Leidsid 24 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Viimne reliikvia". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
film, reliikvia, agnes, muusika, filmimuusika, näitlejad, mönnikhusen, laagris, suguvõsa, rezissöör, grigori, kromanov, eluaastad, haridus, stuudio, tõnu, naissoo, tooma, dirigent, klas, pistoda, põgene, munkade, trass, jakobi, kalkun, pealik, helmut, vaag, filmiliigid, muusikaleVIIMNE Arvo Valtoni käsikiri LÜHIKOKKUVÕTE ,,Viimne reliikvia" on legendaarne ja armastatud film aastast 1969. Filmi süzee põhineb Eduard Bornhöhe romaanil ,,Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad". Hans von Risbieter, ,,Liivimaa parim ratsutaja", tutvub Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on nõus nad paari panema, kui von Risbieter loovutab kirikule Püha Brigitta säilmetega reliikvia. Pulmapidu aga ründavad mässajad ja Agnese päästab sealt vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi pättide kamp ja pruudi sugulased. RELIIKVIA Eduard Bornhöhe ainetel PERSONAL Kunstnik - Rein Raamat Kostüümid - Helve Halla Montaaz Virve Laev Jumestus Helva Sikk Muusika Uno Naisoo ja Tõnu Naissoo Laulude tekstid - Paul-Erik Rummo
VILJANDI KUTSEÕPPEKESKUS Harri Valge VIIMNE RELIIKVIA Kokkuvõte Juhendaja: R. Raigla Vana-Võidu 2014 Sisukord Sissejuhatus........................................................................................................... 3 TEGELASED Filmis ''Viimne Reliikvia.......................................................................4 Tegijad.................................................................................................................... 5 Dublaaz.................................................................................................................. 6 Võttepaigad........................................................................................................... 6 Taastamine..............................................
Koostanud: Indra Arvik 9A Viimne Reliikvia "Viimne reliikvia" on Eesti film aastast 1969. Filmi süzee põhineb Eduard Bornhöhe romaanil "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad". Sisu Hans von Risbieter, "Liivimaa parim ratsutaja", tutvub Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on nõus nad paari panema, kui von Risbieter loovutab kirikule Püha Brigitta säilmetega reliikvia. Pulmapidu aga ründavad mässajad ja Agnese päästab sealt vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi kõrilõikajad ja pruudi suguvõsa. Filmiliik: Seiklusfilm Lavastustöö: Grigori Kromanov Produtsent: Raimund Felt Käsikiri: Arvo Valton Operaatoritöö: Jüri Garsnek Filmistuudio: Tallinnfilm Aasta: 1969 Esilinastus: 23. märts 1970 Kestus: 86 minutit Riik: Nõukogude Liit Keel: eesti Heliline pilt Muusika: Uno Naissoo, Tõnu Naissoo Laule esitab - Peeter Tooma
Kadrina Keskkool 10.klass Sisukord Lühikokkuvõte sisust Võttepaigad Rezissööri tutvustus Tegelased Laulud Kasutatud materjal Lühikokkuvõte sisust Filmi süzee põhineb Eduard Bornhöhe romaanil "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad". Hans von Risbieter, "Liivimaa parim ratsutaja", tutvub Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on nõus nad paari panema, kui von Risbieter loovutab kirikule Püha Brigitta säilmetega reliikvia. Pulmapidu aga ründavad mässajad ja Agnese päästab sealt vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi kõrilõikajad ja pruudi suguvõsa. Võttepaigad Tallinna vanalinnas Taevaskojas Lätis Koiva jõe ääres Kuressaare piiskopilinnuses Niguliste kirikus Tallinna ja Riia filmipaviljonis Pirita kloostri makett ehitati Virtsu lähedale Kukeranda Rezissööri tutvustus Grigori Kromanov 8. märts 1926 18
