uude seisu. Näiteks hiljaaegu trükist tulnud saarte murdetekstide köitega jõudis lõpule eesti murrete akadeemiline tekstisari. See, et kõikide eesti murrete kohta on saadaval autentsed tekstid koos põhjalike eessõnadega murrete häälikuliste ja morfoloogiliste erijoonte kohta, teeb võimalikuks uued üldistavad käsitlused eesti murrete kohta. Üheks näiteks sellest on läbi ajaloo esimesed eesti murrete kohta üldist teavet jagavad laserplaat ,,Eesti murdeplaat" (Viikberg 2002) ja murrete kõrgkooliõpik (Pajusalu jt 2002). Elektrooniline andmetöötlus on saanud murrangu teiseks taganttõukajaks. Eesti murrete uurimist hõlbustavad juba praegu Eesti Keele Instituudis (EKI) ja Tartu Ülikoolis (TÜ) loodud murdekeelendite otsingu- ja analüüsiprogrammid. EKI ja TÜ koostöös valmiv eesti murrete elektrooniline korpus annab täiesti uuelaadse võimaluse kõigile eesti keele uurijatele jälgida hääliku- ja grammatikanähtusi ka ajaloolistes eesti murretes.
Mari Must (1920 Tartu 2008 Tallinn) oli murdekogumise ja -uurimise korraldajaid TA Keele ja Kirjanduse Instituudis ning Emakeele Seltsis. Ta oli fonoteegi rajaja (1957), murdesõnaraamatu koondkartoteegi loojaid (195263) ja EMS-i käsikirja koostamise suunaja. Kirjandust Murdeplaate Pajusalu, Karl, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg. Eesti murded ja Kendla, Mari. Kirderannikumurde palu. Eesti Keele Instituut. Tallinn, 2001. kohanimed. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009. Kendla, Mari. Võru murde palu. Eesti Keele Instituut. Tallinn, 2001. Kask, Arnold. Eesti murded ja kirjakeel. Eesti NSV TA Emakeele Seltsi toimetised 16. Viikberg, Jüri. Eesti murdeplaat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003. Tallinn: Valgus, 1984.
Korpused (TÜKK, WAKK jm, vt. www.cl.ut.ee) Mati Erelt, Karl Pajusalu, Haldur Õim, Reet Kasik, Külli Habicht, Renate Pajusalu, Tiit Hennoste, Helle Metslang. Eesti Keele Instituut (Keele ja Kirjanduse Instituut) www.eki.ee Asutati 1947. aastal Tartus, 1952. aastal Tallinnas. Murdeuurimise, murdeainese kogumise ka publitseerimise, murdesõnastiku koostamisega (ilmub vihikutena; 1982-1989.aastal ilmus ,,väike murdesõnastik") tegelevad Jüri Viikberg, Mari Must, Hella Keem, Helmi Neetar ja Vilja Oja. Eesti kirjakeele sõnavara uurimise, kogumise, seletussõnastiku koostamisega (ilmub vihikutena) tegelevad Rudolf Karelson, Margit Langemets, Urmas Sutrop ja Ene Vainik. Keelekorraldusega, keelenõuande ja terminoloogiatööga tegelevad Tiiu Erelt, Henn Saari, Rein Kull ja Maire Raadik. 1960., 1976., 1999. ja 2006. aastal on ilmunud õigekeelsussõnaraamatud. Nimeuurimise ja korraldusega tegelevad Peeter Päll, Valdek Pall ja Marja Kallasmaa
viisil kaasa aitavad. Seltsi auliikmeks võib valida esileküündivaid filolooge, samuti muid isikuid, kellel on erilisi teeneid seltsi eesmärkide taotlemisel. Emakeele Seltsi liikmel on õigus võtta osa seltsi tegemistest, kasutada seltsi kogusid ning uurimisvahendeid. Praegune Emakeele Seltsi juhatus on valitud 26. märtsil 2006. aastal. Juhatuse voliaeg on neli aastat. Esimeheks on täna Helle Metslang, abiesimeesteks Karl Pajusalu ning Jüri Viikberg. Tegevliikmeid on 2011. aasta 24. märtsi seisuga 351. Seltsi kuulub õppejõude ja üliõpilasi, teenistujaid ja vabakutselisi, pensionäre, õpetajaid jne. See tähendab, et tegevliikmete kõrval kaasab selts oma tegemistesse kõiki keelehuvilisi. Pilt 2. Emakeele Seltsi juhatus Tartu Ülikooli eesti keele osakonnas 3. Emakeele Seltsi poolt/ abil korraldatavad üritused
