vammus, abielunaistel põll. Särk: See tehti kahekorra kokkumurtud valgest jämedamakoelisest linasest kangalaiast, millele lõigati kolmnurkne kaelaauk ning lisati külgedel laiust siiludega. Käised: Need tehti valgest linasest. 19. sajandi teiselpoolel jäi kurrutamine ära, kui see eest pöörati rohkem tähelepanu pidulike käiste tikanditele. Seelik: 19.sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane, valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud. 19.sajand teisel poolel levist pikitriibuline seelik. Pikitriibulisi seelikuid koovad ja kannavad Kihnu naised tänapäevani. Põll: See kuulub ka nagu Mandri-Eestiski abielunaise rõivastusse. 19. sajandi esimesel poolel olid Kihnu naiste põlled valged linased, sajandi keskel hakati pidupuhkudel kandma sitspõlli. Vöö: Oli kirjatud kirjaga, värvidest domineerisid ja madarapunane.
Kihnu Kihnu · Kihnu on saar Liivi lahes. · Kihnu kuulub Pärnu maakonda ja moodustab Kihnu valla. · 1994. aasta seisuga on praegu saarel 4 küla 570 elanikuga. Rahvariided · Naised kandsid Kihnus käiseid. · Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. · Jalatsitena olid Kihnus iseloomulikud pastlad. Toit · Toitumisharjumused on Kihnus ka tänapäeval jäänud samaks, nagu olid 100 aastat tagasi. · Toidu valmistamise õppisid lapsed vanematelt. · Kihnus olid kindlad toidud, mis teatud päevadel tehti: Esmaspäev · Esmaspäeva hommikul söödi soojendatud hapukapsasuppi. · Lõunaks keedeti koorega kartuleid, peale pandi
5.Millise toote poolest on tuntud disainer Indrek Narusk? Disainer Indrek Narusk on tuntud käsitööna valmistatud jalgrattamudeli „Viks“ poolest. 6. Mis on iseloomulikku moedisainer Marit Ilisoni kollektsioonile „Longing for sleep“? Kollektsioon on inspireeritud talvisest pimedast ajast ning autori igikestvast soovist sel ajal kauem ja rohkem magada. Kollektsioon on valmistatud nostalgilistest mustrilistest villastest tekkidest ning seest poolt kaunistatud rikkalikult säravate pärltikanditega. 7.Kas Stella Soomlais on graafiline kunstnik või nahakunstnik? Kirjelda tema loomingut! Stella Soomlais on nahakunstnik. 8. Milliseid materjale kasutas ehtekunstnik Tanel Veenre oma kollektsioonis „Kõrvamarjad“? Kollektsioonis „Kõrvamarjad“ kasutas Tanel Veenre materjalina imekerget balsapuitu, mida katab sametist efekti andev kosmiline tolm. 9.Kirjelda Kärt Ojavee loomingut
Kinnita kotisuuriie seespool eelmises etapis tehtud õmblusjoone peale (nii et serv katab õmblust paari millimeetri ulatuses) ja õmble käsitsi peitepistetega kinni (jälgides, et pisted ei jääks väljapool nähtavad). 13. Nüüd on kott peaaegu valmis. Viimaste õmblustena on tarvis teha paelatunnel – selleks õmble paelaaukude alti ja kohalt ümberringi kaks õmblust (vt fotol näha olevat paelatunnelit). 14. Punu villastest või puuvillastest lõngadest (pikkusega u 1 m) kaks paela. Punumise juhend on leitav raamatust „17 kirrivät paela“, autor Lüüli Kiik. Aja üks pael ühelt poolt ümberringi tunnelisse ja teine teiselt poolt nii, et mõlemalt poolt jääb kaks otsa välja. Sõlmi otsad omavahel kokku ja kott ongi kasutusvalmis. Vormistamine: Lõika ära niidijupid, triigi kott sirgeks ja esita see hindamisel koos teiste õmblustöödega.
