poolvillaseid riideid, vaipu ning mitmesuguseid villaseid esemeid. Villal on mitmeid väärtuslikke omadusi. Vill on suhteliselt kerge ja elastne, värvub hästi, on hügroskoopne ja laseb hästi läbi õhku ning ultraviolettkiiri. OMADUSED pikkus peenus villkarvade säbarus tugevus venitatavus vetruvus elastsus pehmus ja karedus värvus läige VILLA KASVU JA OMADUSI MÕJUTAVAD TEGURID · Lamba villatoodang määratakse aastase villakogusega. Villa kasvu ja selle omadusi mõjutavad paljud tegurid, millest olulisemaks peetakse lamba sugu, iga, tõugu ja füsioloogilist seisundit ning söötmist ja pidamist. · Villa kasv ja omadused on seotud lamba füsioloogilise seisundiga. Tiinus ja imetamisperioodil kasvab uttedel peenem ja vähem tugev vill. Villakasvu pidurdust esineb tiinuse
Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm. Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel.
Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 ?m). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvad ega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodangug a kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana.Eesti valgepealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel seviatiga. Eesti valgepealine lambatõug on
Ka nende olemasolu villakus ei ole soovitav. 5 EESTI TUMEDAPEALINE LAMMAS Eesti tumedapealise lamba sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926. a, kui Rootsist imporditi oksforddauni ja sropsiri tõugu jääraid ja uttesid. Eesti tumedapealistel lammastel on pea ja jalad kaetud mustade villkarvadega. Uttedel on keskmine kehamass 70...80 kg, jääradel 90...100 kg. Ute keskmine aastane villatoodang on 4...5 kg, villa peenuse 35...36 m ning keskmine viljakus 1,4 talle poeginud ute kohta. EESTI VALGEPEALINE LAMMAS Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist evioti tõugu jääradega. Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati tõuna eesti valgepealine lammas. Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30...33 m). Pea ja jalad on kaetud valge
naha ja lihaskoega. Villas leidub väga mitmesuguste omadustega valke - keratiine, kollageeni, nukleiin- ja aminohappeid. Villas on lipiide - rasva ja rasvataoliste ainete steroole (kolesterooli, lanosteriooli), glükogeeni ehk loomset tärklist ning mitmesuguseid ainevahetusprodukte, nagu kusihapet, puriini, kabamiidi jt. Villa orgaaniline aine sisaldab süsinikku, hapnikku, lämmastikku, vesinikku, väävllit. VILLA KASVU JA OMADUSI MÕJUTAVAD TEGURID Lamba villatoodang määratakse aastase villakogusega. Villa kasvu ja selle omadusi mõjutavad paljud tegurid, millest olulisemaks peetakse lamba sugu, iga, tõugu ning söötmist ja pidamist. Vill jämeneb lamba eaga. Tallevill on peenem täiskasvanud lammaste villast. Varavalmivate lambatõugude villa omadused stabiliseeruvad 2-3 eluaastal, eriti peenuse osas, 4-6 eluaastal muutub villa peenus vähe ning alates 6. eluaastast on märgata villkarvade peenenemist. VILLA KVALITEET JA
stat.ee/34216?highlight=sealiha Piimatoodang 1400 1200 1000 800 600 400 200 0 1980 1984 1988 1992 1998 2002 2004 2008 2009 2010 2011 2012 2013 http://www.stat.ee/34217?highlight=loomakasvatus Munad 700 600 500 400 300 200 100 0 1980 1984 1988 1992 1996 2000 2004 2008 2009 2010 2011 2012 2013 http://www.stat.ee/34217?highlight=loomakasvatus Villatoodang 450 400 350 300 250 200 150 100 50 0 1980 1984 1988 1992 1996 2000 2004 2008 2009 2010 2011 2012 2013 http://www.stat.ee/34217?highlight=loomakasvatus Mesi 1200 1000 800 600 400 200 0 1980 1984 1988 1992 1996 2000 2004 2008 2009 2010 2011 2012 2013 http://www.stat.ee/34217?highlight=loomakasvatus Kasutatud kirjandus http://www.stat.ee/34217?highlight=loomakasvatus http://www.stat.ee/34216
Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 m). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana. 3.Eesti valgepealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud
a) lahja toitumus 11. Kas lammaste lihakehade EUROP klassifitseerimise süsteem põhineb: a) lihakehad klassifitseeritakse liha väljatuleku järele b) lihakehad klassifitseeritakse massi alusel c) lihakehad klassifitseeritakse lihakusklasside ja rasvasusklasside alusel c) lihakehad klassifitseeritakse lihakusklasside ja rasvasusklasside alusel Lammaste pügamine ja villa esmane käitlemine Pügamine, villajõudlus Olulisim näitaja on lammaste villajõudlus. Villatoodang - aasta jooksul lambalt saadud pesemata villa kogus kilogrammides (orienteeruvalt 3-5 kg villa aastas). Villatoodangu saamiseks kaalutakse vill peale pügamist igalt üksikult lambalt. Põhikarja lambaid (uted, jäärad) pügatakse kas üks kord aastas, kaks korda aastas või kahe aasta jooksul kolm korda. Tallesid pügatakse esmakordselt ca 6 kuu vanuselt (tallevillatoodang, ca 1,3-1,5 kg), mis ajaliselt langeb mai-, juuni-, juulikuusse.
