Järelmõtteid modernistlike autorite teostest Modernistlike autorite teoste lugemine ei ole lihtsalt silmapuhkamine ,sest peale sõnade kokku veerimise on lugejal vaja ka kaasa mõelda, muidu ei ole võimalik teose sisust aru saada, kuid võib täiesti kindlalt väita et täielikult neid teoseid mõista ei ole lihtlugejal võimalik. Võibolla ei saanud ka autorid ise hiljem oma teoseid lugedes aru millest nad kirjutasid. Iga lugeja võib toesest erinevalt aru saada ja seda teisiti tõlgendada. Teostes ei lähtuta meile arusaadavatest aja ja ruumi suhetest ja seega on väga raske aru
Forselius alustas eesti talupoiste õpetamisega ning rajas selleks lõpuks oma kooli, seminari eesti koolmeistrite ja köstrite ettevalmistamiseks. Seminar asus Tartu lähedal Piiskopi mõisas ning ainsaks õpetajaks seal oli Forselius ise. Õpilased olid enamikus pärit Tartu ümbrusest ja kool kestis kaks aastat. Õpiti peamiselt lugemist ja usuõpetust, aga ka kirikulaule, raamatuköitmist, saksa keelt ja arvutamist. Lugemaõppimiseks kasutas Forselius uut viisi. Nimelt lasi ta kooris veerimise asemel ühel õpilasel ette lugeda, samal ajal kui teised vaikselt teksti jälgisid. 1686. aastal andis Forselius välja aabitsa. Talupoegadele hariduse andmine ei meeldinud mõnele mõisnikule ja need hakkasid Forseliuse kooli kohta laimu levitama. Räägiti, et kool on kallis ja valmistavat õpilasi koolmeistriameti asemel hoopis Rootsi kroonu jaoks ette. Enda ja oma õpilaste tõestamiseks reisis Forselius kahe oma õpilase Ignatsi Jaagu
õpilased valiti seejärel õpetajateks. Forselius kasutas seminaris oma aja kohta uudseid õppemeetodeid: ühe aasta jooksul õpetas ta koolmeistrikandidaadid lugema ja proovis nende pedagoogivõimeid, teisel aastal jätkas ta sobivate noormeestega õppetööd ja kutseoskuse harjutamist, arvestades sealjuures õpetamise ja kasvatamise eakohasust. Seminaris õpiti usuõpetust, kirikulaule, rehkendamist, saksa keelt ja raamatuköitmist. Lugema õpetas Forselius häälikute veerimise (häälimise) meetodil. Igast kihelkonnast saadeti Tartusse õppima noormehi. Nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust. Nendesr üksteist asus juba 1686. a. koolmeistrina tööle Kambjas, Kolga-Jaanis, Laiusel, Nõos, Otepääl, Pilistveres, Puhjas, Põltsamaal, Rõngus, Sangastes, Tartus (Maarja koguduse juures).
