aasta 21. novembril kolonel Aleksander Seimani taastama 4. eesti polku asukohaga Narvas. 2.Osalus vabadus sõjas 28. novembril võttis 4. rügement koos selle ülemale allutatud mõnesaja Narva ja Virumaa kaitseliitlasega vastu punaväe 6. diviisi rünnaku. Pärast Narva mahajätmist taandus 4. rügement viivitusvõitlust pidades läände. 4. jaanuaril 1919, mil 4. rügemendi allüksused olid edukalt tõrjunud vastaste kallaletungid Valkla juures, andis 1. diviisi ülem direktiivi vastupealetungiks. Eduka vastupealetungiga vabastati 19. jaanuaril 1919 Narva. Sõja lõpuks oli 4. jalaväerügement kasvanud täiskoosseisuliseks, loendades oma ridades 53 ohvitseri ning 1476 allohvitseri ja sõdurit. 3. Tegevus ja paiknemine kuni 1940 Pärast Tartu rahu sõlmimist koondati 4. rügement Narva-Jõesuusse ja viidi sealt Kadrinasse. Rügement tõmmati kokku kaadripataljoniks, kes asus valvama randa Narva-Jõesuust Loksani. 12.07.1921 liideti see 1. rügemendiga 4. pataljoniks, asukohaks sai Narva
Kalevlaste Maleva, Skautpataljon jmt. Oluline osa oli rindele läinud arvukatel vabatahtlikel ja koolipoistel 3. Eestisõjaväe juhtimises pandi maksma kindel kord. Vägeisd juhtis ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner, tema staabi ülem oli Jaan Soots. 4. Neljas tegur, mis jõudude tasakaalu Eesti vägede poole kallutama hakkas, olid soomusrongid. 7 Jaanuaril andis Laidoner käsu vastupealetungiks, mis kulges edukalt. Võeti tagasi Tapa, siis Rakvere, 19 Jaanuaril ootamatu löögiga võeti tagasi ka Narva. Sõdurite meeleolu tõusis, relva saak paranes, just punaväelt saadud sõjasaagi näol. 14. Jaanuaril vabastasid teel Kuperjanovi partisanidega ühinenud soomusrongid Tartu. Lõunarinde otsustavai heitlus toimus Jaanuari kuu viimastel päevadel Paju mõisa väljadel, Ühelt
1917-1918 hõlbustas ja kiirendas seda tööd 1. Eesti diviisi ja omakaitse näol, oli tekkinud olukorra paratamatuks tagajärjeks ometi meie ajutine sõjaline nõrkus. Pole kahtlust, et Eesti sõjaline ettevalmistamatus novembris 1918 otse ahvatles vaenlast meid vallutama, lootuses vähese jõukuluga saavutada suuri poliitilisi ja majanduslikke tulemusi. Eestlaste vastupealetung Võnnu all 22.juunil Ülemjuhataja käsk üldiseks vastupealetungiks ilmus 21. juunil kell 11.00, s.o. kõige raskemal hetkel Võnnu all, nimelt hetkel, kui Landeswehr oli läbi murdnud meie seisukohad. Viimastest ei olnud kindral Laidoner tol ajal aga veel teadlik. Saanud selle kohta andmeid pärastlõunal kell 16.52 Soomusrongide divisjoni staabi ülema kpt. J. Poopuu otsekõne kaudu kindralstaabi ülema al.-polk J. Rinkiga, ei jätnud ülemjuhataja mitte ainult muutmata oma endist korraldust, vaid
pealetungi. Venemaa väljumine sõjast võimaldas Saksamaal oma väed idarindelt läänerindele ümber paigutada. 1918. aasta kevadel oli läänerindele koondatud juba kaheksakümmend protsenti diviiside üldarvust. Saksamaa väejuhatus lootis nüüd läänerindel otsustavat edu saavutada. 1918. aasta märtsist kuni juulini võtsid Saksamaa väed ette neli suurt pealetungi. Liitlaste ülemjuhataja F. Foch aga suutis organiseerida eduka kaitse ja ühteaegu teha ettevalmistusi vastupealetungiks. Suvel läkski sõjaline initsiatiiv liitlaste kätte ning septembri lõpul alustasid nad üldpealetungi. Kurnatud Saksa väed ei suutnud 1918. aasta sügisel liitlaste rünnakule enam mingit vastupanu osutada. Saksa väejuhatus tegi keisrile ettepaneku pöörduda liitlaste poole rahupakkumisega. Ebaedu rindel tõi kaasa ka sisepoliitilise kriisi Saksamaal. Võimule tuli uus
