörlemisel korgitõmbaja moodi struktuuri. Magnetvälja pöörlemise perioodiks leiti 17,24 tundi. Kuna magnetväli tekib planeedi sisemuses, siis vastab tema pöörlemisperiood hästi planeedi kui terviku pöörlemisperioodile. Uraani magnetväli on liialt tugev selleks, et tekkida ainult tema
pattu tegema. Pisuhänd(Tulihänd)- Ise tehtud asi miss hakkab sulle varandust kokku tooma. Kratt(Puuk)- Varavedaja. Näkk- Eesti rahvausundis enamasti pahatahtlik mütoloogiline olend, kes elab vees. Libahunt- Inimene kes muutub täiskuu ajal hundiks. Kodukäijad- Surnud hinged. Haldjas- Kohakaitsevaim. Virmalised- Atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (niinimetatud päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Katk- Kergesti leviv nakkushaigus, mille tekitajaks on bakter Yersinia pestis. 10)a)............................................................................................................ .................................................................................................................... .................................................................................................................... ..........................
Vahel lähevad selle jõujooned sassi ja takistavad pinnakihtide loomulikku liikumist. Neis kohtades tekivad päikeseplekid - elektriliselt laetud plasma plahvatused, mille tulemusena kiirendatakse elektriliselt laetud osakesed Päikese pinnalt eemale. Päikese kroonist planeetidevahelisse keskkonda "lenduvat" osakeste voogu nimetatakse päikesetuuleks. Kui plahvatus toimub piirkonnas, mis juhtub olema suunaga Maa poole, võivad laetud osakesed mõne päevaga meie lähikonda jõuda. Päikesetuule osakesed eemalduvad Päikesest tavaliselt keskmise kiirusega 450 km/s, seega kulub neil umbes neli päeva, et katta ligikaudu 150 miljoni kilomeetrine vahemaa Maani jõudmiseks. Eriti võimsad pursked võivad osakesi teele saata kiirusega üle 2000 km/s. Sel juhul on laetud osakeste Maale jõudmine vaid ööpäeva küsimus. Kui laetud osakeste voog prootonid ja elektronid - jõuab Maa pihta, hakkab rolli mängima
Päikesetuul ja palju kõrgema energia osakesed, mida heidetakse välja Päikese loidete poolt, võivad mõjutada raadiolainete ülekandumist Maal ja tekitavad Maa atmosfääri vastasmõju tulemusel imeilusaid virmalisi.. Hiljutised andmed kosmoselaevalt Ulysses näitavad, et päikesetuul saadetuna välja polaaraladelt levib peaaegu topeltkiirusega, 750 kilomeetrit sekundis, kui ta teeb seda madalamatel laiuskraadidel. Ka päikesetuule koostis polaaraladel näib erinev. Päikese magnetväli paistab olevat üllatavalt muutumatu. 10 Päikesetuule lähem uurimine on kavas hiljuti välja saadetud kosmoselaevade Wind ja SOHO abil stabiilselt liikuvalt vaatluspunktilt Maa ja Päikese vahelt, umbes 1,6 miljonit km Maalt. Päikesetuul avaldab suurt mõju komeetide sabadele ja omab isegi mõõdetavat mõju kosmoselaevade trajektooridele.
