pruunikas-hallikat värvi 1. hiired piki selga kulgeb tume siksakiline triip 2. rabakonnad vahel võib esineda punakaspruune ja mustjaid isendeid 3. rohukonnad lemmikelupaigad: rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad rästikuid leidub Eestis igal pool väga paiksed loomad, elavad terve elu ühes kohas nende varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod rästikud jahivad videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel kui jahiretk on olnud edukas, siis ei lahku nad varjepaigast 2-3 päeva septembrist/oktoobrist kuni aprillini on rästikud talveunes talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, näiteks näriliste urud, heinakuhjade või kivihunnikute alune pinnas peale talveunest ärkamist hoiavad isased rästikud soojadesse
Mnikord vib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka leni musti isendeid. Rstikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, jrvede ja jgede kaldapiirkonnad, vhem ka niidud ja kuivad mnnikud. Rstikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning vivad puududa suurtelt aladelt mberringi. Nad on vga paiksed loomad, elades kogu elu hel ja samal kohal, liikudes vaid 60100 m raadiuses. Rstikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud knnud, praod. Kuigi neid vib tihti nha end pikese kes soojendamas, on rstikud peval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud pgiretke ei vlju nad 23 peva jooksul varjepaigast. Rstikute toidust moodustavad phiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude sjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rstikud svad putukaid, nlkjaid ja vihmausse.
punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2...3 päeva jooksul varjepaigast. Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad
harvem puuõõnsuses), neid on 10—30, harva kuni 50 emast. Järglased (igal emasel kuni kaks) sünnivad juuni teisel poolel või juuli algul ning lennuvõimestuvad 4 nädala vanuselt. Lendavaid poegi on meil leitud juuli keskel. 3 Liigi elupaigad Põhja-nahkhiir on Eestis paikne liik, kes elab siin aastaringi. Suvel metsades, parkides, aedades, veekogude ääres, ka asulates. Päevasteks varjepaikadeks on hoonete katusealused, seinapraod, müürilõhed, puuõõnsused, harva asustab ka linnupesakaste. Aktiivsusperiood, mil loomad toituvad, kestab aprilli keskpaigast oktoobri keskpaigani. Kevadel ja sügisel on põhja-nahkhiir aktiivne üksnes soojematel öödel, mil õhutemperatuur ulatub üle +6 °C. Septembri keskpaigas, sooja ilmaga, lendab ta enamasti lühiajaliselt vaid öö esimestel tundidel. Toitumispaikadeks on avatud lennupaigad mitmesugustes puistutes ja veekogude ääres
Tamm peab ulatuma meetri võrra üle veepinna, et jäätumine ei ulatuks savisüdamikuni ja ei rikuks tammi. Kui soovitakse ehitada sisebasseine, siis kasutatakse basseinide ehituseks klaaskiudu, kuid kindlasti sobivad ka vinüül, PVC, akrüül jne plastikud. Roostevaba terase kasutamine on laiemalt levinud. Suuri basseine võib ehitada ka betoonist või tellistest. Basseinide sisepinda võib katta epoksüvaiguga või kõrgahjutsemendiga. 10-20 cm sügavune vesi on vähile piisav. Varjepaikadeks võib kasutada plastikuga kaetud metallilehtesid, katusekive, drenaažitorusid jmt. Väikeste vähipoegade jaoks on kasutatud plastikrohumatte, mille harjaste vahele pojad pääsevad varju. Vähibasseine võib paigutada teineteisega kohakuti. Iga tiigi veevarustus tuleks ehitada eraldi ja sõltumatuna, sest haigustekitajad levivad allavoolu - ülalpool olevatest tiikidest alumistesse. Kasvanduses tuleb tiikide vesi hoida