Kuid Gabriel oli teadvusele tulnud ning ta oli uhutud jõekaldale. Rüütel tuli Agnesele järgi ning toimusid Hansu ja Agnesle vahel pulmad, kus Agnes ütleb "EI". Kui rüütel pidi sõtta minema, viidi Agnes tädi juurde, kus teda näljutati ning piinati. Gabriel läks kloostrisse ning võttis abtsissi kinni ja vabastas Agnese. Agnes ja Gabriel sõidavad venemaale, kus on Gabrieli kodu. Nii hakkavadki Agnes ja Gabriel koos õnnelikult elama. Rezissöör Grigori Kromanov - teatri- ja filmilavastaja (Gria) 08.03.1926 18.07.1984 (Lahe küla, Lääne-Virumaa) 1953-1956 Tallinnas draamateatri näitleja 1956 a. hakkas ETV-s tegelema rezissööritööga 1966-1984 oli ta Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrist erialaõppejõuks Ta koostas raamatu nimega ,,Lavastaja Grigori Kromanov" Näitlejad Kokku 28. Aleksandr Goloborodko (28.09.1938) Vene näitleja, 1985 aastast Mossoveti teatri näitleja (Gabriel) Ingrda Andria (23.07
Viimne reliikvia Kokkuvõte • Hans von Risbieter, "Liivimaa parim ratsutaja", tutvub Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on nõus nad paari panema, kui von Risbieter loovutab kirikule Püha Brigitta säilmetega reliikvia. Pulmapidu aga ründavad mässajad ja Agnese päästab sealt vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi kõrilõikajad ja pruudi suguvõsa. Režissöör • Grigori Kromanov • 8. märts 1926 - 18. juuli 1984 • sündinud Tallinnas • oli eesti teatri- ja filmilavastaja • 1956. aastal hakkas ETV-s tegelema režissööritööga Näitlejad • Gabriel - Aleksandr Goloborodko (28. september 1938, Venemaa) • Agnes von Mönnikhusen - Ingrida Andrina (23. juunil 1944, Läti) • Hans von Risbieter - Raivo Trass (12. märtsil 1946, Eesti) • Ivo Schenkenberg - Peeter Jakobi (15. oktoober 1940 – 21.
******************************* ************ 9. klass EESTI FILMIMUUSIKA essee ********** 1 SISSEJUHATUS Eesti helifilm üldse on saanud alguse aastast 1932, kui linastus film „Päikese lapsed“ mille tootjaks oli soome firma Theodor Lutsu Filmiproduktsioon, Suomi-Filmi. Kahjuks on säilinud vaid osa sellest teosest. Filmi kestvuseks on 47 minutit. Osatäitjaid oli filmis vaid 3. Ning filmiloojaid lausa 7. Filmi heliloojaks oli Georg Malmstén ja helirežisööriks Rafael Ylkänen. Esimest korda näidati seda Soome kinolinal, seejärel Rakveres ja siis kolmandana 09.nov.1932.a Pärnu kinos „Capitol“
Viimne Reliikvia Maile Kikerpill 2013 Eesti film aastast 1969 Filmi süzee põhineb Eduard Bornhöhe romaanil ,,Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad." Sisu: Hans von Risbieter, "Liivimaa parim ratsutaja", tutvub Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on nõus nad paari panema, kui von Risbieter loovutab kirikule Püha Brigitta säilmetega reliikvia. Pulmapidu aga ründavad mässajad ja Agnese päästab sealt vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi kõrilõikajad ja pruudi suguvõsa. Osades Aleksandr Goloborodko ( ) Gabriel Ingrda Andria Agnes von Mönnikhusen Elza Radzia Abtiss Rolan Bõkov Vend Johannes Eve Kivi Ursula Uldis Vazdiks Siim Raivo Trass Hans von Risbieter Peeter Jakobi Ivo Schenkenberg Karl Kalkun Pealik Valdeko Ratassepp Johann von Risbieter Jüri Uppin Delvig