ei erinenud. Kaeluse sulgesid nad kas niidist punutud nööri või väikese vitssõlega. Särgisaba toppisid mehed reeglina pükstesse, mõnes Kagu-Eesti paigas oli kombeks see aga pükstele jätta. Materjalilt jagunesid meestepüksid villasteks talve- ja linasteks suvepüksteks. Väga pidulikuks juhuks ja ühtlasi jõukuse tunnuseks olid kitsenahast õmmeldud põlvpüksid. Sukad seoti põlve all üles värvilistest villastest lõngadest sukapaeltega. Särgile pandi siidihõlmadega vest, seoti tasku. Pidulikkuse näitajaks oli täisvillane pikk-kuub, mis oli paikkonniti erineva lõike ja kaunistustega. Kuuele andis värvi hõlmu kooshoidev värviline lai villane vöö. Pähe pandi kaap. Mehed kandsid pükse, vesti, kuube, vööd, saapaid ja kaapkübarat. Oli mitmeid esemeid, mida vajasid mõlemad: särgid, villased sukad, säärepaelad,
vastavate tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järk-järgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees. Uuendustele suhteliselt vastuvõtlik Helme kihelkond erines mitmeski osas teistest Mulgi kihelkondadest. Näiteks puuduvad siit andmed omanäoliste, peene labasekoelise linase keskosaga õlalinikute kohta, mida kanti kõigis ülejäänud Mulgi kihelkondades ja millel otstesse olid sissekootud jämedamast mustjassinisest ning peentest punastest villastest lõngadest reljeefsed triibud. Samuti ei kodunenud siin Hallistes, Karksis, Tarvastus ja Paistus ülipopulaarsed ruudulised viielõngalised tekid, vaid kanti visalt musti sõbasid. Peakatete osas võtsid Helme naised naaberkihelkonna Rõngu eeskujul omaks väikese tülltanu ja pikk-kuue kõrval kodunes siin ka kampsun.
Põll. Abielunaised kandsid Viljandi kihelkonnas valgest peenest labasest linasest riidest hoolikalt kaunistatud põlle, mis ulatus seeliku allääreni või oli seelikust veidi lühem. Teatavasti oli põlle kandmine abielunaistel kohustuslik. Tütarlapsed põlle ei kandnud. Vöö (üüke). Viljandi naistevööd kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega. Kirivööde tunnuseks oli reljeefne geomeetriline kiri, mis moodustus piki vööd jooksvatest värvilistest villastest lõngadest ja katmata jäänud linasest põhjast. Viljandi kirivöödel olid äärtes ja keskel erivärvi joonekesed, viimast nimetati südameks. Õlakate (sõba, vaip, tekk). 19. sajandi esimesel poolel kanti kogu Viljandis tumepruune sõbasid, mis olid abielunaise pidulikud õlakatted. Nende kõrval kanti enamikus Viljandi valdades ruudulisi ja triibulisi villaseid õlakatteid. Tanu. Viljandi abielunaised kandsid väikest linasest riidest tanu, mille esiääres oli pits teeniga tanu
Üks tolleaegne arst andis oma patsientidele enne operatsiooni seemneümbrise leotisest ja veinist valmistatud jooki. Samas oskas ta eristada mürgiseid seemneümbriseid süütutest seemnetest ja oli teadlik kanepisuitsu hallutsinogeensest mõjust. Arheoloogilised leiud viitavad sküütide rituaalsele kanepisuitsetamisele juba esimesel aastatuhandel enne Kristust. Vana-Kreeka kirjanik ja rännumees Herodotos aga on kirjeldanud, kuidas Musta mere põhjaosa sküüdid valmistanud lattidest ja villastest tekkidest telgi ning puistanud seal sees hõõguvatele kividele kanepiseemneid (tõenäoliselt kestadega). Selle "sauna" leil olevat neile niivõrd meeldinud, et nad möiranud suurest heameelest. Euroopa arheoloogilised leiud kõnelevad peamiselt kahest kanepi kasutamise viisist. Vanimad kanepikiu leiud on pärit eelrooma rauaajast (800400 e. Kr.); sellest kiust tehti nii nööri kui ka kudumeid. Vanimad kanepiseemnete leiud pärinevad esimese aastatuhande esimesest poolest.