Teised kohanimeuurijad, kes teevad oma põhilist tööd Võrumaal, on Evar Saar ja Marika Paster. Uuema aja uurija on veel Marit Alas, kes on lõpetanud Tallinna Ülikooli ja uurinud kohanimede muutumist ning Saaremaad 20. sajandil. Nimed tekivad nendele kohtadele, mida on vaja nimetada. Kohanimed muutuvad seoses looduse muutumisega. Nad võivad olla nii ametlikud kui ka mitteametlikud. Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll ja Jüri Viikberg ,,Eesti murded ja kohanimed". Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn 2002. Kohanimede ülevaate esimeses osas on juttu toponüümide olemusest, muutumisest ja uurimisest. Teine osa annab pildi Eesti kohanimede süsteemist, struktuurist, levikust, komponentidest ja morfoloogiast. Osa lõpetab peatükk tüüpilisematest Eesti kohanimedest. Üldkeelekorralduse alaliigid on oskuskeelekorraldus ja nimekorraldus. Seadusega on reguleeritud kohanimeseadus, nimeseadus ja ärinimed
Arvatavasti on algusest peale sõlmitud abielusid eri rahvusest luterlaste vahel, kuid hilisemal ajal sagenenud ka mitteluterlastega abiellumine ning segaperekondades on saanud enamasti kodukeeleks vene keel. Ometi kuuleb eesti keelt veel üsna tihti. On märkimisväärne, et Siberi soomlased, lätlased ja volgasakslased on eestlastega ühes külas kõrvuti elades sageli omandanud eesti keele, eestlased aga üldjuhul teiste naabruses elavate luterlaste keelt ei valda. J. Viikberg peab siin otsustavaks eestlaste kompaktsust ning omakeelset külaühiskonda, mida teised vähemusgrupid on respekteerinud 6. Volgasakslaste puhul tundub see loogiline: võimude poolt 1941. aastal eesti küladesse saadetud pidid 2 Kulu 1997, 85 3 Kulu 1997, 86-87; Viikberg 1988, 285 4 Granö 1905, 38-39 5 Nigol 1918, 41 6 Viikberg 1997, 38 paratamatult küla kõnekeele omandama, vene keel polnud tol ajal veel ülevõimu saavutanud
rühmade defineerimisel ja identifitseerimisel lähtutakse sellistest kriteeriumidest, nagu kodakondus (citizenship), sünniriik (birth-country), enesemääratlemine (self- identification) ja emakeel (mother-tongue). Eesti diasporaa-uurijate esitatud ametlike andmete alusel elab tänapäeval võõrsil vähemalt 130 000 eestlast, neist idas 40 000 ja läänes 90 000. Tõenäoliselt on välismaal elavate-töötavate-õppivate eestlaste (kogu)arv ametlikest arvandmetest suurem. (Praakli,Viikberg 2010: 11) Lõuna-Ameerika suurim riik Brasiilia (8,5 mln km2), mis laiub peaaegu sama suurel territooriumil kui kogu Euroopa, oli 1870.aastatest kuni 1930.aastateni väljarändajate silmis populaarne sihtmaa. Vanast Maailmast jõudis sel perioodil Brasiiliasse umbes neli miljonit immigranti, tollase rände käigus pandi alus ka sealse eesti hajalale. Eestlasi emigreerus Brasiiliasse kõige rohkem aastatel 1924-1927. Ränne tipnes 1926.aastal, kui sinna jõudis 1669 eestlast
Emakeele Seltsi põhikirja ning selle muudatused võtab vastu seltsi üldkoosolek. Emakeele Seltsi registreerimine toimub Eesti Vabariigi õigusaktides ette nähtud korras. § 30. Emakeele Seltsi tegevus lõpeb seltsi üldkoosoleku sellekohase otsusega. Seltsi tegevuse lõpetamisel antakse tema vara üldkoosoleku otsusel mõnele muule teadusasutusele või teadusorganisatsioonile või kõrgkoolile, kus õpetatakse eesti keele eriala. esimees Helle Metslang abiesimehed Karl Pajusalu Jüri Viikberg liikmed Mati Erelt Annika Kilgi Jüri Valge Asta Õim Krista Kerge, Tallinna Ülikool Liikmed: Reili Argus, Tallinna Ülikool Külli Habicht, Tartu Ülikool Reet Kasik, Tartu Ülikool Katrin Kern, Tartu Ülikool Einar Kraut, Eesti Rahvusringhääling Helika Mäekivi, tõlkebüroo Luisa Urve Pirso, Riigikontroll Peeter Päll, Eesti Keele Instituut Maire Raadik, Eesti Keele Instituut TiitRein Viitso, Tartu Ülikool