putukas. Tema vastne on 10 mm pikkune, kollakaspruun, silinderja kehaehitusega ja paksu nahaga. Teda tuntakse "jahuussi" nime all. Nii valmikud kui vastsed teevad suurt kahju, kuna nad rikuvad jahusaadusi. Nende eritised muudavad toidu kõlbmatuks. Aidalamseklane on 3 mm pikkune, tumepruun ja lameda kehaehitusega putukas. Seljakilbi äärtes on piigitaolised lisandid. Vastsed on umbes 3 mm pikkused ja valged. Tänu oma väikestele kehamõõtmetele on nende varjepaikadeks väiksemadki praod ja lõhed. Mardikate ja nende vastsete poolt rikutud toiduained tuleb hävitada. Suureks hädaohuks köögis on hiired ja vaaraosipelgad. Osa toiduainetest söövad nad ära, kuid suurema osa reostavad. Koduhiir on loom, kellega on kindlasti igaüks kohtunud. Tihti tungib ta ootamatu ja ebameeldiva külalisena meie majapidamistesse. Koduhiir on inimasustusega tihedalt seotud ning teda kutsutakse inimkaaslejaks. Koduhiir on üleni hallika värvusega,
Keel on tavaline, nagu kõigil madudel - kaheks hargnev. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2...3 päeva jooksul varjepaigast. Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad putukaid,
Neile ei meeldi niiskus. Vaskuss asustab eelkõige Eesti palumetsasid, mille samblarindes on arvukalt selgrootuid, millest toituda. Talvitub urgudes või kõdunenud kändudes. Nastik veelembene. Asustab niiskeid elupaiku. Munevad munad nt kompostihunnikusse, adruvallidesse jne. Päeval meeldib päikese käes lesida, öösel varjuvad urgudesse, puujuurte alla, kivihunnikutesse, heinakuhjadesse jne. Rästik nt heinamaa ja metsa piiralad, raiesmikud, võsastuvad alad. Varjepaikadeks urud, kännud, praod jne. 8. Mis tegurid ohustavad kahepaikseid ja roomajaid? Kahepaiksete ohutegurid: Elupaikade hävimine ja nende kvaliteedi langus - pool-looduslike koosluste kinnikasvamine, - mosaiikse maastiku kadumine - luitealade metsastamine - väikeveekogude halb seisund - maaparanduse negatiivne mõju Põllumajanduse intensiivistumine - põllumajandusmürkide ja kunstväetiste intensiivsem kasutamine - tõhusama põllumajandustehnika kasutamine
Ta toiduks on põhiliselt pisinärilised, kuid ka väiksemad linnud, konnad, mardikad, sisalikud ja mutid ei puudu ta toidumenüüst. Kodukakk on levinud Palearktika kaheosalisel areaalil alates taigavööndi lõunaservast kuni vahemerelise vööndini ning mägimetsades Euraasias ja Loode- Aafrikas. Ta levila põhjapiir ulatub Laadoga järveni. Kodukakk väldib suuri metsamassiive, aga ta asustab parke, parkmetsi ja segametsi. Kakk eelistab neid puid, milles on pesa-ja varjepaikadeks sobivaid õõnsusi (enamasti lehtpuud). Ta pesa tunneb ära iseloomuliku vooderduse järgi. Pesa on vooderdatud iseenese kuivatatud seedimatute toiduosakeste, mis ta välja oksendanud on, pulbristatud massi ja kõdunenud puudelt kistud puruga. Kui pesa muutub märjaks, näeb see üsna jäle välja ja selle peaks leidma juba lõhna järgi. Aprilli alguses on kodukaku pesas 2-5 muna ning pojad kooruvad mai alguses. Pesast hakkavad nad väljas
musti isendeid. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60…100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2…3 päeva jooksul varjepaigast. Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid.
Linnades võivad nahkhiired talvituda ka kanalisatsioonisüsteemides (Masing, 1984). Sügisel (septembrist kuni novembrini) ja kevadel (aprillis) võib nahkhiiri kohata sageli ka väliskeskkonnast vähem isoleeritud maasisestes varjepaikades (Masing, 1984). Selliste alade õhtutemperatuur püsib tavaliselt talviste ja suviste varjepaikadega võrreldes vahepealne (Masing, Keppart, Lutsar, 2004). Varjepaiku, kus nahkhiired teistel aastaaegadel ei viibi, nimetatakse ülemineku- varjepaikadeks (Masing, 1984). Ülemineku-varjepaikadeks on näiteks keldrid vanades mõisates, lossides ja linnustes ning need on tähtsad mõne haruldase nahkhiireliigi jälgimisel (näiteks nattereri lendlane) (Masing, Keppart, Lutsar, 2004). Talvituvad nahkhiired on äärmiselt vähe kaitstud. Nad ei reageeri puudutusele ja pole võimelised kiiresti liigutama. Keha piisavaks ülessoojendamiseks ja aktiivsuse saavutamiseks kulub nahkhiirel 30-60 minutit (McAney, 1999). 1