Eriti internatsionaalsed on olnud relvad, mis on ka mõistetav, kuna sõjas oli vaja püsida naabritega võrdsel tasemel. Ka meeste ehted ning küllap rõivadki on Eestis olnud sarnased ülejäänud Põhjamaade omadele. VIIKINGIAEGNE RÕIVASTUS Eesti meeste rõivastus viikingiajal sarnanes tugevalt kaasaegsete skandinaavlaste omaga, eriti suur sarnasus ilmneb Gotlandi ja Kesk-Rootsi viikingitega. Täielik rõivastus koosnes villastest pükstest, pikast linasest või villasest särgust ning keebist, mis ulatus umbes põlvedeni. Keebi või ülekuue kaelus ja servad olid sageli ääristatud pronksspiraalidega. Vööd, ka mõõgavööd olid kaunistatud pronksnaastudega. Vööl oli alati pronksplekiga ääristatud noatupp noaga. Erinevalt Skandinaavia viikingitest kandsid Eesti mehed palju sõrmuseid ja käevõrusid. Kui balti rahvastel olid spetsiaalsed sõjameeste käevõrud, siis Eestis kandsid mehed enamuses samu
Kui Sigururi nägemus viikingiaegsest kostüümist populaarseks sai, kujundati see arheoloogiliste leidude järgi veelgi viikingiaegsemaks. Skautbúningur Skautbúninguri disainis samuti Sigurur Gumundsson. See oli moderniseeritud variant faldbúningurist, mis oli 19.sajandi keskpaigaks kasutuselt kaotatud. Rõivastuse juurde kuulub müts, mis on inspireeritud sellest, mida kanti faldbúninguriga. jóbúningur karla See on kõige tavalisem mehe rõivastus, mis koosneb villastest pükstest, nööpidega vestist ja jakist, mida kutsutakse treyjaks. Pähe käib sabaga müts. Kostüüm oli tavaliselt must, tumesinine või tumeroheline, kuid vest oli tavaliselt erksam, nt punane. Sellist rõivastust kandsid mehed 17.-19.sajandil. Fornmannaklæi 19.sajandil kujundas Sigurur Gumundsson meestele rõivad, mis meenutasid 10.sajandi norra rõivastust. Need rõivad olid mõnda aega populaarsed, kuid need kadusid, kui 20.sajandil
Stiilid Inglise stiil- Londoni stiil on tekkinud Inglismaal ja seda peetakse klassikalise stiili liigiks. Selles stiilis riietus õmmeldakse erineva paksusega kallitest villastest või poolvillastest kangastest. Talje siluett. Värvid- must, liivakarva, pruun, hall, valge, sinine, roheline, samuti ka šoti värvid (must-valge, must-punane jne.). Selle stiili juhtlauseks on: rangus ja koos sellega ka rafineeritus. Stiilile on omased külglõhikud jakkidel ja pintsakutel, pealeõmmeldud taskud, mis paiknevad rinna ja puusade kõrgusel. 1) Millal sai see stiil alguse? 19.sajand Art-Deco- Art déco oli populaarne kunstisuund aastail 1925–1940.
Stiilid Inglise stiil- Londoni stiil on tekkinud Inglismaal ja seda peetakse klassikalise stiili liigiks. Selles stiilis riietus õmmeldakse erineva paksusega kallitest villastest või poolvillastest kangastest. Talje siluett. Värvid- must, liivakarva, pruun, hall, valge, sinine, roheline, samuti ka soti värvid (must-valge, must-punane jne.). Selle stiili juhtlauseks on: rangus ja koos sellega ka rafineeritus. Stiilile on omased külglõhikud jakkidel ja pintsakutel, pealeõmmeldud taskud, mis paiknevad rinna ja puusade kõrgusel. 1) Millal sai see stiil alguse? 19.sajand Art-Deco- Art déco oli populaarne kunstisuund aastail 19251940.