· Saksamaa aga alustas 1918 alguses uuesti pealetungi, märtsis sõlmiti Brestis rahu, venemaa loobus Ukrainast, Baltikumist. · Saksa väed jätkasid ikkagi edasiliikumist, vallutati Krimm, viidi väed Gruusiasse ja maabuti Soomes. · Venemaa väljumise tõttu sõjast paigutas Saksamaa oma väed üle läänerindele ja lootis seal otsustavat edu saavutada, Antandi vägedejuhataja Foch aga suutis organiseerida eduka kaitse ja valmistus vastupealetungiks. Compiegne'i vaherahu: · Saksamaa väed ei suutnud Antandi rünnakule vastupanu osutada, saksamaa varises sõjaliselt kokku. · 11.nov.1918 kirjutati alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas Esimese maailmasõja. · Saksamaa alistus ja kohustus kõigilt vallutatud territooriumidelt oma väed välja viima ja vabastama sõjavangid. Sõja mastaapsus ja sotsiaalne pale: · Sõjas sai surma üle 10 miljoni ja haavata 20 miljonit inimest
Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal. See saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda Eestit vallutada ja toimusid esimesed katsed sõlmida rahu. 1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud välisriikide (peamiselt Soome, Rootsi ja Taani) vabatahtlikud ning Eesti vetes tegutses Suurbritannia laevastik. Sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner andis 7. jaanuaril käsu vastupealetungiks, mis osutus edukaks. Juba 14. jaanuaril vabastasid Eesti väed Tartu, 18. jaanuaril Narva ja veebruari lõpuks oli Punaarmee Eesti territooriumilt välja paisatud. Eesti vabastamisel oli ilmselt kõige otsustavama tähtsusega ohvriterohke Paju lahing, kus Julius Kuperjanovi juhitud eesti ja Hans Kalmu poolt juhitud soome vabatahtlikud võitsid Punaarmee eliitüksust, läti punaseid kütte. Märtsiks olid lahingud kandunud Venemaa ja Läti territooriumile, kuid siis püüdis Punaarmee
1917-1918 hõlbustas ja kiirendas seda tööd 1 Eesti diviisi ja omakaitse näol, oli tekkinud olukorra paratamatuks tagajärjeks ometi meie ajutine sõjaline nõrkus Pole kahtlust, et Eesti sõjaline ettevalmistamatus novembris 1918 otse ahvatles vaenlast meid vallutama, lootuses vähese jõukuluga saavutada suuri poliitilisi ja majanduslikke tulemusi Eestlaste vastupealetung Võnnu all 22juunil Ülemjuhataja käsk üldiseks vastupealetungiks ilmus 21 juunil kell 1100, so kõige raskemal hetkel Võnnu all, nimelt hetkel, kui Landeswehr oli läbi murdnud meie seisukohad Viimastest ei olnud kindral Laidoner tol ajal aga veel teadlik Saanud selle kohta andmeid pärastlõunal kell 1652 Soomusrongide divisjoni staabi ülema kpt J Poopuu otsekõne kaudu kindralstaabi ülema al-polk J Rinkiga, ei jätnud ülemjuhataja mitte ainult muutmata oma endist korraldust, vaid
