sõnasõda, kuni tulijad sisse said. · Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. · Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma · Pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine · Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks · Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega · Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. · Veimekirst toodi koos vakarahvaga. · Veimede jagamise algatas saajarahvas. · Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. · Pruudivend tõi veimed lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Isamees kutsus veimede saajad ükshaaval nimepidi "pulma" VEIMEVAKA JAGAMINE · Pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane.
esindasid saajarahvast( peigmehepoolseid pulmalisi), ning kaasanaine, kes pruudivend ja pruuttüdrukud, kes kes esindasid vakarahvast (mõrsjapoolseid sugulasi). Pulmatseremoonia olulised järgud olid saajarahva saabumine, mõrsja nõudmine, mõrssja lahkumine isakodust, pulmasõit, mõrsja vastuvõtmine, uue kodu tutvustamine, vakarahva saabumine peiukoju, tanutamine e mõrsjapärja vahetamine naisetanuga, põllelappimine e pruutpaarile raha kogumine ja veimede jagamine (veimed on pruudi kingitused peigmehe lähisugulastele ja pulmategelastele). Kõike seda saatis kaasitajate e pulmalaulikute laul. Meelelahutuseks tehti nalja, tantsiti ja mängiti mänge.Pulma kutsuti peamiselt sugulasi. Kutsumata külalisi nimetati lapulisteks. Mõningaid pulmakombeid on üritatud nüüdisajal elustada. Kosjad Kosjad eelnesid pulmadele. Kosjakombestik kujunes välja 19.sajandi alguseks. Pärast
nippi-nappi niitsmeèlla! see o tennü teeda mööda, Kui ma saa mehe meelelise, kudanu koa radadele abielu armulise, see ei ole suikun suitsu-aiga sis ma koo sisse siidikirja, pääle kao päävkirja. otse` ella kuukirja, Sis sai mehe meelelise, ala kao aokirja, abielu armulise. Tüüp 2831 D3 Veimede tunnistamine [Pulmalaulud Veimevaka jagamine]: ,,See`p oli neiu, mis oli meile: See o tennu, tillukene, see o laanem, latsekene, ema tennu eluea, esi tennu ea-aea. Sel o kirstun kirivesse, alla kaane kalevese,
kimpudeks kokku seotud. Ande jagati eeskätt peiupoolsetele pulmalistele. Kimbu sisu olenes sellest, kellele ta kingiti. Muidugi varieerus kimbu sisu ka paikkonniti, kuid mitte oluliselt. Vähemal määral mõjutas kimbu suurust nooriku jõukus. Kimbud pandi juba aegsasti (mõrsja kodus) kokku, tavaliselt annetejagaja (kõrvatsenaise) juuresolekul. Nõuandjaks oli sageli juures olnud ka ämm. Kinkide jagamise algatajaks oli saajarahvas, kes nõudis lauldes veimekirstu avamist ja veimede näitamist. Veimed asusid tavaliselt erilises nõus (veimevakk, andevakk, pruutvakk), mis asetses veimekirstus. Kirstu avamine toimus pidulikult, lokaalselt erinevate tavadega. Kirstu avas tavaliselt see, kes kirstu peiukoju oli toonud (ajumees, kirstusõitja). Põhja- Eestis oli tuntud nn. vakatants. Iga veimekimbu saaja pidi hüppama või kirstumehega (~kaasanaisega) tantsima. Ilmselt uuemaks veimevaka jagamise kombeks oli raha nõudmine andide eest. Ükshaaval kutsuti
Võõras ei tohtinud asemel istuda või katsuda, et ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli. Hommikul äratati noorpaar laulu või pillimänguga. Asemele jättis noorik vöö. Esemed sai see, kes aseme üles tegi. Pesuvee toomine oli peiupoisi või pruuttüdruku ülesanne. Pesuvette viskas noorpaar raha, mis jäi vee väljaviijale. Valitses uskumus: kes noorpaari pesuveega silmi peseb, on järgmine abielluja. Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimede jagamise algatas saajarahvas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees. Pruudivend tõi veimevaka pea peal lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Isamees kutsus veimede saajad ükshaaval nimepidi "pulma". Veimed ulatas saajale pruudivend mõõga otsas. Paeltega kokkuseotud suka- ja kindapaar oli "täiend anded". Vaesem