Sukad ulatusid üle põlve püksi alla. Sukad kinnitati ülevalt äärest ümber jala säärepaeltega. Paelaotsad pisteti püksi sääreotsa värvli aukudest läbi ning kinnitati jooksvasse sõlme. Säärepaelad palmitseti värvilistest villastest lõngadest kalasabatehnikas. Jalas kanti pidupasteldena mustaks pargitud pastlaid. Kujult olid pastlad tömbi ninaga ja kroogitud ninapealsete nn tippudega. Parknahast tippudega pastlad püsisid piduliku jalanõuna 19.sajandi lõpuni
tähistamine (jõulud, suvistepühad, ülestõusmispühad). Rahvarõivad Naised kandsid Kihnus käiseid. XIX sajandi lõpust peale. Alates sitsijakkide kasutusele võtmisest, kanti käiseid põhiliselt pulmades. 7 Marek Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane (linase lõime ja villase koega) valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud, igapäevased võisid olla kurrutamata. XIX sajandi teisel poolel levis pikitriibuline seelik. Kihnu naiste jõukust hinnati seelikute rohkuse järgi. Igal Kihnu naisel oli aidas keskmiselt 20 kodukootud seelikut. Neid on väga mitmesuguste triipudega, kusjuures rahvatraditsioon määrab täpselt ära, millal mis liiki seelikut kanda. Mustad
Puudusid varrukad ja õlalapid. Kaelaauk oli ovaalne avar, äärepalistusest läbipoetatud paelaga koomale tõmmatav. Seelikud tegid Alutagusel 19.saj. jooksul läbi õige rohkesti muudatusi. 18.sajandist tuntud kitsad seelikud - must villane ümbrik ja valge linane palapoolik olid kasutusel 19.saj. algulgi. Kui linane seelik värviti soomaakega mustaks, siis kutsuti seda piedu. Musta villase ümbriku alaäärt on mitmel viisil kaunistatud. Kõige tagasihoidlikum oli villastest lõngadest palmitsetud punane või sinine äärepael, ai. Hoopis pidulikum kaunistus koosnes punasest villasest riidest ja kardpaeltest. Alutaguse ümbrikele eriti iseloomulikuks võib aga lugeda punasele villasele riidele mitmevärviliste helmestega tikitud laia äärist, kõnerikku, milles 18.saj. lõpust peale domineeris lillkiri. 19.saj. teisel poolel jäid pikitriibulised seelikud lihtsamaks. Neid kooti nüüd enamasti
Viskeodade otsi on Eestist väga palju leitud. Mõnedes matustes esineb ka kirveid. Relvi, eriti mõõka, ülistatakse mitmetes Skandinaavia saagades, parimatele neist anti isegi nimed. Head relvad, nagi damaskitud teraga mõõgad ja odaotsad, olid väga kallid. Luksuslikumaid relvi kaunistati hõbetraadiga või õhukese hõbeda- ja kullakihiga, millesse graveeriti keerukas ornament. Rõivad Täielik rõivastus koosnes villastest pükstest, pikast linasest või villasest särgust ning keebist, mis ulatus umbes põlvedeni. Keebi või ülekuue kaelus ja servad olid sageli ääristatud pronksspiraalidega. Vööd, ka mõõgavööd olid kaunistatud pronksnaastudega. Vööl oli alati pronksplekiga ääristatud noatupp noaga. Erinevalt Skandinaavia viikingitest kandsid Eesti mehed palju sõrmuseid ja käevõrusid. Kui balti rahvastel olid spetsiaalsed sõjameeste käevõrud, siis Eestis
pandud kaela rippuma (Manninen1927:376). Vöö kandmist põhjendati nii rahvameditsiini kui mitmete maagiliste uskumustega. Näiteks arvati naiste vööl olevat haigusi peletav ja ka sigivust edendav jõud. Üldlevinud arvamuse kohaselt andis vöö raske töö juures tugevust ja hoidis ära venitusi (ERM kodulehekülg 2003). Naiste vöö Naiste vööde lõim oli osalt linane, osalt villane, kude aga linane. Muster tekkis nendest villastest lõimelõngadest, mida tarbe järele korjati üles. Korjamise kaudu sai vöö teine pool villasem kui teine, see oli vöö "hüva" pool ( Manninen 1927:366). Vöökirjadel olid ka nimed. Tori vöökirjade hulgas on selliseid nimesid nagu lauajalakiri, hargiline kiri jne. On teada, et varasemad vööd olid laiemad ja kirjad selgemad ja suuremad (Manninen 1927: 370) Ka Tori vöösid vaadates jõuame samale järeldusele
Iseloomulik saami püstkoja variatsioon, mis muutis koja ruumikamaks, oli koda, mille ehitamiseks kasutati nelja kaardus jämedamat tugipuud, mis olid omavahel kolme õrre ja ühe põikpuuga ühendatud Tavaliselt ühendati tugipuud nööri või vitsaga kokku sidudes või puust tapiga. Tugipuudevahelistele õrtele ja põikpuudele toetusid viltuselt asetatud 15-17 lahtist kojaritva, mille vahele jäi võrdlemisi suur lahtine suitsuava. Koda kaeti suvel kangaga, talvine kate oli valmistatud villastest tekkidest. Kui soojemal ajal ei ulatunud kate päris maani, et suits paremini üles tõuseks, siis talvel asetati väljapoole kummulikeeratud kelgud ja katet paigal hoidvad kasepakud, sissepoole koja serva äärde suur hulk kotte ja kirste. Koja keskel asus kividest laotud tulease, mille kohal rippusid keedunõud. Lahtivõetavast kojast vanemateks ehitisteks on peetud ühe koha peal püsivaid püstkodasid. Sellise koja ehituseks
annaabi.ee 
