Viljandi lossivaremed Merili Hubel Turism · Üks populaarsemaid kohti Viljandis · Korraldatakse kontserte ja festivale · Käiakse jalutamas, pildistamas Ajalugu · Rajati viikingiajal · Vallutati ja pommitati mitmeid kordi · Peale 17. Sajandit enam ei taastatud · 19. Sajandi alguses ehitati ait, mis on säilinud Tähtsus Viljandile · Meelitab turiste · Populaarne koht pildistamiseks, piknikuteks, jalutamiseks jms · Ilus koht ürituste jaoks Läheduses asuvad ilusad kohad · Viljandi järv · Lauluväljak · Vanalinn Loodus · Imeilus vaade järvele · Lambad · Palju rohelust Ordulinnuse osad · Pealinnus (kaevumägi) · II eeslinnus (1. Kirsimägi) · III eelinnus (2. Kirsimägi) · Rippsild · Villu kelder Pärimusmuusika ait
teada vabadussõjast ja se tundub päris huvitav.Referaat räägib vabadussõjast mis toimus 28. novembril 1918 aastal siis ründas Punaarmee Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Suures arvulises ülekaalus ja parema tehnikaga punased tungisid edasi kogu detsembrikuu vältel, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Vabadussõda SÕJA ALGUS 28. novembril 1918 aastal ründas Punaarmee Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Suures arvulises ülekaalus ja parema tehnikaga punased tungisid edasi kogu detsembrikuu vältel, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule.
Tartu poole. Viljandit kui hansalinna mainitakse hansadokumentides juba 1346. aastal. Linna rahulik areng kestis 1481. aastani, mil Viljandi alla ilmusid Ivan III väed. Venelastel õnnestus linn põlema süüdata ja seejärel ka vallutada, kuid linnus osutus nende jaoks liiga tugevaks. Uued katsumused said linnale osaks seoses Liivi sõja algusega 1558. aastal. Viljandi alad läksid Vene võimu alla, veidi hiljem (1582) Poola võimu alla. Lühike Liivi sõja järgne hingetõmbeaeg lõppes Viljandile PoolaRootsi sõdade algusega 17. saj. See mõjus Viljandile väga rängalt, inimkaotused olid suured. Kui võidukad rootslased lõpuks Viljandi enda valdusse said, oli sellest järel vaid rusuhunnik. Algas kõige masendavam periood Viljandi jaoks. Viljandi linnaõigusi enam ei taastatud, samuti ei kandnud Rootsi võimud Viljandit enam kindluslinnade nimekirja. Linnaõiguste puudumisega muutus linn väheatraktiivseks nii käsitöölistele kui ka kaupmeestele, kes
aastal eravaldusesse marssal Jakob de la Gardiele. Sellest sai alguse Viljandi mõisa areng. Mõisakeskus kerkis keskaegsest linnast läände. · Ajapikku hakkasid kokkuhoidlikumad linnakodanikud varemetest väärtuslikku ehitumaterjalina laiali kandma. 1701. aastal pöördusid Viljandi elanikud Laiusel viibiva Rootsi kuninga Karl XII poole linnaõiguse saamise asjus. Kuningas palus oodata paremaid aega. Pärast Põhjasõda jäi linn venelaste kätte ja Viljandile saabus rahulikum periood. Viljandi oli oma tähtsuse kindlusena aga lõplikult kaotanud. · Tänapäeval nimetatatakse pealinnust koos seda ümbritseva I eeslinnusega Kaevumäeks, II eeslinnust Teiseks kirsimäeks ning III eeslinnust Esimeseks kirsimäeks. Sisuliselt oli keskaegne Viljandi linn neljandaks eeslinnuseks. Carl Robert Jakobsoni monument. · Kuju püstitati 1998
28.novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12.000 meest) üle Eesti piiri. Punaarmee ründas Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Suures arvulises ülekaalus ja parema tehnikaga punased tungisid edasi kogu detsembrikuu vältel, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Vastupealetung Ajal, mil sõjaväeosad ja seda toetav vabatahtlikest loodud Kaitseliit rindel meeleheitlikku vastupanu osutasid, toimus tagalas pingeline organiseerimistöö. Selle hingeks ja koordinaatoriks sai 23. detsembril 1918 Sõjavägede Ülemjuhatajaks nimetatud polkovnik (alates jaanuarist 1919 kindralmajor) Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Eesti väed asusid vastupealetungile ja Vabariigi