1684.aastal asutati Tartu lähedale Piiskopimõisa seminar eesti koolmeistrite ja köstrite ettevalmistamiseks. Ainsaks õpetajaks selles koolis oligi Forselius. Õpiaeg kestis 2 aastat, enamik õpilasi pärines Tartu ümbrusest. Pearõhk pandi ladusale lugemisele ning usuõpetusele, veidi õpiti kirikulaule, raamatuköitmist, saksa keelt ja arvutamist. Forselius juurutas uue meetodi lugemisoskuse kiireks omandamiseks-senise kooris veerimise asemel luges üks poiss valjusti ette, teised jälgisid teksti vaikselt. 1686.aastast alates sai kasutada juba tema enda koostatud trükis ilmunud aabitsat. Mõisnikud, kellele talupoegade hariduspüüe ei meeldinud, hakkasid levitama kuulujutte koolide kahjulikkusest. Näiteks rääkisid nad, et kasvandikud viidavat peale kooli lõppu Rootsi kroonut teenima või nõudvat õpetaja väga suurt tasu. Vastuseisu murdmiseks võttis energiline Forselius ette pika reisi Stockholmi, kaasas kaks
1684. aastal organiseeris Forselius Tartus rahvakoolmeistrite seminari (nn Forseliuse seminari), et ette valmistada eesti maarahva jaoks köstreid ja koolmeistreid (arvatavasti Rootsi riigi toetusel). Forselius kasutas seminaris oma aja kohta uudseid õppemeetodeid. Ilmselt oli selleks ajaks olemas ka tema aabits (ei ole küll säilinud, isegi ilmumisaasta suhtes ei ole raamatuloolastel ühist arvamust ilmselt ilmus selline aabits 1685 või 1686. Lugema õpetas Forselius häälikute veerimise (häälimise) meetodil. Igast kihelkonnast saadeti Tartusse õppima noormehi. Nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust. Toetust oma tegevusele lootis Forselius saada Rootsi kuningalt. Nii käis ta 1686. a koos oma ärksamate kasvandike Ignatsi Jaagu ja Pakri Jüriga Rootsis, kus demonstreeris ministritele ja kuningale õppeasutuse saavutusi. Forselius oli
Õpiaeg koolis oli kaks aastat ja ainsaks õpetajaks oli kooli asutaja Forselius. Oluline oli sorav lugemine ning usuõpetus, veidi õpiti ka raamatuköitmist, kirikulaule, arvutamist ehk rehkendamist ja saksa keelt. Et õpperaamatuid ei olnud, kirjutas Forselius ise 1686. aastal aabitsa, mille järgi lugemist õpetas. Vihikuid veel ei tuntud, kirjutati paberilehtedele, mida õpilased hiljem ise raamatukesteks köitsid. Forselius hakkas kasutama ka uut lugemismeetodit. Kooris veerimise asemel luges üks poiss loo valjusti ette, teised jälgisid teksti. Tema soovitusel õpiti lugemist tähti valjusti hääldades ja häälikuid sõnadeks kokku öeldes. See oli lugema õpetamisel uus võte ja andis häid tulemusi. Forseliuse seminar polnud kunagi eriti jõukas, kuid visa tööga saadi raskustest üle. Forseliust aitasid töös andekamad õpilased, kes abistasid mahajääjaid. Suuri raskusi tegi koolile aga õpilaste saamine, sest mõisnikud ei lubanud lapsi kooli saata
Õpiaeg koolis oli kaks aastat ja ainsaks õpetajaks oli kooli asutaja Forselius. Oluline oli sorav lugemine ning usuõpetus, veidi õpiti ka raamatuköitmist, kirikulaule, arvutamist ehk rehkendamist ja saksa keelt. Et õpperaamatuid ei olnud, kirjutas Forselius ise 1686. aastal aabitsa, mille järgi lugemist õpetas. Vihikuid veel ei tuntud, kirjutati paberilehtedele, mida õpilased hiljem ise raamatukesteks köitsid. Forselius hakkas kasutama ka uut lugemismeetodit. Kooris veerimise asemel luges üks poiss loo valjusti ette, teised jälgisid teksti. Tema soovitusel õpiti lugemist tähti valjusti hääldades ja häälikuid sõnadeks kokku öeldes. See oli lugema õpetamisel uus võte ja andis häid tulemusi. Forseliuse seminar polnud kunagi eriti jõukas, kuid visa tööga saadi raskustest üle. Forseliust aitasid töös andekamad õpilased, kes abistasid mahajääjaid. Suuri raskusi tegi koolile aga õpilaste saamine, sest mõisnikud ei lubanud lapsi kooli saata
sorav lugemine ning usuõpetus ja kirikulaul veidi õpiti ka raamatuköitmist, arvutamist ehk rehkendamist saksa keelt. Et õpperaamatuid ei olnud, kirjutas Forselius ise 1686. aastal aabitsa, mille järgi lugemist õpetas. Vihikuid veel ei tuntud, kirjutati paberilehtedele, mida õpilased hiljem ise raamatukesteks köitsid. Forselius hakkas kasutama ka uut lugemismeetodit. Kooris veerimise asemel luges üks poiss loo valjusti ette, teised jälgisid teksti. Tema soovitusel õpiti lugemist tähti valjusti hääldades ja häälikuid sõnadeks kokku öeldes. See oli lugema õpetamisel uus võte ja andis häid tulemusi. Suuri raskusi tegi koolile aga õpilaste saamine, sest mõisnikud ei lubanud lapsi kooli saata. Haridus tegevat inimesed targaks ja kihutavat mässama. Teised ütlesid, et eestlased olevat orjadeks loodud ja pidavat neiks jääma.