detsemberil oli koolipoiste patrull sunnitud raekoja platsil rhavahulga pihta tule avama.1919 aasta esimestel päevadel hakkasid Eesti üksused punaseid tagasi suruma. Toimunud pööre osutus püsivaks, ja sellel oli mitmeid põhjusi. Soome abiväed saabusid;hiljem taanist ja rootsist;vabatahtlikud väeosad tekkisid: Julius Kuperjanovi partisanide pataljon,Skautpataljon jne.õppursõdurid;johan Laidoner;Soomsurongid. 7 jaanuaril andis Laidoner käsu vastupealetungiks, mis kulges edukalt. Tagasi võeti Tapa, siis Rakvere ja 19 jaan. Ootamatu löögiga Narva;.meeleolu tõusis; Paju lahing(ohvrite rohke lahing;langes kuperjanov;punaväed said lüüa;);riik oli vaenuvägedest puhas: Kevadised kaitselahingud ja pealetung; väike eesti osutuks punaarmeele kõvaks pähkliks;punaarmee arvuline ülekaal;eesti tõrjus ära (pealtungi); punaarmeed üritasid aprillis uuesti kuid taas paiskas eesti
Sama aasta oktoobris Capetto all alanud pealetungi said Itaallased tugevalt lüüa, kuid õnneks Prantsuse-Inglise väed hakkasid Saksamaa edasitungi peatama. 12 Sõja lõpp 1918. aasta märtsist kuni juulini võtsid Saksamaa väed ette neli suurt pealetungi. Liitlaste ülemjuhataja F. Foch aga suutis organiseerida eduka kaitse ja ühteaegu teha ettevalmistusi vastupealetungiks. Suvel läkski sõjaline initsiatiiv liitlaste kätte ning septembri lõpul alustasid nad üldpealetungi. Kurnatud Saksa väed ei suutnud 1918. aasta sügisel liitlaste rünnakule enam mingit vastupanu osutada. Saksa väejuhatus tegi keisrile ettepaneku pöörduda liitlaste poole rahupakkumisega. Ebaedu rindel tõi kaasa ka sisepoliitilise kriisi Saksamaal. Võimule tuli uus valitsus, kes pöörduski USA poole ettepanekuga olla rahuvahendajaks.
Rängad tagajärjed Nõukogude Liidule. Saksamaa jõudis Stalinist ette. Eesti pääses Punasest terrorist ja lootis et neid päästetakse sakslaste poolt. · Wehrmachti (3 väeüksust : Nord, Mitte, Süd) ülesanne rünnata Nõukogude Liitu 3-st suunast (Leningrad-Leedu-Läti-Eesti; Moskva; Kiiev). Nord edukas (Leningradis ränk periood Leningradi blokaad). Mitte edukas · 06.12.1941 asusid Punaarmee üksused Moskva all vastupealetungiks. Moskva lahing. Põhjused: 1. Saksa vägede võitlusvõime halvendatud külma tõttu 2. Saksa rinnet ei suudetud varustada laskemoona ja varustusega Venemaa ränkade teeolude tõttu 3. Lääneriikide abi (Suurbritannia, USA sõjavarustuse/kütuse/toiduabi) Vaikse ookeani rinne 07.12.1941 Jaapani väeüksused ründavad USA sõjaväebaasi Vaikses ookeanis Hawaii saarestikus Pearl Harboris. Rünnak oli Usa-le ootamatu. ,'Lamava tiigri äratamine''. *Jaapan
Nende nimedeks said ''Lennuk'' ja ''Vambola''. Omaette sõjalaevastik tekkis ja Peipsi ja Pihkva järvedel toetati maaväe tegevust, pommitades oma suurtükkidest vaenlase rannaäärseid seisukohti. 4 Tänu Inglise laevastikule ja Soomest saabunud välisabile, vabatahtlike ja materiaalse abi näol, parenes Eesti sõjaväe olukord ning hakati tegema samme vastupealetungiks. VASTUPEALETUNG Peamised relvajõud Kuigi Vabadussõja algul saadi välismaalt mõningal määral nii käsirelvi, suurtükke kui ka laskemoona ja asuti kiiresti korrastama sakslaste poolt sõjasaagina mahajäetud relvi, ei jätkunud sellest kaugeltki kogu rahvaväe varustamiseks. Püssid. Püssidega oldi küll varustatud, kuid Inglismaalt ja Soomest saadud korralike püsside