Viimne reliikvia Sisukokkuvõte 16. sajandi lõpupoolel, mil Maarjamaad valitseb Liivi rüütliordu koos katoliku kirikuga ja ühiskonda on vallanud reformatsiooni mässumeeleolud, suundub Hans von Risbieter oma kihluspeole kauni aadlipreili Agnesega. Risbieter on saanud päranduseks Püha Brigitta säilmetega reliikvialaeka, mida aga ihaldab enda valdusse klooster eesotsas abtissi ja jesuiidist vend Johannesega. Rüütel nõustub kalli reliikvia kloostrile üle andma kuid alles pärast laulatust Agnesega. Teel Risbieteri mõisa kohtuvad Hans ja tema pruut vabamees Gabrieliga. Gabrieli ja Agnese vahel tekib säde, millest järgnevate hoogsate seikluste käigus kasvab leek. Kihluspeo nurjavad mässajad ning Gabriel päästab Agnese verepulmaks muutunud peolt. Peagi on nende kannul nii kloostrivennad kui Ivo Schenkenbergi röövlisalk. Telgitaguseid niite tõmbab salakaval vend Johannes. Agnese käe ja
Viimne reliikvia Neti, Marju, AnnaMaria, Kelly Sisu Hans von Risbieter, "Liivimaa parim ratsutaja", tutvub Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on nõus nad paari panema, kui von Risbieter loovutab kirikule Püha Brigitta säilmetega reliikvia. Pulmapidu aga ründavad mässajad ja Agnese päästab sealt vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi kõrilõikajad ning pruudi suguvõsa. "Viimne reliikvia" on Eesti film aastast 1969. Filmi süzee põhineb Eduard Bornhöhe romaanil "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad". Eesti filmi sajanda juubeli puhul 2012. aastal valiti "Viimne reliikvia" parimaks nii filmikildude kui ka filmilaulude poolest. Lavastaja Grigori Kromanov Produtsent Raimund Felt Stsenaarium Arvo Valton Peaosades Aleksandr Goloborodko Ingrida Andrina Elsa Radzina Muusika Uno Naissoo Tõnu Naissoo
„Viimne reliikvia“ Edgar Kure 9A „Viimne reliikvia“ „Viimne reliikvia" on Eesti film aastast 1969. Filmi süžee põhineb Eduard Bornhöhe romaanil "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad". Filmivõtted toimusid Tallinna vanalinnas, Tallinnas Vene tänaval Dominiiklaste kloostri käikudes ja Taevaskojas. Lätis Koiva jõe ääres jäädvustati Gabrieli, Risbieteri ja Delvigi kohtumine ning võitlus. Samas ligidal Valka lähedal Zīles oli Risbiteri mõis. Sisevõtted toimusid Kuressaare piiskopilinnuses, Niguliste kirikus ning ka Tallinna ja Riia filmipaviljonis.
aegadelgi. Kui Jaanus esimest korda läbi kitsa, pimeda Harjuvärava Tallinna sisse sõitis, vahtis tema, roheliste metsade vaba poeg, pool-kohkunult, pool-kurvalt ilmatu kõrgeid kivist hooneid, mille võretatud akende taga võõrad, külmad näod vilkaatasid. Jaanusel oli tundmus, nagu pigistaks keegi tal kõri kinni. -- «Varja vabadust!» kajas ta kõrvus Vahuri viimne sõna. Aga ta harjus ja õppis talvel visalt ning virgalt munkade tarkust, mis tol ajal oli peaaegu ainus tarkus. Seda suurema isuga luusis ta suvel mööda koduseid metsi. III Jaanus oli kümme aastat vana, kui ta isaga esimest korda Lodijärve lossi ratsutas, mille maade serval, nagu juba öeldud, Tambeti talu seisis. Tolleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ning osavast Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Kuna