riigivanem Karl Einbundi valitsus, mille juba 1. novembril 1932 vahetas taas välja Konstantin Pätsi valitsus. 18. mail 1933 tuli võimule Jaan Tõnissoni valitsus, kus majandusministriks oli Peeter Kurvits. Nende valitsuste majanduspoliitiliste kavade vahel olid põhimõttelised erinevused. Pätsi ja Teemanti valitsused otsisid kriisiraskustele tuge riiklikust reguleerimisest: monopolidest, kaubandustõketest ja juurdemaksetest põllumajandusele ega uskunud krooni deval- veerimise vajadusse. Selles mõttes kujunes neil majanduspoliitikas üksmeel sotsialistidega, kes olid raevukalt devalveerimise vastu, nähes selles sammus ekslikult palgatööliste olukorra halvenemist. Liberaalsemat ja ka aktiivsemat joont üritasid ajada Karl Einbundi ja Jaan Tõnissoni valitsused, kes nägid ka devalveerimisvajadust. Eesti majandus- ja poliitiliste ringkondadade reaktsiooni Inglise naelsterlingi devalveerimisele, mille tulemusena Eesti
saatmist. Pahatihti oli tegemist joodikute ja prassijatega (Laur, 2003). Raskusi oli ka laste koolisaamisega. Taluperedes peeti koolikohustust täiendavaks koormiseks. Sageli tulid õpilased kooli alles pärast jõule, ning siis ei suudetud kevade alguseks lugemist selgeks saada. Talupojad eelistasid laste koolisaatmisele neid teistel talupoegadel õpetada lasta. Pealegi võttis lugemaõppimine koolis liiga palju aega: esimene talv kulus tavaliselt veerimise selgekssaamisele ning alles teisel, vahel ka 13 kolmandal talvel jõuti lugemisoskuseni. 1726. aastal teatas Mihkli pastor, et lapsi koolis pole, kuna eelmisel aastal ühe talvega lugemist selgeks ei saadud, ja see hirmutanud vanemad ära (Laur, 2003). Rahvahariduse ees seisvad probleemid võttis tabavalt kokku Koeru kirikuõpetaja tõdemus: mõisnikud kaebavad, et pole koolmeistreid, koolmeistrid kaebavad ei ole õpilasi, talupojad kaebavad koolmeistrid pole kõlbulikud
elukutse. Talvel, kui lapsed koolis käisid ei saanud mõisnik külakoolmeistrit enam mõisatööle sundida. Samal ajal hakkas paranema ka koolmeistrite kutsealane ettevalmistus. Külakoolmeistrile vajaminevad oskused andis tavaliselt kohalik kihelkonnakoolmeister, selle puudumisel köster. Õpetamise sisu ja eesmärk püsisid samadena 18. saj. lõpuni. Koolipäev kulges sissejuurdunud päevakava järgi. Alustati hommikupalvusega, järgnes tähtede õppimine ning lugemise ja veerimise harjutamine. Koos lugemisega õpiti pähe katekismuse peatükke ja laulusalme. Päev lõppes kirikulaulu ja õhtupalvega. Õpetuse ulatus olenes koolmeistri võimekusest ja teadmistest. 1790. aastatel koolide arv vähenes taas. 1788. a. tabas Eesti ja Liivimaad halbade ilmade tõttu paariaastane viljaikaldus, järgnesid nälg ja haigused. Pärast Paul I troonile tulekult ei nõutud rüütelkonnalt koolide ülalpidamist. 1799. ja 1800. aastal
Õpiaeg koolis oli kaks aastat ja ainsaks õpetajaks oli kooli asutaja Forselius. Oluline oli sorav lugemine ja usuõpetus, veidi õpiti ka raamatuköitmist, kirikulaule, arvutamist ehk rehkendamist ja saksa keelt. Et õpperaamatuid ei olnud, kirjutas Forselius ise 1686. aastal aabitsa, mille järgi lugemist õpetas. Vihikuid veel ei tuntud, kirjutati paberilehtedele, mida õpilased hiljem ise raamatukesteks köitsid. Forselius hakkas kasutama ka uut lugemismeetodit. Kooris veerimise asemel luges üks poiss loo valjusti ette, teised jälgisid teksti. Tema soovitusel õpiti lugemist tähti valjusti hääldades ja häälikuid sõnadeks kokku öeldes. See oli lugema õpetamisel uus võte ja andis häid tulemusi. Forseliuse seminar polnud kunagi eriti jõukas, kuid visa tööga saadi raskustest üle. Forseliust aitasid töös andekamad õpilased, kes abistasid mahajääjaid. Suuri raskusi tegi koolile aga õpilaste saamine, sest mõisnikud ei lubanud lapsi kooli saata.
