Vennas (0)

Tallinn 2015
„ Vennas “
Külastasin 23. detsembril Eesti Draamateatrit . Vaatasin Tõnu Õnnepalu näidendit „Vennas“, mis lavastatud Aleksander Eelmaa poolt.
Etendus räägib loo Tõnu Õnnepalu leitud kirjade põhjal, mis ta leidis paar aastat tagasi Hiiumaale ostetud talust. Kirjavahetus kahe venna vahel, mis võttis aset aastatel 1915-1939, kuid on epiloogiga sõjajärgsetest aastatest , sest viimane kiri saadeti 1967. aastal. Jakob, kes oli meremees ning läks elama Ameerikaase ja Villem , kes oli küll hingelt seiklushimuline ning käis I maailmasõjas tsaariarmees ja siis ka Vabadussõjas iseseisva Eesti eest, jäi lõpuks Hiiumaale talu pidama ja ema eest hoolt kandma. Lugu on jutustatud vend Villemi vaatepunktist ning seetõttu juhtumused Jakobi elust on katkendlikud. Jakobile kasvab Ameerika elu kiiresti külge ning ta üritab suures linnas läbi lüüa ja rikkaks saada. Muudab oma nime ameerikapärasemaks ning kutsub end nüüd kui Jacob . Sama kiirelt kui kasvab tema kirg apelsinide vastu, suureneb ka tema majanduslik seisus suurlinnas. Samal ajal on Villemil plaan hakata saarel pere looma, kuid ta ei loobu ideest , et ühel toredal päeval tuleb tema vend Jakob tagasi. Aeg läheb edasi ja mamma lootus näha oma teist poega, hakkab hääbuma. Tänu suurlinna suurele koormusele, kirjade saatmine Jakobi poolt jääb üha hõredamaks. Villem on tihti kahevahel ning tahab sõita üle mere ise vennale külla, kuid neid plaane ei vii ta kunagi ellu. Jakob jääb ka lõpuks paikseks ning võtab omale ameeriklannast naise. Vennad ei kohtu kunagi uuesti, kuid jäävad hinges alati teineteisega.
Autori mõte selle näidendi teostamisel oli tuua vaatajateni kahe venna vahelised emotsioonid, mis läbi saadetud kirjade olid niivõrd ehedad, et jäi tunne, nagu kogu see sündmustik toimukski reaalajas siinsamas. Lavastus kajastas erinevaid probleeme. Üheks neist noorte lahkumine Eestist, et leida paremaid elutingimusi välismaalt. See on probleem riigile endale, sest talendikad noored lahkuvad ning asemele ei pruugi üldsegi sama tublid ja töökad inimesed tulla. See esines minevikus ja seda esineb eriti palju ka praegu, sest varem olid võimalused riigist lahkuda palju rohkem piiratud kui need on praegu. Lisaks valgustab autor meid tagataustal ka kahe maailmasõjavahelise ühiskonnaga ja sellega, milline oli elu see aeg nii Eestis, kui ka Ameerikas. Väga selgelt oli võimalik näha kontrasti, mis nende kahe vägagi erineva riigi vahel sellel ajaperioodil oli. Näidendist käib läbi ka väga kõvasti kommunismi ja kapitalismi vastandumine Üks vend pooldas üht, teine teist. Jakob oli lahkunud Eestist enne suurt revulutsiooni ja tema ei olnud suutnud omaks võtta teistsuhust mõtteviisi. Tihti ajas Villemit närvi Jakobi kommunismi põhimõtetest rääkimine, sest selline jutt oli sel perioodil rangelt keelatud Eestis.
Tsiteerides autorit „Niisuguseid kirju ei saa välja mõelda. Nagu üldse ei saa välja mõelda elu, mida me päevast päeva ja aastast aastasse elame, teadmata, mis saab pärast““ Sõnum, mis minuni sellest jõudis, oli see, et tuleb veeta aega oma lähedastega nii palju kui võimalik, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda ning ei pruugi neid enam kunagi rohkem näha.
Näidendit saaks kirjandis edukalt seostada noorte lahkumisega kodumaalt ning tagajärgedega, mis sellega kaasnevad. See on suureks probleemiks praeguses ühiskonnas ning teema oleks aktuaalne. Seda teemat saaks võtta ka kitsamalt ja küsida, mida peaks muutma , et selline probleem vähem esineks. Teine hea kirjandi teema oleks vendadevaheline lahkukasvamine. Saaks kirjutada samasugusest situatsioonist, kus üks vend on sunnitud elama teisest lahus ja toimetulekust kui ise oleks sellises situatsioons.
Näidend „Vennas“ loob seoseid mitmete varem loetud raamatutega, kuid kõige enam just vendadevahelise suhetega ja sellel põhinevate teostega. „Nimed marmortahvlil “ kajastab vendadevaheliseid suhteid taolises ajaperioodis ja nagu ka näidendis „Vennas“, valib üks vendadest ühe elu tee ja teine teise.