·Toitumine Tähtsaks toiduobjektiks on talle valgejänes. Murrab aga kõiki imetajaid kuni metskitse suuruseni ja linde. ·Sigimine Tiinus kestab 60...75 päeva. Pojad sünnivad aprillis...mais. Tavaliselt on pesakonnas kaks kuni kolm poega, harva kuni viis. Kodukakk ·Levik Eestis on kodukakk kõikjal levinud tavaline haudelind. ·Elupaik ja -viis Asustab põhiliselt kultuurmaastikku: parke, parkmetsi, segametsi. Eelistab lehtpuid, kuna nendes on pesa- ja varjepaikadeks enam sobilikke õõnsusi. Kodukakk on aktiivne peamiselt öösiti. ·Toitumine Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest, harva hakisuurustest lindudest. Karmi talve ja sügava lumikatte korral hukkub neid küllalt märkimisväärsel hulgal, kuna kakud ei suuda paksu lume korral hiiri tabada. ·Sigimine ja areng Täiskurnas on 2...5 muna ja see on täis aprilli alguses Pruunkaru ·Levik Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. ·Elupaik ja -viis
Harilik rästik on ainus Eestis elav mürkmadu. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2...3 päeva jooksul varjepaigast. [6] Areng- Rästik ei mune, vaid sünnitab elusaid poegi. Ta toob ilmale 8...12 järglast. Eluiga ulatub 14...15 aastani. [14] Levik Eestis
veemahult väikesed (5-6 m3), kus vesi soojeneb hästi ja kust saab poegi välja püüda. Kui poegi tahetakse talvitada samas tiigis, peab olema võimalik sügisel veepinda meetri võrra tõsta. Poegade tiikide nõlvad kaetakse 20-40 mm jämeduse killustiku või kruusaga, kuid tiigi põhi tuleb katta peene liivaga poegade väljapüügi hõlbustamiseks ja paigutada sinna lisaks näiteks katusekive või kärgtelliseid varjepaikadeks. Väikesed (2-4 cm pikkused) samasuvised vähid ei suuda liikuda pikka maad - seepärast ei tohiks teekond tiigi kaugeimast nõlvast äravoolutoru otsani olla pikk. Poegade tiigid tühjendatakse läbi äravoolutoru otsa asetatud võreja kasti sügisel varakult enne külmade tulekut. Vähese veemahu tõttu võivad poegade tiikide temperatuurikõikumised olla isegi kuni kümme kraadi ööpäeva vältel. Ööpäevaseid temperatuurikõikumisi võib vähendada
..18 (...22) cm, kere pikkus 9 cm. · Levik Eestis ja maailmas Levila ulatub Inglismaast ja Prantsusmaa idaosast Baikalini. Eestis asub oma levila põhjapiiril ning on levinud vaid kohati Põhja- ja Lõuna-Eestis. Saartelt pole leitud. · Arvukus Kivisisalik on võrdlemisi haruldane. · Elupaik ja -viis On seotud kuivade aladega - eriti tüüpiliseks elupaigaks on liivased ja luitelised männikud, tihti elab ka nõmmedel, teepervedel, kuivematel puisniitudel ja metsaservades. Varjepaikadeks on hiire- ja mutiurud. Elab üksikult ning haldab kindlat territooriumi, tegutsedes maksimaalselt 30 m raadiuses. On aktiivne ainult päeval ega liigu oma urust kuigi kaugele. Kivisisalik Lacerta agilis (L.) · Toitumine Toitub mardikatest, rohutirtsudest, röövikutest, ussidest, ämblikest ja teistest väikestest selgrootutest. Suuremat kasvu isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. · Sigimine
ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline Elupaik ja -viis Asustab põhiliselt kultuurmaastikku: parke, parkmetsi, segametsi; väldib suuri metsamassiive ja okaspuistuid. Eelistab lehtpuid, kuna nendes on pesa- ja varjepaikadeks enam sobilikke õõnsusi. Segamatult pesitsedes kasutavad kodukakud sama pesapaika aastaid. Sobivas paigas võib asustustihedus ulatuda kuni 3 või enama paarini 1000 hektari kohta. Kui suuremates parkides on mitu kodukaku paari, toimuvad kaitstava territooriumi piirialadel sageli ägedad taplused. Kodukakk on aktiivne peamiselt öösiti. Ränne Kodukakk on paigalind, kelle hulguliikumised jäävad tavaliselt 10 km raadiusse. Toitumine
Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus 32 ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2...3 päeva jooksul varjepaigast. Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal
annaabi.ee 