09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 2 SISUKORD 1. Mis on levimuusika. lk. 3 2. Lööklaul ehk hit, evergreen . lk. 5 3. Folkmuusika. lk. 6 4. County ja western. lk. 7 5. Tin Pan Alley popmuusika. lk. 9 6. Muusika ja äri. lk. 11 7. Rhythm and blues. lk. 12 8. R ock’n’roll. lk. 14 9. 50-ndate aastate lõpp Ameerika popmuusikas. lk. 17 10. 60-ndate aastate mustade popmuusika- soul lk. 18 11. Briti 60-ndate aastate pop- ja rockmuusika. lk. 19 12. 1960-ndate aastate psühhedeeliline rockmuusika. lk. 21 13
Taustaks olid ladinaameerika ühiskondadele iseloomulikud kontrastid: Lääne ühiskondadele iseloomulikke hüvesid nautiv kõrgkiht vastandudes poolkirjaoskamatutele ebausklikele indiaani kogukondadele ning suur varanduslik kihistumine. Revolutsioonid ja riigipöörded olid toonud rahvale suuri kannatusi, majanduslikult sõltusid riigid USA-st. Tuntuim esindaja on kolumbialane Gabriel Garcia Marquez (1928). Peateos, üks sajandi suurteoseid "Sada aastat üksildust" (1967) on ühe suguvõsa lugu, mis sümboliseerib inimkonda oma egoismi, igatsuste ja üksildusega. Oluline on verepilastusmotiiv, mis on justkui egoismi sümbol inimene pole võimeline armastama kedagi teist peale iseenda. Kõik väljastpoolt tulevad on võõrad ja tõugatakse eemale, kuid on ka erandeid. Võimetus armastada on üksilduse peamine põhjus. Tegevus toimub XIX sajandi keskpaigast XX sajandi alguseni. Autor mõistab hukka individualismi ja egoismi. "Armastus koolera ajal" (1985)
2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD Maris Kirme, kunstiteaduste kandidaat, TLÜ Kunstide Instituudi muusika osakonna dotsent Oponendid: Olavi Kasemaa, ajalookandidaat, EMTA puhkpilliosakonna professor Ingrid Rüütel, PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna vanemteadur Konsultant: Kalervo Hovi, PhD, Turu Ülikooli ajaloo õppetooli professor Autoriõigus: Tiit Lauk, 2008 Autoriõigus: Tallinna Ülikool, 2008 ISSN 1736-5031 (doktoriväitekiri, online PDF) ISBN 978-9985-58-594-8 (doktoriväitekiri, online PDF) ISSN 1736-3667 (analüütiline ülevaade, online PDF)
Oidipus” VANAKREEKA TEATER – koosnes kolmest osast: orkestra e ringikujuline tantsuväljak, ajutine hütitaoline ehitis ehk skene, kus näitleja saaks oma välimust muuta (tähtsaimaks oli tegelastüüpi iseloomustav mask), kolmandaks osaks oli theatron ehk vaatamispaik. Laugjalt tõusval maastikul oli alguses. Enamasti mereranniku lähistel, hiljem jätkati seda ehitustüüpi ka sisemaal. Eelkäijaks rahvapidustused Dionysose auks, tragöödiavõistlused, näitlejad olid meessoost ja maskidega, rahva osa täitis koor, katarsis, deus ex machina. Thespis eraldas koorist ühe näitleja, kes suhtles kooriga ja rääkis. Aischylos tõi 1 näitleja kõrvale ka teise. Sophokles tõi 2 näitleja kõrvale kolmanda. Oodid Proloog. Koori ilmumise laul. Epeisodion- koori laulude vahel esitatud dialoogid, vahetekstid ( episoodid ) Eksodos- koori äraminek. Vaheaegu polnud, aeg ja koht alguses vähe määratud. Tegevus toimus 1 kohas 1 päeva jooksul