40000-50000 eesti 10 kohalikku maalammast. Nii saadi tumedapealiste lammaste populatsioon Eestis, kelle sropsiri ja sropsiri ja eesti maalammaste ristandeid kutsuti kodanlikus Eestis sropsiri lammasteks Jõudlus, arvukus Varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 Nm). Üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevrra madalama viljakuse ja jamedama villaga. Villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta Tõufarme 2005 27, 2007 24, lambaid 2005 2153 (57%), 2007 3611 (55%) 3. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu Ajalugu Eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926.a. kui alustati inglise päritoluga sevioti (ing. k. Cheviot) tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926.a. 1 sevioti jäär ja 2 utte Rootsist, 1934.a. 72 sevioti Inglismaalt ja 1935.a
Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana. Tabel. 6. Lammaste jõudluskontrolliandmed tõugude kaupa 2007.a.
Populatsioonigeneetiliste meetoditega arvutatud villajõudluse päritavuskoefitsendid on H.F. Kusneri (1964) järgi peenvillalammastel järgmised: sägu pikkus 0,4-0,46, puhasvilla toodang ühe aasta vanuselt 0,38, villa peenus 0,57, villa ühtlikus 0,43. Peenvillalammastel villa omadused sõltuvad pärilikest teguritest rohkem kui liha-villalammaste villa omadused. See näitab kui tähtis on õigete loomade valik, et saada soovitud villatoodang. 1.4Munajõudlus Põllumajanduslindude munajõudlus oleneb nii pärilikest kui ka mittepärilikest teguritest. Munajõudlus näitajateks on munade hulk ja kaal. Põhiliselt kasutatakse munade saamiseks kanu, kuid ka vutte, kalkuneid, parte ja hanesid. Kanade munajõudlus oleneb pärilikest tegurites, nagu näiteks tõug ja tõusisesed sugulasliinid, aga ka sugulisest varavalmivusest, munemise aktiivsusest, munemispausi ja munemissessiooni pikkusest ning haudeinstinktist
Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Lammaste jõudluskontrollis osales 2007.aasta 1. jaanuari seisuga 3611 eesti tumedapealist utte 24 erinevast karjast. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti tumedapealiste uttede tiinestumine oli 2010. aastal 84,5 % ning uttede viljakus oli 1,56 talle poeginud ute kohta. Kõikide eesti tumedapealiste karjade keskmisena oli talledel 100 päeva kehamass 24,2 kg, mis oli ligikaudu 1 kg võrra madalam kui eesti valgepealiste lammaste tõukarjades. 3) Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926
5. Lihakeha keemiline koostis (toorrasv, toorproteiin, toortuhk). Saadakse lihastest, rasvast keemilisel analüüsil. Tarbija eelistab madala rasvasisaldusega liha. Lammaste villajõudlus, villa kvaliteet Euroopa liidu riikides on vill mitte tulu andev kasvatajatele. Lammaste pügamisega tehakse sama palju kulusid, kui saadakse villa müügiks. Villakasvatus on lambakasvatusega kaasnev, tulu ta ei anna. Villajõudlusnäitajatest on tähtsam villatoodang, selle all mõistetakse aasta jooksul lambalt saadud pesemata villa kogus kilogrammides (orienteeruvalt 3-5 kg villa aastas). Villatoodangu saamiseks kaalutakse vill peale pügamist igalt üksikult lambalt. Eestis enam jõudluskontrollis villatoodangut ei määrata, sest vill ei ole enam kasutoov lambakasvatussaadus. 3-5 kg on pesemata villa toodang, lambaid pöetakse enamasti 1 kord aastas. Lammaste pügamise aeg peab sobima tehnoloogiaga. Kui meil on aastaringne
Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Uttede tiinestumine 84,5%, tallede 100 päeva kehamass 24,2 kg. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Aretuse algus 1926. a. Lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas. Väiksema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. 2010. aastal 2646 utte 14 karjast. Heade sigimisnäitajatega, uttede tiinestumine oli 89,1 %
