Verduni Lahing referaat (0)

Ühisgümnaasium

Verduni lahing
Referaat
Koostas:
12. klass
Juhendaja:
2014
Sisukord
Sissejuhatus 3
Saksa-Prantsuse erisuhted 3
Verduni lahingu eellugu 4
Eelvalmistused Saksamaa poolt 5
Lahingukäik 5
Tulemus 6
Kasutatud allikad 7
Sissejuhatus
Verduni lahing – sõjaajaloo üks verisemaid ja samas ka mõttetumaid lahinguid. Heitlus Verdunikindlustuste pärast kestis peaaegu terve aasta – 1916. aasta 21. veebruarist kuni sama aasta 18. detsembrini.
Lahingu algataja oli Saksamaa, kes koondas kitsasse rindelõiku (u 15 km) tohutu sõjalise jõu. Säärase ettevõtmise eesmärgiks oli saavutada läbimurre ja teha lõpp juba kaks ja pool aastat kestnud positsioonisõjale. Võit Verduni all oleks sakslastele andnud vaba pääsu Pariisi.
11 kuud kestnud lahingut võib pidada üheks kõige kauem kestnud veriseks heitluseks kogu inimkonna ajaloos. Mõlemad pooled kandsid kolossaalseid kaotusi. Seetõttu hakati seda lahingut nimetama “Verdunihakklihamasinaks”.
Saksamaa paiskas lahingusse 50 diviisi ja kaotas koos hukkunute ja haavatutega enam kui 600 000 meest (sh 143 000 tapetut, ülejäänud jäid kas teadmata kadunuks või said raskelt haavata ).
Prantsusmaa saatis lahingusse 69 diviisi ja kaotas umbes 478 000 sõdurit (sh 161 000 hukkunut, 101 000 teadmata kadunut ja 216 000 haavatut). Suurbritannia kaotus oli 186 000 sõdurit.
Saksa-Prantsuse erisuhted
Kuna peaaegu kõik Euroopa ajaloo tähtsamad sõjalised konfliktid on kas otse või kaudselt alanud tüliga Saksamaa ja Prantsusmaa vahel, otsustas Teise maailmasõja järel liidukantsleriks saanud Konrad Adenauer (võimul 1949–1963) seda olukorda parandada.
Sel eesmärgil algatas ta 1950. aastatel liikumise, mille tulemusena on täna tekkinud Euroopa Liit. 1963. aasta 22. jaanuaril õnnestus Adenaueril sõlmida Prantsuse tookordse presidendi Charles de Gaulle’iga(võimul 1958–1969) sõpruse ja koostöö kokkulepe (Élysée leping).
See dokument panigi aluse erisuhetele Mandri-Euroopa kahe suurriigi vahel (saks. K. Deutsch -Französische Freundschaft; pr. K. Amitié franco- allemande ).
Verduni lahingu eellugu
1916. aasta alguseks oli Läänerinne jõudnud tupikseisu. Ei Saksamaa ega Antant suutnud enam ette võtta ühtki pealetungi, mis poleks uppunud ründavate vägede verre. 1915. aastal kasutusele võetud mürkgaasid polnud samuti soovitud toimet avaldanud.
Saksa armee kindralstaabis sündis idee patiseisu murdmiseks. Tuli rünnata sellisel määral, et üksAntanti osalistest (eelkõige Prantsusmaa) väljuks sõjast kurnatuse tõttu. Kuna Prantsuse idapoolse kaitseliini üks tugisambaid – vana Verduni kindlus oli prantslaste käes ja moodustas väga väljakutsuva eendi, siis otsustati rünnata just seda. Verduni kindlus kattis ühtlasi otseseid ligipääsuteid Pariisile, eeldati et prantslased kaitsevad seda iga hinna eest. Pealegi olid ühendusteed Saksamaaga üsna lühikesed
Prantslaste kahur "Paks Bertha"
Rünnakuks koondati varjatult pea pool miljonit meest. Rünnaku eel kaevati prantslaste eesliini lähedusse tunneleid ründavate vägede kiireks kohaletoimeta- miseks. Veeti kohale 13 420- millimeetrist ülirasket suurtükki (PaksBertha) Verduni ümbritseva fortide vööndi lõhkumiseks. Esi- mest korda valmistuti leegiheitjate kasuta- miseks.
Saksa ülemjuhataja Erich von Falken- hayniarvates sobis just Verduni eend prantslaste vere kiireks väljalaskmiseks.
Prantslaste poole pealt vaadatuna oli Verdunieend üsna kehvalt kaitstud. Belgia kindluste kiire alistamise tõttu 1914. aastal leidsid prantsuse väejuhid, et kindluste aeg on läbi ja suunasid Verduni ümbritsevate fortide kahurid muudele rinnetele. Väedki olid nõrgapoolsed, sest sakslaste senine pressing oli langenud läänepoolsele rindele - Champagne'i ja Artois' kanti.