käskudest, kuid oli vajalik, loomaks illusiooni Eestis toimuvast kodusõjast. Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal ja see saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda sõjalisel teel Eestit vallutada. 1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord siiski tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud ka välisriikide vabatahtlikud. Sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner andis 7. jaanuaril käsu vastupealetungiks, mis osutus edukaks. Juba 14. jaanuaril vabastasid Eesti väed Tartu, 18. jaanuaril Narva ja veebruari lõpuks oli Punaarmee Eesti territooriumilt välja paisatud. Eesti vabastamisel oli ilmselt kõige otsustavama tähtsusega ohvriterohke Paju lahing, kus Julius Kuperjanovi juhitud eesti ja soome vabatahtlikud võitsid Punaarmee eliitüksust, läti punaseid kütte. Märtsiks olid lahingud kandunud Venemaa ja Läti territooriumile, kuid siis püüdis Punaarmee
jäi Eestis elanikkonna toetus punastele väiksemaks ja vähenes sõja kestel järjepidevalt. Vabadussõjas tervikuna jäid kohalikud enamlased tühiseks vähemuseks Eesti vabariigi hävitamiseks rakendatud punavägedest. Punaarmee oli sõja esimestel päevadel edukas – aastavahetuseks olid nad Tallinnast 35km kaugusel ja ohustasid Paidet, Viljandit ja Pärnut. Pööre sõjas meie kasuks algas 6.jaanuaril 1919, kui juhuslikult alanud vasturünnak arenes suureks vastupealetungiks kogu Eestis. Pöörde sõjategevuses põhjustasid mitu asja: Tallinnasse oli saabunud Inglise eskaader, seejärel Soome abiväed. Hiljem tuli vabatahtlikke ka Rootsist ja Taanist. Sellel oli eestlasteta tohutu psühholoogiline mõju – teati et me pole enam üksi. Olid moodustatud vabatahtlike väeosad Eestis, kuhu kuulusid vastloodud Kaitseliidu liikmed, endised tsaariohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud nn. õppursõduritel.
illusiooni Eestis toimuvast kodusõjast. Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal ja see saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda sõjalisel teel Eestit vallutada. 1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord siiski tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud ka välisriikide vabatahtlikud. Sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner andis 7. jaanuaril käsu vastupealetungiks, mis osutus edukaks. Juba 14. jaanuaril vabastasid Eesti väed Tartu, 18. jaanuaril Narva ja veebruari lõpuks oli Punaarmee Eesti territooriumilt välja paisatud. Eesti vabastamisel oli ilmselt kõige otsustavama tähtsusega ohvriterohke Paju lahing, kus Julius Kuperjanovi juhitud eesti ja soome vabatahtlikud võitsid Punaarmee eliitüksust, läti punaseid kütte. Märtsiks olid lahingud kandunud Venemaa ja Läti territooriumile, kuid siis püüdis
Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal. See saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda Eestit vallutada ja toimusid esimesed katsed sõlmida rahu. 1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud välisriikide (peamiselt Soome, Rootsi ja Taani) vabatahtlikud ning Eesti vetes tegutses Suurbritannia laevastik. Sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner andis 7. jaanuaril käsu vastupealetungiks, mis osutus edukaks. Juba 14. jaanuaril vabastasid Eesti väed Tartu, 18. jaanuaril Narva ja veebruari lõpuks oli Punaarmee Eesti territooriumilt välja paisatud. Eesti vabastamisel oli ilmselt kõige otsustavama tähtsusega ohvriterohke Paju lahing, kus Julius Kuperjanovi juhitud eesti ja Hans Kalmu poolt juhitud soome vabatahtlikud võitsid Punaarmee eliitüksust, läti punaseid kütte. Märtsiks olid lahingud kandunud Venemaa ja Läti territooriumile, kuid siis püüdis Punaarmee
annaabi.ee 