vormides, e-tunnuselised mitmuse vormid. (Pajusalu, Hennoste, Niit jt 2009) Kasutatud allikad: Halliste valla koduleht http://www.halliste.ee/?id=1162 külastatud 12.05.2014 Ilves, Kristi 2012. Mulgi keele ja kultuuri õpe üldhariduskoolides. Magistritöö. Ilves, Kristi. Mulgikeele tüüvihk. 2010. Tallinn: Aktaprint. Kangur, V. Halliste valla elu ja lugu. Üitsainus Halliste. 2002. Viljandi: Print Best. Pajusalu, K., Hennoste, T., Niit. E., Päll, P., Viikberg. J. Eesti murded ja kohanimed. 2009. Tallinn: AS Pakett. Pihlak, J. Halliste Kihelkond ja vabaduse risti vennad. Viljandi Muuseumi aastaraamat. 2004. Raave, K. Halliste kiriku elu ja lugu. Üitsainus Halliste. 2002. Viljandi: Print Best. Riisalo, V. Halliste. 1968. Tallinn: Eesti Raamat. Vislapuu, A. Viljandi ajalugu periooditi. Kättesaadav http://www.muuseum.viljandimaa.ee/? op=body&id=52
mulle räägitakse või mida teha kästakse. Lõpetaksin oma referaadi sama tsitaadiga, mille tõin sisse sissejuhatuses, kuna see on minu meelest parim ütlemine, mis murrete kohta iial öeldud. ,,Murretes on palju teaduse tuuma, ka vana aja tundmist, sest keel on ju terve inimese elu suur ilmutaja." (J. Hurt) 15 8. Kasutatud kirjandus Keem, H. 1970. ,,Tartu murde tekstid." Tallinn: Valgus Pajusalu, K., Hennoste, T., Niit, E. Viikberg, J., Päll, P. 2002. ,,Eesti murded ja kohanimed." Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus Peebo, K., Peegel, J. 1989. ,,Igal puul oma juured." Tallinn: Eesti Raamat Koost. Juhkam, E., Kallasmaa, M., Lonn, V., Raud, P., Ross, E. 1982. ,,Väike murdesõnastik I" Tallinn: Valgus Koost. Haak, A., Juhkam, E., Kallasmaa, M., Kask, A., Niit, E., Norvik, P., Oja, A., Simm, J., Viikberg, J. 1982. ,,Väike murdesõnastik II" Tallinn: Valgus http://www.eki.ee/murded/
Käsikirjalise allika kirje lõppu lisatakse sulgudesse märgend Käsikiri ja selle asukoha andmed, nt (Käsikiri Tartu Ülikooli eesti keele õppetoolis). Monograafia kirje esitab autorid järgmiselt. Ühe autori, koostaja või toimetaja puhul märgitakse perekonnanimi ja eesnimetäht. Koostaja nime järele märgitakse lühend (koost), toimetaja nime järele lühend (toim), nt: Kuusk, R. 1998. (koost) Eesti luule antoloogia II. Tallinn: Avita. Viikberg, J. 2001. (toim) Noored filoloogid. Tallinn: TPÜ Kirjastus. Kahe ja enama autoriga teose autorite perekonnanimede ja eesnimetähe vahel on koma, nt: Liiv, H., Pikver, A. Praktiline inglise keele grammatika. 1995. Tallinn: Koolibri. Rohkem kui kahe autori, koostaja või toimetajaga teose puhul (tekstiviites nt (Kriiska jt 2006)) esitatakse kõigi autorite, koostajate või toimetajate nimed, nt: Kriiska jt .2006. (koost) Kriiska, A., Tvauri, A., Selart, A., Kibal, B., Andresen , A
Dialektomeetria murrete omavaheline suhestumine (murdegeograafia) Etnodialektoloogia kuidas inimesed keelt tajuvad Sotsiodialektoloogia Keskused ja uurijad: · TÜ: Tiit-Rein Viitso (,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" 2008), Huno Rätsep (,,Sõnaloo raamat"), prosoodia uurimisrühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm; K. Pajusalu, T. Hennoste, E. Niit, P. Päll, J. Viikberg 2009: ,,Eesti murded ja kohanimed" II trükk · EKI: Lembit Vaba, etümoloogiasõnaraamatu töörühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm TÜ ja EKI koostööst sündis murrete arvutikorpus. 24. Eesti keele ajaloo uurimine tänapäeval (põhisuunad, uurimiskeskused, olulisemad uurijad ja tööd). Põhisuunad: murded, sõnavara päritolu, nimeuurimine, murdegrammatika, murdekorpused Uurimiskeskused: TÜ ja EKI