Eesti rahvakunstis on märkimisväärne koht vastavalt omaaegsetele tavadele pulmadeks valmistatud esemetel. Kestsid ju pulmad veel möödunud sajandil mitu päeva ning olid seotud sajandite jooksul välja kujunenud tavadega. Nende kommete kohaselt tuli pruudil oma uutele sugulastele jagada mitmesuguseid kingitusi, veimi, mis pidid olema võimalikult nägusad. Sageli hakkasid emad tütardele varakult veimi koguma, nii et "tütar põlve kõrgune, veimevakk vaksa kõrgune". Eriti hoogu läks veimede valmistamine enne pulmi, kosjade ja pulmade vahelisel perioodil. Traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas. Keskmisteks pulmadeks pidi pruudil olema varutud kindaid üle 50 paari, vöid ning paelu üle 100, lisaks sukki ning muid riideesemeid. Muidugi ei tohtinud pruudi kaasavarast puududa ilus kirjaline vaip-sõidutekk, millele 19. sajandil lisandus ka vooditekk. Pulma kutsuti peigmehe ja pruudi sugulased ja lähedased naabrid, tuttavad. Küla muud
Levinud komme oli noorpaar esimeseks ööks viia magama lambalauta. Hiljem on ase tehtud lakka või aita. On teateid, et noorpaar sai oma sängi alles esimese lapse sünni järel. Aseme tegi peig heintest, mida ta ise oli niitnud. Asemeriided tõi noorik. Võõras ei tohtinud asemel istuda või katsuda, et ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli. Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimekirst toodi koos vakarahvaga või käidi eraldi kirstu toomas. Veimede jagamise algatas saajarahvas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees. Pruudivend tõi veimed lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega - "pulmade lõhki tantsimine". Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne
ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli. Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimekirst toodi koos vakarahvaga või käidi eraldi kirstu toomas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Veimed olid veimevaka sees. Esimesena anti veimed ämmale ja äiale, siis said pulma ametimehed, seejärel teised pulmalised. Mitmel viisil rahakorjamine oli pulmades üldine. Kõige uuem ja ühtlasi kõige levinum oli viinaga rahakogumine pärast veimede jagamist. Noorpaar istus laua taga, laual viinapudel ja tühi taldrik. Isamees kutsus pulmalisi laua juurde ükshaaval, nimepidi ja tähtsuse järjekorras, vaheldumisi saaja ja vakarahva hulgast. Igaüks pidi taldrikule panema mündi ja sai siis lonksu viina. Rahakorjamine oli ühise abistamise vorme nagu ka pulmakoti kaasavõtmine. Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega "pulmade lõhki tantsimine"
Vanemate tavade järgi oli veimevakk täis sukki, kindaid, salle, särke, säärpaelu. Esimesed kingitused jagati peiu lähedastele sugulastele ja pulma ametimeestele. Peigmehe ema-isa ning isamees said ka kõige enam veimeid, mis olid vööga punti seotud. Kuna üldiselt oli veimevakk veimi täis, siis jagus neid ka kõigile. Jagamisel olid küll väga erinevad traditsiooni, kuid alati saatis tegevust laul ja tants, mis ei puudunud pea ühestki pulmatoimingust. Veimede jagamise eest anti vastukingitusi, milleks enamasti oli raha, toidukraam või elusloom. Sellega pandi alus ka noorpaari edaspidisele elule 3. PULMADE LÕPP Pulmade lõpetamisest räägivad mitmed tavad lauale anti lõputoit: ilma lihata kapsasupp või klimbisupp. Noorik võtab voki välja ja hakkab tööle, ukse taga koputatakse, pulmalipp võetakse maha ja külalistel on aeg lahkuda. KOKKUVÕTE
Kolmas pulmapäev. Kolmandal pulmapäeval on veimevaka jagamine. Veimekirst tuuakse koos vakarahvaga. Kirstu lahti laulmise algatab saaja rahvas. Vakarahvas nõuab kirstu launastamist. Isamees või peiupoiss peab panema kirstu keskele ja igale nurgale mündi, peale seda avatakse kirst. Raha saab noorik endale Veimed on kirstus veimevaka sees. Pruudivend toob veimevaka pea peal lauale, mille taga istub noorpaar ning isamees ja kaasanaine. Isamees kutsub veimede saajad ükshaaval nimepidi ,,pulma". Veimed ulatab saajale pruudivend mõõga otsas. Paeltega kokkuseotud suka ja kindapaar on täiend anded. Vasakul olev pruut annab kas sukad või kindad, need on pooled anded. Pulma ametimehed saavad suured kimbud, kus on särk, sall, sukad ja kindad. Esimesena antakse veimed ämmale ja äiale, siis saavad pulma ametimehed, seejärel teised pulmalised. Iga veimekimbu saaja peab kaasanaisega või kirstu kohaletoojaga tantsima.