ülakihis on temperatuur -200C ümber. Temperatuur on enam-vähem ühesugune ekvaatorist pooluseni, mis viitab mingitele soojust ümberjaotavatele protsessidele atmosfääri sügavamates kihtides, sest Päikeselt saavad rohkem sooja poolused. "Voyager 2" poolt tehtud mõõtmised kinnitasid magnetvälja olemasolu Uraanil. Ootamatu oli aga see, et magnetväli on pöörlemistelje suhtes 60 nurga all, meenutades sellega pulsareid. Uraani magnetväli, nagu ka teiste planeetide magnetväljad, on päikesetuule (Päikeselt lähtuvate laetud osakeste voo) poolt pühitud pikka "magnetsappa". Kuna Uraani magnetväli on pöörlemisteljega suure nurga all, siis moodustab tema "magnetsaba planeedi pöörlemisel korgitõmbaja moodi struktuuri. Magnetvälja pöörlemise perioodiks leiti 17,24 tundi. Kuna magnetväli tekib planeedi sisemuses, siis vastab tema pöörlemisperiood hästi planeedi kui terviku pöörlemisperioodile. Uraani magnetväli on liialt tugev selleks, et tekkida ainult tema
tahkest süsinikdioksiidist ja mitmesugustest orgaanilistest ja anorgaanilistest lisanditest. Komeedi ehk sabatähe nimetus tuleb kreekakeelsest sõnast komts, mis tähendab pikajuukseline. Komeedid koosnevad tuumast, peast ja sabast. Komeedi tahket tuuma ümbritseb pea ehk kooma, millest tekib Päikese valgusrõhu toimel komeedi saba. Eristada saab kahte liiki sabasid. Ioonsaba koosneb laetud osakestest ja on alati suunatud Päikesest eemale päikesetuule tõttu. Ioonsaba on näha heledatel komeetidel. Tolmusaba koosneb raskematest osakestest ega ole mõjutatav päikesetuulest, seetõttu järgib tolmusaba enamasti komeedi orbiiti. Väga heledatel komeetidel on näha ka tolmusaba. Nõrkadel komeetidel saba puudub. Väga suur osa pikaperioodilisi komeete on pärit Päikesesüsteemi äärealadelt ja Öpiku- Oorti pilvest. Lühiperioodilised komeedid on pärit Kuiperi vööst. Orbiidid, mida mööda
võivad olla kuni 50 000 km. Päikeselaikude arvukus ja nikkel, väävel. Maa on Päikesest parajal kaugusel, et suurus iseloomustavad Päikese aktiivsuse taset. säilitada vesi kõigis kolmes olekus ja et toimiks vee ja süsiniku ringlus looduses. Päikesetuuled Päikesetuul on Päikese poolt välja paisatud laetud Marss osakeste voog, põhiliselt elektriandja prootonid. Päikesetuule allikaks on enamasti päikeselaigud, kust Punakas värvus, mass on 6,4185 1023 kg , seest või ümbert tohutu energia väja purskub. Iga 11 aasta tagant jõuab päikesetuulte aktiivsus oma tippu. pindala 144 798 500 km 2 , pinnatemperatuur +20C Päikesetuuled levivad 450 km/s. Nad võivad Maale jõudes põhjustada probleeme elektroonikas, aga võivad kuni -125C, keskmine -50C
miinimumist teiseni. 11-aastane ehk Schwabe tsükkel kestab tavaliselt 9-14 aastat. Hale'i ehk täistsükkel vältab 22-23 aastat. Selle ajaga pöördub tähe magnetväli 360º (poolused vahetuvad). Päike ja Maa magnetväli Päike paiskab välja peale elektromagnetilise kiirguse veel suure energiaga osakesi, mida nimetatakse päikesetuuleks. Osakeste mõjupiirkond e. heliosfäär võib ulatuda tähest enam kui 200 AU kaugusele. Maa magnetväli kaitseb planeeti päikesetuule eest. Väga kõrge Päikese aktiivsuse puhul "tungib" laetud osakeste pilv Maa magnetosfääri. See võib esile kutsuda Maa magnetvälja häireid (magnettorme) ja virmalisi. Päike ja Maa magnetväli Päikesetuul Magnetosfäär Magnettormid Maa öisel poolel küünib magnetosfääri saba kuni 1000 Maa raadiuse kaugusele ja on keeruka sisemise struktuuriga. Selles sabas saavadki alguse magnettormid, mis maapinna tasemel avalduvad Maa magnetvälja suuna ja tugevuse kiirete