Kutsuti uueks Liivimaa apostliks, tema teeneks oli koolihariduse edendamine, rahvakirjanduse väljaarendamine ning Liivimaa kiriku organisatsiooniline kindlustamine ·Bengt Gottfried Forselius- 1660-1688. 1684. aastal organiseeris Forselius Tartus Piiskopi mõisas rahvakoolmeistrite seminari (Forseliuse seminari), et ette valmistada eesti maarahva jaoks köstreid ja koolmeistreid. Lugema õpetas Forselius häälikute veerimise (häälimise) meetodil. Igast kihelkonnast saadeti Tartusse õppima noormehi. Nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust. Toetust oma tegevusele lootis Forselius saada Rootsi kuningalt. Nii käis ta 1686. a koos oma ärksamate kasvandikega Rootsis, kus demonstreeris ministritele ja kuningale õppeasutuse saavutusi
Ülesandena sobib ka eri šriftis tähtede rühmitamine ning rühma seostamine häälikutega (seos grafeem ehk erisugused tähekujud <-> foneem). Veerimine: tähtedest lähtuvalt hääldatakse häälikuid sõnas sujuvalt, pausideta, esialgu aeglaselt ja venitades (libisemismeetodil). Häälikujärg on vaja säilitada töömälus sõna sünteesini. Ühesilbilisi sõnu veerides on võimaliktopelttähele vastavat häälikut kauem venitada. Õpilastel on vaja harjutada veerimise tempo muutmist ja ka hääle tugevust (vali -> vaikne -> sosin). Lk 82 “Aabitsa ja töövihikute kasutamise üldised põhimõtted” [4] Töövõtted terviksõnade hääldamiseks vajalike orientiiride leidmiseks: Orientiirid jaotuvad kahte rühma tasandite kaupa (vältele osutavad ja häälikute seostamist suunavad orientiirid). Vältele osutava hääliku/häälikute märkamine kõnetaktis on vajalik, et
irooniliste nüketega, nagu võib lugeda ühe essee kokkuvõttes. Tema rahvavalgustusliku töö üheks nurgakiviks on õppekirjandus. Selles leidub mõndagi niisugust, mis pole aegunud tänapäevani, näiteks 1795. Aastal välja antud „ABD ehk Luggemise-Ramatus“ sisalduvad metoodilised juhised. Vanemaile antakse näpunäiteid: ärgu sunnitagu last kurjaga lugema siis, kui lapsel on parim mänguhoog; lugemine ärgu olgu karistuseks jne. Antakse juhatust veerimise õpetamises. Selgitatakse kirjavahemärkide osa tekstis (iga märk on üksikult käsitletud), sest lugemine ei pea olema „üks inneto ja vastane inniseminne“, vaid peab kostma „otse kui könneleks ehk jutustaks temma midagi“. Masingul on suured teened eesti kirjakeele rikastamisel ja uuele kirjaviisile ülemineku ettevalmistamisel. Tema ettepanekud on fikseeritud kaastöödes „Beiträgele“ ning ka eri brošüürides
annaabi.ee 