Eesti Keele Instituut: keeleteaduse uurimisasutus. Instituudi direktor Urmas Sutrop. 2008.a on instituudis 5 osakonda: keeleteaduse ja tehnoloogia osakond, soome-ugri ja murrete osakond, keelekorraldusosakond, sõnaraamatute osakond, terminioloogiaosakond Tallinna Ülikool: Mati Hint fonoloogia ja morfoloogia uurija, on põhjalikult süvenenud eesti väldete ja astmevahelduse probleemistikku Helle Metsland doktoriväitekiri verbisüntaksist Jüri Viikberg koostanud põhjaliku ülevaate Eesti vähemusrahvustest Martin Ehala Eesti ühiskonna etnolingvistilise vitaalsed probleemid, emakeeleõpetus. Keelekasutuse uurimine ja tekstianalüüs Krista Kerge sõnamoodustus, allkeele tekstilised omadused 14. Keele struktuuri uurimine: foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnamoodustus; olulisemad uurijad ja tööd. Foneetika ja fonoloogia
Analüüsiobjektiks on inimeste suhted teiste inimestega. On olemas tugevaid ja nõrku võrgustikke. Nõrgalt seotud võrgustik võimaldab keelemuutust, sest sinna kuuluvad inimesed on nõrgalt seotud veel mitme võrgustikuga, mis mõjutavad. Keskused ja uurijad: · TÜ: Tiit-Rein Viitso (,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" 2008), Huno Rätsep (,,Sõnaloo raamat"), prosoodia uurimisrühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm; K. Pajusalu, T. Hennoste, E. Niit, P. Päll, J. Viikberg 2009: ,,Eesti murded ja kohanimed" II trükk · EKI: Lembit Vaba, etümoloogiasõnaraamatu töörühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm TÜ ja EKI koostööst sündis murrete arvutikorpus. 21. Vana kirjakeele varasem uurimislugu. Vanakirjakeel on 13-19 sajand. Uuritakse kirjutatud tekste, nii trükitud kui käsikirjalisi. Uuritakse ka kirjakeele kujunemise ja korraldamisega seotud seisukohti. 1525 ilmus teadaolevalt esimene eestikeelne raamat, mis sisaldas Lutheri missa tõlke.
Emakeele Seltsi Aastaraamat 43. Tartu: ETA Emakeele Selts. 6498. Pajusalu, Karl, Eva Velsker, Ervin Org 1999. On recent changes in South Estonian: dynamics in the formation of the inessive. International Journal of the Sociology of Language 139. Estonian Sociolinguistics. Issue editor Tiit Hennoste, pp 87104 42 Pajusalu, Karl, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg 2002. Eesti murded ja kohanimed. Õpik. Toimetaja Tiit Hennoste. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Pajusalu, Karl; Koreinik, Kadri; Rahman, Jan 2000. Lõunaeesti keele kasutusest Kagu- Eestis. A kiilt rahvas kynõlõs. Võrokeste keelest, kommetest, identiteedist. Toim Kadri Koreinik, Jan Rahman. Võro Instituudi Toimõtiseq 8. Võro. 1337. Rätsep, Huno 1976. Lindu tuntakse laulust, inimest keelest. Keel, mida me harime. Tallinn: Valgus. 116120. Saar, Ellu 2001
, vt Lahaloo, H. Treimundt (s) Velberg, H., vt Vellesaar, H. Triodin (v) Vellend, Harri (tr) Trojanski, Vladislav (s) Vellesaar, Herbert (sph, kb) Truder, August (dr, vok) Veretennikov, Vladimir (kb, vok) Turgan, Evald (v) Veske (tr, kb) Tuulik (ak, kb) Veting, Georg (k) Vetting, Vera (kl) Udrik, Adolf (v) Vichmann, Oskar (s) Ufer, Edgar (kl) Viikberg (v) Urmet, August (v, s) Viilup, Johannes (v) Uus, Edmund (cel) Vikentjev (sph) Uusmann, Ants (s) Volde (kl) Uustalu (dr) Volkov, Boris (bž, k, ak) Uvah (dr) Vollmann, E., vt Voolaid, E. Voolaid, Elmar (trb) Vulpak (v) 200 Värik, Artur (v) Värk, Hans (tr, k) Värk, Uno (tr, ak) Õunapuu, Endel (as)
annaabi.ee 