zürii, kes valisid näidendi välja. Traagiline tegevus, mis ei võinud kesta üle ühe päeva. Deus ex machina jumal masinast, etenduse lõpus, lahendab loo probleemid. Riik andis teatri ehitamise eraettevõtetele. Teater ol tasuline, kuid mingist ajast saati hakati vaesemaid kodanikke tasuta sisse lubama. Ehitis oli katuseta ja kõik etendused toimusid päeval. Ateena teatris oli 17000 kohta, keerulistes kohtades jutustati juurde, lavatehnika puudus. Näitlejad tehti suuremaks koturnide ehk meie mõistes platvormjalatsitega. Peened kostüümid puudusid, maskid olid ilmekad. Koor oli kogu aeg laval, palju tüüptegelasi. Näidendeis osalesid ainult kodanikud, kes makse ei maksnud, ainult mehed samuti. Autor ise lavastas, pani paika tantsud ja oli alguses ka näitleja. Näitekirjanduse alged on juba vanades rituaalsetes lauludes ( pulma- ja leinalaulud). Dionysose auks korrald
Deus ex machina jumal masinast, etenduse lõpus, lahendab loo probleemid. 12 Riik andis teatri ehitamise eraettevõtetele. Teater oli tasuline, kuid mingist ajast saati hakati vaesemaid kodanikke tasuta sisse lubama. Ehitis oli katuseta ja kõik etendused toimusid päeval. Ateena teatris oli 17 000 kohta, keerulistes kohtades jutustati juurde, lavatehnika puudus. Näitlejad tehti suuremaks koturnide ehk meie mõistes platvormjalatsitega. Peened kostüümid puudusid, maskid olid ilmekad. Koor oli kogu aeg laval, palju tüüptegelasi. Näidendeis osalesid ainult kodanikud, kes makse ei maksnud, ainult mehed samuti. Autor ise lavastas, pani paika tantsud ja oli alguses ka näitleja. Näitekirjanduse alged on juba vanades rituaalsetes lauludes ( pulma- ja leinalaulud). Dionysose auks korraldatud
millegi poolest erinevaid inimesi sageli maha suruda või ühiskonnast välja tõrjuda. Tragöödia "Libahunt" räägib perest, kelle ukse taha ilmus hirmunud noor tüdruk. Samal õhtul hukati ta ema, kes oli väidetavalt nõid. Perenaine ja peremees otsustasid ta enda juurde võtta ning koos samaealise kasutütre ja suurema pojaga üles kasvatada.Hiljem, kümne aasta pärast oli pojal vaja naist võtta, kuid selle juures oli üks asjaolu, millega pidi arvestama: Tammaru suguvõsa oli põlvest põlve oma verega järglasi soetanud ja abiellunud. See tähendas, et poeg Margus pidi oma kasuõe Mari naiseks võtma. Kuna kasuõde Tiina oli ilusam,temperamentsem, südamlikum ja kirglikum, armus Margus hoopis temasse. Pere polnud aga sellega nõus ega lubanud Margusel Tiinat võtta. Ka külarahvas oli Tiina vastu ja uskus Mari juttu, et Tiina olevat tegelikult libahunt, kes kord varsa murdis. Tiina oli löödud ning jooksis ära metsa.
KEVAD Kuuekümnendad - sula. Stalinistlik periood, kõige esmalt tuleb teadvustada seda, et on tegemist eeltsensuuriga, see ei kao, vaid tema toimimine muutub leebemaks, teiseks stalinism tähendas suuri repressioone poliitilistel põhjustel. Kolmandaks meie seisukohalt on tähtis see, et on kehtestatud esteetiline kaanon, mida kirjeldatakse sotsialistliku realismiga. Kui sel on mingi tõesti selge kuju või iseloom, siis seda 40ndatel, 50ndatel. Sellest räägitakse edasi ka, see tähendab seda, et mõiste muutub õõnsamaks. Realism kestab ka 60ndatel, ent hakkab taanduma. Kogu kirjandus oli halvas seisukorras, erinevatel aladel oli erinev: võib öelda, et kõige hullem oli proosas, kus tekkisid aastad, kus uudisloomingut ei tulnud. Soodsam olukord draamakirjanduses. Esteetilisi fenomene aeg-ajalt vilksatab. Omaette küsimus, mis periood sula on. Mis aastast mis aastani. Selge alguspunkt: 1956. Kui oli range kontrolliga ühiskond, muutusteks