inseneripataljon ja tagalaüksused). Juba 13. novembril oli Vladimir Lenini valitsus tühistanud Brest-Litovski rahulepingu Saksamaa ja tema liitlastega. Novembri lõpus koondas Punaarmee umbes 12 000 meest Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast Narva juurest Tallinna peale ning Pihkva suunalt Võru ja Valga peale. Uue aasta alguses lähenes rinne Tallinnale, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Eesti suutis sellel ajal saata rindele vähem kui 2000 meest ühegi suurtükita. Vabadussõja alguses oli sõjaväe kõrgeim juht peaminister ja ühtlasi sõjaminister 4 Konstantin Päts, kellele allusid Peastaap (ülem kindralmajor Andres Larka), operatiivstaap (polkovnik Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor Ernst Põdder). 23. detsembril 1918 määras Ajutine Valitsus ametisse Sõjavägede Ülemjuhataja Johan
See on probleem nii ettevõtjate kui turistide jaoks. Tööjõupuuduse tõttu ei saa tagada kvaliteetse teeninduse olemasolu. Puuduseks on ka see, et Viljandi asub Eesti mastaabis üsna kaugel pealinnast, mille tõttu paljud turistid, kes saabuvad Tallinnasse, ei jõua antud turismisihtkohta. Lisada võib ka linna paiknemise Eesti keskel, kus pole mereäärset ala. Enamus turiste eelistab mere äärset sihtkohta, et nautida puhkust rannas. Turismi mõjud Turismi areng toob Viljandile nii negatiivseid kui ka positiivseid mõjusid. Positiivsete mõjudena saab välja tuua töökohtade loomise. Samas on turismivaldkonna töötajaid saada raske, sest tihti on töö hooajaline ning selle tõttu on keeruline leida pädevat töötajat. Positiivseks mõjuks on ka turisti poolt jäetav raha, mis läheb uuesti ringlusesse Viljandi arendamiseks (näiteks infrastruktuuri loomisele) ja täiendab eelarvet. Muidugi täiendab ja ühendub turism ka teisi majandusharusid
sundmobilisatsioon ei andnud kiireid tulemusi. Vähe riideid, relvi, laskemoona, toiduaineid jne. *22. nov lõid sakslased Punaarmee Narvas tagasi. Sõtta saadeti koolipoisse, vabatahtlikke, ohvitsere. 28. nov 1918. a. alga Eesti Vabadussõda. Sakslased lahkusid ja eestlased pidid taganema. Järgmine päev Punaarmee Narvas. 1918. dets jätkus Punaarmee edasitungallutati Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa, Lõuna-Eestis tartu, Tõrva, Mõisküla, oldi lähedal Tallinnale, Viljandile, Pärnule. Rahvaväe ebaedu põhjused olid vastaste arvulises ülekaalus, relvastuse ja varustuse nappuses, otstarbeka juhtimissüst puudumises, madal võitlusmoraal. Ei usutud, et suudetakse võidelda nii suure vastasega. *Pärast Narva vallutamist lõid enamlased Eesti Töörahva Kommuuni. Kujunes NõukVm sisemist autonoomiat omavaks osaks. Juht Jaan Anvelt (Pede). Natsionaliseeriti suurettevõtted, mõisad konfiskeeriti ja moodustati põllumajanduslikud ühistud(kommunid)
kommunistlikku maailmarevolutsiooni ning taastada endise Vene impeeriumi vägevust. 28. novembril 1918 aastal ründas Punaarmee Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Suures arvulises ülekaalus ja parema tehnikaga punased tungisid edasi kogu detsembrikuu vältel, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid. Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored
endise Vene impeeriumi vägevust. 28. novembril 1918 aastal ründas Punaarmee Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Suures arvulises ülekaalus ja parema tehnikaga punased tungisid edasi kogu detsembrikuu vältel, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid. Erinevalt vanemast põlvkonnast ei
püüdsid iga hinna eest teostada kommunistlikku maailmarevolutsiooni ning taastada endise Vene impeeriumi vägevust. 28. novembril 1918 aastal ründas Punaarmee Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Suures arvulises ülekaalus ja parema tehnikaga punased tungisid edasi kogu detsembrikuu jooksul, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Kaitsejõudude organiseerimine Esimest relvastatud toetust Ajutise Valitsuse poolt määratud ülesannete täitmisel andis 11. novembril 1918