Eelvalmistused Saksamaa poolt
Rünnakuks koondati varjatult pool miljonit meest. Rünnaku eel kaevati prantslaste eesliini lähedusse tunneleid ründavate vägede kiireks kohaletoimetamiseks. Veeti kohtale kolmteist 420mm üliraskesuurtükki , et lõhkuda Verdunit ümbritsevad fortid. Esimest korda valmistuti leegiheitjate kasutamiseks.
Lahing
21. veebruaril 1916 alustasid sakslased pärast 9-tunnist tule-ettevalmistust (umbes miljon mürsku) korraga kolme armeekorpusega rünnakut. 23. veebruariks jõudsid nad rünnaku raskuspunktis Bois desCaures's 5 kilomeetri kaugusele olles pöörases lahingus maha tapnud kolonel Émile Driant'i juhitud kaks pataljoni . Alles siis, kui väed olid tagasi surutud Samogneux', Beaumont'i ja Ornes'i juurde taipas prantsuse väejuhatus rünnaku tegelikku ulatust ja kaalu.
24. veebruaril taandus prantslaste 30. korpus ka teiselt kaitseliinilt, kuid äsja rindele jõudnud 20. korpus päästis nad halvimast, viskudes kohe vasturünnakutele. Sel õhtul soovitas Prantsuse kindralstaabi ülem Castelnau ülemjuhatajal Joseph Joffre 'il saata Verduni alla appi 2. armee Philippe Petain 'i juhtimisel.
25. veebruaril vallutasid sakslased (24. Brandenburgi rügemendist) Douaumont'i fordi - osalt juhuse , osalt prantslaste hooletuse tõttu. Saksa rünnak pidurdati alles Douaumont'i küla lähistel 33. jalaväerügemendi vihase vastupanu tulemusena.
Saanud Verduni sektori ülemaks käivitas kindral Philippe Petain (hilisem marssal ja veel hilisem Prantsusmaa reetur ) pea kohe niinimetatud Püha tee (Voie Sacrée) - massilise varustuse ja vägede juurdeveo mööda ainukest Bar-le-Duc'i raudteejaamast Verduni viivat teed. Autodevoor sõitis katkematult mööda teed ning jalavägi marssis selle kõrval üle väljade ja metsade.
Siit sai aluse termin "Verduni hakkmasin". Ühelt ja teiselt poolt kihutati erilise efektiivsusega taplusse aina uut kahuriliha.
Lahinguväljal aga kaotasid sakslased initsiatiivi niipea kui oma kahurite katte alt välja jõudsid. Kahurite rindele lähemaletoomist aga takistas segipööratud lahinguväli mille vesine talv suisa mudamereks muutis - tüüpiline I maailmasõjale. Kui sakslased 2. märtsil lõpuks Douaumont'i küla vallutasid, siis oli nad selleks neli rügementi ohverdanud.
Võimetu otserünnakut Verdunile lõpuni viima, kandis Falkenhayn raskuspunkti tiibadele, rünnates 6. märtsil lääne pool mäge, mille nimeks sai hiljem Le Mort Homme (Surnud Mees) ja 8. märtsil idas Vaux ' forti. Järgneva mõne kuu jooksul muutusid Le Mort Homme ja naaberkünkad mitu meetrit madalamaks ning 2. juunil alistus auga Vaux' fort .
Petain asendati 1. mail Robert Nivelle'iga. Kuuldavasti olevat Petain'i tundetus ohvrite suhtes isegi paljunäinud ülemjuhataja Joffre'i muretsema pannud .
22. juunil alustasid sakslased taas rünnakut keskel – sihiks Souville'i fort. Tuleettevalmistus toimus seekorddifosgeeni sisaldavate gaasimürskudega. Hõlvanud Thiaumont'i patarei ja Fleury küla jäi Verduni viimane kaitseliin – Souville - neile siiski kättesaamatuks.
1. juulil alanud liitlaste pealetung Somme'i jõe ümbruses sundis sakslasi ära tõmbama osa oma kahurväest. Katel jäi siiski podisema. Sügiseks olid saksa väed välja kurnatud ja uus ülemjuhatusHindenburg-Ludendorff pöörasid pilgu mujale.
21. oktoobril alustasid prantslased pealetungi ja pärast pikka pommitamist 400 mm kahuritest võtsid 24. oktoobril Douaumont'i fordi lõpuks tagasi. 2. novembril taandusid sakslased ka Vaux' fordist. 11. detsembril alanud prantslaste viimane löök lõi sakslased tagasi algpositsioonidele .
Tulemus
Üle 714 000 surnud sõdurit mõlemalt poolelt. Lisagem haavatud ja teadmata kadunud – kokku rohkem kui 1,2 miljonit. Saksa pool ei saavutanud mitte midagi. Prantslased ei jooksnud verest tühjaks, Verdun jäi hõivamata. Tõsi, kaudsete tagajärgedena võib "Verduni hakkmasina" kraesse kirjutada mässud Prantsuse armees 1917. aastal.
Kasutatud allikad
http://www.hot.ee/laging/verdun_01.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Verduni_lahing
„Eesti ajalugu II“ - Mati Laur , Ago Pajur, Tõnu Tannberg