võtab enda alla märksa suurema osa planeedi massist. (3) Teadlastele oli üllatavaks momendiks avastada, et Merkuuril eksisteerib magnetväli. Merkuuri magnetväli on küll väike, moodustades Maa magnetvälja tugevusest vaid ühe protsendi. Seni seostati magnetvälja olemasolu planeetidel nende kiire pöörlemisega (dünamo teooria). Merkuur pöörleb aga väga aeglaselt. Võimalik, et tema rauast tuum on püsimagnet. Teine hüpotees seletab Merkuuri magnetvälja teket päikesetuule mõjuga. Täpsemalt midagi öelda on raske, sest planeetide magnetväljade tekkepõhjused pole seni veel kaugeltki selged. Merkuur on andnud oma osa ka füüsika arengusse. Tema orbiidi periheeli nihke uurimine on üks tugevamaid argumente Albert Einsteini loodud üldrelatiivsusteooria paikapidavuse kasuks. (1) Uuemad avastused ja kosmosesond Messenger Messenger on esimene uurimisjaam, mis enam kui kolme aastakümne jooksul Päikesele lähima planeedi juures käinud
koosnevatesse pilvekihtidesse, mis ei lase planeedi pinda vaadelda teleskoopidega nähtava valguse spektris. Arvatakse, et Veenusel võis kunagi minevikus olla ka ookeane, kuid mis aurustusid kasvuhooneefekti põhjustatud temperatuur tõusu tagajärjel. Vesi on Veenusel kõige tõenäolisemalt fotodissotseerunud ja kuna Veenusel puudub selline päikesetuulte eest kaitsev magnetväli nagu Maal, siis on tõenäoliselt vabad vesinikuaatomid Veenuselt päikesetuule mõjul paisatud planeetidevahelisse ruumi. Üldplaanis on Veenuse pind vulkaanilise tegevuse tagajärjel perioodiliselt uuenev kuiv kivikõrb, kus vedeleb ka lapikuid-plaatjaid kive. Marss Marss on Päikesesüsteemi neljas planeet. Marss asub Päikesest 1½ korda kaugemal kui Maa ja saab
elongatsiooniks e. eemaldumuseks. Magnetväli Merkuuri magnetväli on küll väike, moodustades maa magnetvälja tugevusest vaid üheprotsendi, kuid Kuul ja Veenusel puudub see hoopiski. Seni seostati magnetvälja olemasolu planeetidel nende kiire pöörlemisega (dünamo teooria). Merkuur pöörleb aga väga aeglaselt. Võimalik, et tema rauast tuum on püsimagnet. Teine hüpotees seletab Merkuuri magnetvälja tehet päikesetuule mõjuga. Täpsemalt midagi öelda on raske, sest planeetide magnetväljade tekkepõhjused, pole seni veel kaugeltki selged. Merkuur on andnud oma osa ka füüsika arengusse. Tema orbiidi periheeli nihke uurimine on üks tugevaimaid argumente Albert Einsteini loodud üldrelatiivsusteooria paikapidavuse kasuks. Merkuuri hääl : http://www.youtube.com/watch?v=894Aejo-R0U Veenus Veenus on Maaga peaaegu ühesuurune ning meile lähim
prototähena Päike. Gaasipilve kollapsi käigus koondusid ketta tasandisse raskematest elementidest koosnevad ühendid, mis esinesid põhiliselt tolmu kujul. Edasisel suhteliselt kiirel tolmuosakeste kleepumise ning kuhjumise ajajärgul tekkisid suuremad ainekogumid, mis üksteisega põrgates moodustasid aja jooksul praegu tuntud planeedid. Päikese ja planeetide tekkimisest üle jäänud tahke aine on jäänud Päikesesüsteemi tolmu ja väikekehadena, gaas aga puhutud Päikese kiirguse ja Päikesetuule poolt kaugetesse Päikesesüsteemi välisosadesse 1 Päikesesüsteem Päikesesüsteem koosneb Päikesest ning sellega seotud objektidest ja nähtustest, sealhulgas planeet Maa, millel me elame. Tegemist on kõige paremini tuntud näitega planeedisüsteemist, mis üldjuhul koosneb ühest või mitmest tähest ning nendega gravitatsiooniliselt seotud ainest (planeedid, meteoorkehad, tolm, gaas). Päikesesüsteemi põhikomponent on Päike, suhteliselt tavaline
Palju olulisem on konstruktsioonimaterjali mõningate omaduste halvenemine. Huvitav tähelepaneks tehti Kuult pärineva raua korrosioonikindluse uurimisel. Kui Kuu-raud sattus nn maisesse õhku, kokkupuutesse hapniku ja õhuniiskusega, oleks ta pidanud kiiresti oksüdeeruma, midagi niisugust aga ei juhtunud. Nüüd on Kuu- raud seisnud õhus juba aastaid ilma mingite korrosioonijälgeteda. Korrosioonikindluse seletust anda ei osata, kuigi arvatakse, et Kuul oli raud väga pikka aega päikesetuule, st teatud kiiruse ja energiaga osakestevoo mõju all. Järjest aktuaalsemaks muutub vajadus kaitsta metallkonstruktsioone ja seadmeid korrosiooni eest, et ära hoida nende hävimist ümbritseva keskkonna keemilise või elektrokeemilise toim tagajärjel. Selles võitluses osutuvad väga tõhusaks inhibiitorid, mille kasutamisel massikaod vähenevad. Eriti oluline on aga see, et inhibiitorid võivad suurendada metallide tugevust. Roostevaba terased, mis
annaabi.ee 