geneetiline väärtus. Aretusväärtus oleneb efektiivsete ja ebaefektiivsete geenide summaarsest e. aditiivsest mõjust tunnusele. Aretusväärtus väljendab looma geneetilist potentsiaali jõudluse andmiseks. Lisaks jõudlusandmetele hinnatakse ka neid tunnuseid, mis tagavad produktiivlooma pikema kasutusea. Loomade aretusväärtuse määramisel arvestatakse kõige enam järgmisi tunnuseid: 1) jõudlusnäitajad (piima-, liha-, villatoodang jne.). Need on kõige enam arvestatavamad tunnused. 2) välimikutunnused eelkõige arvestatakse neid tunnuseid, millised on mõjutavad produktiivlooma kehaehituse tugevust, toodanguvõimet ja eluiga (karjaspüsivust). Näiteks piimalehmadel määravad udaratunnused ka piimatootmisvõime. Tugevad jalad tagavad lehmade karjaspüsimise mitme laktatsiooni vältel. Näiteks tõusev laudjas võib põhjustada rasket sünnitust, mis võib viia lehma karjast väljalangemiseni. Seega tuleks eelistada
valgepealiste maalammaste vältavat ristamist sevioti tõugu jääradega. · Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati eesti valgepealine tõug. · Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30 33 m). Pea ja jalad on villavabad ning kaetud valge karvaga. · Uttede kehamass on keskmiselt 6070 kg, jääradel 85 95 kg, villatoodang aastas 2,53,5 kg ning viljakus on keskmiselt 1,6 talle poeginud ute kohta. · Eesti tumedapealine - Sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926. a, kui Rootsist imporditi sropsiri ja oksforddauni tõugu jäärad ja uted. · Kohalike, valge villaga eesti maalammaste ning sropsiri ja oksforddauni lammaste kasutamise tulemusena loodi tugeva tervise, hea söödakasutusega tumedapealised lambad. · 1958
iseloomustada loomakasvatuse kogutoodangu ühe arvnäitajaga. Nimatatud näitaja kasutamise korral teisendatakse kogu toiduks tarbitav loomakasvatustoodang valgu -; rasvaühikutele.Need kogused summeeritakse ja saadakse kogutoodang nn valgu -; rasvaühikutes.Loomakasvatuse produktiivsust iseloomustavaks näitajaks on loomakasvatustoodang ühe looma kohta ( piimatoodang lehma kohta aastas, munatoodang kana kohta aastas, villatoodang ühe lamba kohta aastas). Põhinäitajate dünaamika.1. Liha kogutoodang sõltub eelkõige realiseeritud loomade arvust. Liha kogutoodangust moodustab põhilise osa sealiha. Juba 1960.a. ületas liha kogutoodang ennesõjaaegse taseme. 1983.a. ületas liha kogutoodang 200 tuhande tonni piiri ja edaspisi oluliselt ei suurenenud.2.Veiseliha kogutoodang sõltub eelkõige veiste arvust. Koos veiste arvu suurenemisega on suurenenud ka veiseliha kogutoodang
hinnad Euroopa Liidus rakendatud doteerimiste tõttu moonutatud. Seetõttu valgu rasvaühiku kasutamine võib anda objektiivsema pildi loomakasvatuse kogutoodangust. Loomakasvatuse produktiivsust iseloomustavaks näitajaks on loomakasvatustoodang ühe looma kohta. Peamisteks produktiivsuse näitajateks on: piimatoodang lehma kohta aastas, munatoodang kana kohta aastas ja villatoodang ühe lamba kohta aastas. Dünaamika: 1. Liha kogutoodang (tapakaalus) sõltub eelkõige realiseeritud loomade arvust. Liha kogutoodangust moodustab põhilise osa sealiha. Seetõttu liha kogutoodangu dünaamikas jälgitavad tendentsid on analoogsed sigade arvu dünaamikas valitsevate muutustega. Juba 1960. a. ületas liha kogutoodang ennesõjaaegse taseme. 1983. a. ületas liha kogutoodang 200 tuhande tonni piiri ja edaspidi oluliselt enam ei suurenenud
annaabi.ee 