kirjanikku, kes lubati võistlusele.Esikoha otsustas 10 liikmeline zürii. 3. koht=läbikukkumine. Riik andis teatri ehitamise eraettevõttele. Teater oli tasuline, kuid mingist ajast (Perikles, 6.saj) hakati vaesemaid kodanikke tasuta sisse lubama. Ehitis oli katuseta ja kõik etendused toimusid päeval. Ateena teatris oli 17000 kohta, keerulistes kohtades jutustati juurde, lavatehnika puudus (deus ex machina jumal masinast). Näitlejad tehti suuremaks koturnidega (platvormjalatsid), peened kostüümid puudusid, maskid ilmekad. Koor oli kogu aeg laval, palju tüüptegelasi. Näitleja oli vaba kodanik ja ta ei pidanud maxma maxe, ainult mehed. Autor ise lavastas, pani paika tantsud ja oli alguses ka näitleja. Kooris 1224 liiget, kes tragöödias võisid kujutada näitex paikkonna elanikke. *Rooma teatrile iseloomulik, et etendusi korraldati kindlatel aegadel (pidustuste aal)
detsembril Gonsiori tänava "kindralite maja" ühiskorteri uksekella. Sellest helinast sai alguse kirjaniku abielu oma noorusarmastuse Sigridiga. Sellisel ühiskondlikul ja hingelisel taustal polegi hämmastav, et "kirjanduslik loom" Kaugver kirjutas 50ndate esimesel poolel ainult "antisovetsinat", mille avaldamisest ei saanud mõeldagi. 1950. aastal kirjutas ta laagriromaani "Põhjavalgus", mille algus oli tehtud juba laagris. 1951. valmis kunstnikuromaan "Laevad kaotavad tüüri" ja seejärel jällegi vanglajuttude kogu "Kirjad minu haiglast". Veel 1958. aastal on Kaugver seitsme päevaga kirjutanud mugandumist ründava lühiromaani "Sillad põlevad". Nendest romaanidest on tänaseks avaldatud ainult "Laevad kaotavad tüüri" seegi postuumselt 1993, kui tütar leidis pärast isa surma sahtlist ammukirjutatud ja sahtlipõhja maetud käsikirja, mida Kaugver ehk ise kunagi avaldada ei tahtnudki
näe vaeva, siis tuleb ka armastus." 12.Valm- Jakob Tamm "Siga tamme all" 1 Kirjanduse funktsioonid · Annab võimaluse lugeda · Annab võimaluse ennast väljendada · Suhtlusfunktsioon · Silmaring avardub · Annab emotsioone · Infoallikas Seotus teiste kunstiliikidega · Arhitektuur Erich Maria Remarque "Triumfikaar", "Jumala ema kirik Pariisis". Tuntud kirjeldaja V. Hugo "Hüljatud" · Muusika Prosper Merimee "Carmen", Lydia Koidula "Mu isa maa on minu arm, Bulgakuv "Meister ja Margarita" · Kujutav kunst- Illustratsioonid, laste raamatud, Edgar Valter ,,Sipsik", ,,Naksitrallid", Kristjan Raud "Kalevipoeg", Jüri Arrak "Suur Tõll · Filmikunstiga - Kirjutatud stenaariumid romaanide järgi, "Kevade", "Uku aru", Elmo Nüganen ,,Nimed Marmortahvlil" · Balleti ja ooperiga - Bulgakov 2 2. Vaba valik
» «Mis paavsti saadikule kõlbab,» ütles võõras kuivalt, «ei kõlba printsessile.» «Ja neil oli veel kaasas,» seletas Lienarde, «palju puhkpille, millel mängiti suurepäraseid viise.» «Ja et jalutajad oleksid ennast värskendada saanud,» jätkas Gisquette, «pildus purskkaev kolmest avast veini, piima ja magusat jooki, mida igaüks võis juua.» «Ja vähe allpool purskkaevu,» lisas Lienarde, «Kolm-ainuse kiriku juures mängiti passiooni*, näitlejad aga ei kõnelnud.» «Mäletan!» hüüdis Gisquette. «Jumal oli veel ristipuul ning kummalgi pool oli tal röövel.» Siin hakkasid naised, keda mälestus legaadi sissesõidust soojaks küttis, ühekorraga vadistama. «Ja kaugemal, Maalijate värava juures, oli veel teisi väga uhkes riides isikuid.» 1 2 «Ja mäletad sa Saint-Innocenfi purskkaevu juures seda jahimeest, kes haukuva koerakarjaga emahirve taga ajas; puhuti veel jahisarvi?»
annaabi.ee 