virvatuluke ning miski ei suuda päästa Eestimaad taaslangemisest (enamliku) Venemaa rüppe. Mõistmaks paremini JK teeneid, tuleb meenutada olukorda, mis valitses Eesti Vabadussõja algusnädalatel. - 13 - Vabadussõja algus 27 28. novembril 1918 alustas Punaarmee sissetungi Eestisse, hõivates järgnenud kuuga üle poole Eesti mandriosast. Uue aasta algul lähenesid vaenuväed Tallinnale, Paidele, Viljandile ja Pärnule. Arvuliselt polnud vastane teab mis tugev, suurem häda peitus asjaolus, et neil polnud kedagi vastu saata. Üheksa kuu jooksul Eesti peremehestunud sakslastel oli ilmasõjast mõõt täis saanud , nad vallandasid kodumaal revolutsiooni, kukutasid keisri, kuulutasid välja vabariigi, kirjutasid alla vaherahulepingule ega mõelnudki Venemaa endiste Balti kubermangude saatusele. Võidukad
eest vallandada kommunistlikku maailmarevolutsiooni ning taastada endise Vene impeeriumi vägevust. 28. novembril 1918 aastal ründas Punaarmee Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Suures arvulises ülekaalus ja parema tehnikaga punased tungisid edasi kogu detsembrikuu vältel, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid. Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored
29nov. kuulutati narvas välja Eestitöörahvakommuun. Seda tehti selleks et kujutada mitte sõjana Nõukogude venemaa ja Eesti vahel vaid kodusõjana Eestikodanluse ja töörahva vahel. Eestitöörahvakommuun allus täelikult Moskvale. 1918a. Dets. Toimus punaarmee kiire edasitung Eesti pinnale. Enamlaste kätt e langesid Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu põhja eestis ja Võru, valga, Tartu ja mõisakyla eestis. Rinne oli ähvardavalt Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Eesti rahva väe eba edu põhjused olid järgmised: 1. Vastase arvuline ülekaalukus 2. Oma relvastuse ja varustuse eba piisavus 3. Otstarbeka juhtimis süsteemi puudumine 4. Meeste madal võitlus moraal Paljud deserteerusid, ei usutud, et väike Eesti suudaks võidelda hiiglasliku Venemaaga. 1919-1920a vahetusel hakkas olukorda väga muutuma. Punaarmee edasitung aeglustus Eesti Rahva vägi võttis ette edukaid astu rünnakuid. Suurt
Tartust pealinna vägede toomist. Õhku tuli lasta ka Mustjõe sild Aegviidu lähedal, kuna Tapal seisis üks Eesti valitsusvägede soomusrong. Kui Tallinnas oleksid tekkinud kestvad lahingud, oli plaanis õhkida veel üks sild Tallinna lähedal. Edu korral Tallinnas tuli arendada võitlustegevust Narva, Tartu ja Viljandi suunal, kasutades veoautosid, busse või mistahes liiklusvahendeid. Pärnus pidi mäss algama Tallinnaga võimalikult ühel ajal või järgmisel ööl, seejärel tuli sealt Viljandile ja Valgale peale tungida. Ülestõus toimus ainult Tallinnas. Mässajad olid jaotatud kolme pataljoni. I pataljon oli kõige väiksem, kuhu Sunila andmetel kuulus 61 mässajat: 53 osalesid Tondi sõjakooli ja kuus Tallinn-Väike jaama vallutamises. Kaks mässajat kuulusid staapi. Tondi sõjakool oli tähtis sihtmärk. Seda peeti Tallinna garnisoni tähtsaimaks elavjõuks, samuti taheti vallutada selle relvaladu. Kuigi tapeti 4 kadetti ja haavati 9, ei olnud rünnak edukas
sõjaväevõimude mõju oli pea olematu. Keegi ei takistanud punaväe sissetungi. Rindele saabunud Rahvaväe allüksused sunniti taganema, ning kui enamlikel agitaatoritel õnnestus lisaks sellele vallandada Tartus rahutused, siis otsustasid sõjaväejuhid linna maha jätta. Valgast pöördus Punaarmee grupeeringu löögivõimelisem osa - Läti brigaad - Riia suunas, väiksemad üksused aga jätkasid pealetungi Pärnule ja Viljandile. Olukorrahinnangud aastavahetusel- Otsene oht ähvardas Tallinna, Paidet, Põltsamaad, Viljandit ja Pärnut. Olukord näis lootusetuna. Kõikjal ilmnesid käegalöömine ja saatusega leppimine. Jõukamad kodanikud üritasid Eestist põgeneda või oüüdsid võtta elult veel viimast, prassides restoranides ja kõrtsides. Kogunenud 27. detsembril Maanõukogu erakorraline koosolek hindas olukorda katastroofiliseks.
annaabi.ee 