Vanemate tavade järgi oli veimevakk täis sukki, kindaid, salle, särke, säärpaelu. Esimesed kingitused jagati peiu lähedastele sugulastele ja pulma ametimeestele. Peigmehe ema-isa ning isamees said ka kõige enam veimeid, mis olid vööga punti seotud. Kuna üldiselt oli veimevakk veimi täis, siis jagus neid ka kõigile. Jagamisel olid küll väga erinevad traditsiooni, kuid alati saatis tegevust laul ja tants, mis ei puudunud pea ühestki pulmatoimingust. Veimede jagamise eest anti vastukingitusi, milleks enamasti oli raha, toidukraam või elusloom. Sellega pandi alus ka noorpaari edaspidisele elule. 6 Karu, A. (1997). Väike pulmaraamat. Tallinn: Kirjastus ,,Perioodika", lk. 11. 8 3. PULMADE LÕPP Pulmade lõpetamisest räägivad mitmed tavad lauale anti lõputoit: ilma lihata kapsasupp või klimbisupp
Pulmade suuruse ja tähtsuse mõõdupuuks oli hobuste arv pulmarongis. Kõige ees sõitis pruutpaar, kutsariks isamees. Nende järel peiupoisid pruuttüdrukutega, siis pruudi ja peigmehe vanemad ning rongi lõpus muu pulmarahvas. Pruutpaari hobuse look oli punutud värviliste lintidega. Aiste küljes kõlisesid kellad. Samas ei olnud pulmapeo korraldamine kõigile eesti talupoegadele jõukohane, siis abistasid neid sugulased ning ka naabrid, kogudes annetusi veimede jaoks, täites pulmakotti pulma kaasaviidavate toiduainetega ning tehes kinke noorpaarile. Veimed olid mitmesugused "nägusad" kingitused oma uutele sugulastele. Sageli hakkasid emad tütardele varakult veimi koguma, nii et "tütar põlve kõrgune, veimevakk vaksa kõrgune". Enne pulmi hakati hoogsalt veimi valmistama, traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas. Ka pulmalaud kaeti kollektiivsel abistamisel. Talurahva toidulaud oli naguniigi üsna kesine
läbisaamist ja kokkukuuluvust nii tulevase mehe kui tema suguvõsaga ning uue koduga üldse. Ühtlasi näitasid veimed pruudi virkust ja näpuosavust, samuti jõukust, ning pulmas jagati avalikult pruudile kiitust või laitust, vastavalt sellele kuidas veimed meeldisid. 6 Kuigi veimesid oli tegema hakatud juba ammu, läks eriti kiireks pärast seda kui kosjad käidud ja pulmad paistmas. Kogu selle suure veimede valmistamisega ei tulnud pruut üksi toime ja samuti ei jätkunud ka materjali. Selle hankimiseks läks pruut sugulaste ja tuttavate juurde viinutama, hunti jooksma või hundihända ajama ehk teisisõnu veimi ja nendeks vajalikku materjali korjama. Pulmadeks valminud veimede hulk sõltus nii pruudi töökusest, abiliste hulgast kui ka üldistest majanduslikest võimalustest. Pulma kutsuti pruudi ja peigmehe külalised eraldi. Ühest korrast ei aidanud, pulma tuli ikka kolm korda kutsuda
noorikule raha korjamine, mille puhul pidid pulmalised põlle sisse raha viskama. Järgnes nooriku tantsitamine, mis kuulus algselt arvatavasti muistsesse viljakus- ja sigivusrituaali: pärast tanutamist ja põllelappimist viis mõni peigmehe sugulane, uuemal ajal peigmees ise, nooriku esimesena tantsima. Seejärel tantsitasid teda järgemööda teised pulmalised. Teise pulmapäeva õhtul viidi noorpaar rituaalselt magama. Kolmandal pulmapäeval algas veimede jagamine. Algselt oli sellel nii maagiline kui sotsiaalne eesmärk: hea läbisaamine tulevase mehe ja tema sugukonnaga. Mõnel pool said oma uuelt perenaiselt kingitusi ka kariloomad. Lehma sarvede külge seotud vööd ja paelad võttis peigmehe ema pärast endale. Sellel päeval koguti veel ka mitmesuguste kommete ja mängudega raha. Päeva lõpus lahkus saunjarahvas peiukodust. Mõnikord kestsid pulmad neljandagi päeva, nüüd juba eraldi kummaski pulmamajas.
Vigala pulmaleivad olevat olnud määratu suured 18 tolli laiad ja 8 tolli paksud, ratta moodi. Leiva suurus olenes enamasti pulma mineva pere suurusest. Kaarma kandist on teada, et pulma minnes võeti kaasa ,,peresuurune" leib. Üle Eestimaa on teateid, et pulmakotis pidi olema üks suur leib (Kalits, 1988). Lääne-Eestis küpsetati rukkipüülist või nisujahust leib ja see pandi pruudile kodunt lahkumisel kirstu (kirstukakk, kirstuleib, pruudileib). Veimede jagamisel võeti leib kirstust välja ja jagati pulmalistele. Põhja-Eestis viis mõrsja või mõrsja ema peiu emale kingiks leiva ehk ämmakaku. Kagu-Eestis tõid peiupoolsed laulikud mõrsjakoju kaasa leiva, mis jagati koos viinaga pulmarahvale (Tedre, 1985). Kingileib oli spetsiaalselt valmistatud, enamasti linnasejahust ja maitsvam harilikust leivast. Pruudi-, kirstu- ja ämmakakud olid ümmarguse kujuga. RUKKILEIB
annaabi.ee 
