Toomas visati karistuseks tulle. Selles osas laulsid ka naised soolot. Nüüd peale seda kõlas Epigraaf IV naise esituses, jutustab samuti ühe naise tegemistest ja see oli samuti lühike. Kuldnaine kõlas järgmisena, kus laulsid kaks naist. Peale Kuldnaist kõlas Kalmuneiu, kus kõlas laul Peetrist,emast ja kalmust mees-, naissolistide ja koori esituses, mis oli viimane ja kõige pikem osa. ,,Eesti ballaadid" olid esituses ERSO, RAM'i ja Eesti kontserdi koori poolt. Solistideks olid Celia Roose, Kadri Hunt, Meelika Hainsoo, Liina vahtrik, Tuule Kann, Iris Oja, Priit Pedajas, Toomas Tohvert, Eve Härma, Kadri Ratt, Mart Johanson, Ants Johanson, Kärt Johanson, Violeta Osula, Ingel Marlen Mikk. Dirigeeris Tõnu Kaljuste. Kahjuks enda arvamust on siia juurde raske lisada, sest mind selline asi ei huvita eriti. Raske oli teksti jälgida ning oli vägapalju kordusi, mis ongi regilaulule omased. Sellist asja on päris
TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 DOKTORIVÄITEKIRI Kaitsmine toimub 20. novembril 2008. aastal kell 10.00 Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi saalis, Lai 13, Tallinn, Eesti. Tallinn 2008 2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Kõik kommentaarid