Vargamäe Andrese traagika (0)

Vargamäe Andrese traagika
Kui minul oleks kunagi olnud võimalik jalutada Vargamäe tallu ja jälgida sealseid tegemisi, oleks mulle jäänud mulje Andresest, kui töökast ja kohusetundlikust mehest. Ta rügas päevast päeva ning ei võtnud iial aega elu nautimiseks . Alguses poleks ma ehk selles mingit probleemi näinud, kuid viimaks oleksin märganud, et Mäe peremees ei oska oma tegevust kõrvalt silmitseda ja ta ei tunne rõõmu tehtud tööst. Tema kohal oleks justkui hõljunud pidevalt miski vari - tema elu traagika.
Andrese suurim kannatus eluteel oli tema tõde ja õigus. Algselt oli mees oma jõus väga kindel ning ei uskunud enda naabrit olevat selle, keda ta räägiti olevat. Ta ei näinud Pearus endale vastast. Aga Andres märkas ajapikku, et tema naabrimees on just sama kangekaelne pahategudes ja jonnakuses, kui tema ise töökuses ja põllul rügamises. See viis lõputu tõe ja õiguse otsinguteni. Kuid tõe ja õiguse kooskõlani polnud võimalik iial jõuda, sest tõde oli väänatud ning õigusega mängiti kohtupingis alati hooletult.
Alatine mure naabrimehega oli Andrese karmistumisprotsessi alguseks. See oli aga omakorda lävepakuks järgmistelegi vapustustele. Ta arendas välja tasakaalutu elufilosoofia, mille tõttu läks surma ka tema naine Krõõt ning lastel tekkisid vastumeelsus ja viha kodukoha suhtes. Peremees otsis abi piibli ja Jumala juurest, kuid need kaugendasid teda perest veelgi. Viimaks pettub ta selleski. Tekkis trots ning alles jäid vaid vähesed soovid, mida ta salaja vaka all hoidis. Näiteks lootus, et keegi siiski tuleb lastest tagasi või soov, et siiski midagi tehtaks ära tulevaste põlvede jaoks. Kangekaelsus, mis püsis mehes kinni viimsete elutundideni.
Andres mõistab küll oma traagikat, kuid tehtud vigu ei anna enam parandada. Peremees juurib küll välja puu, mille otsa Juss end poos, ja istutab asemele pihlaka, kuid seeläbi ei suuda ta siiski välja rookida valusaid tagajärgi. Jussi surm jääb Vargamäele alles, hävitab naeru ja elurõõmu ning toob vaid kannatusi. Samuti mõistab peremees viimaks, et võitlus maaga toob heal juhul vaid viigi , kuid mitte kunagi võitu. On see siis viimane püüe traagikat eitada või hoopis lohutust leida, kuid esimest korda elus teeb Andres tühja tööd vanaduspõlves kuuski tulevasele põllumaale istutades.
Traagilisi hetki on iga inimese elus. Mõni neist on oma traagikas ise süüdi, teine lihtsalt püüab parimat ja ikkagi tõmbab probleeme ligi. Vargamäe Andres oli natukene mõlemat. Ta küll soovis ainult head, kuid kurnas nii ennast kui ka kõiki ümbritsevaid oma nõudmistega ära. Õigel ajal jaole saamisega oleks võinud probleemi leevendada, kuid tema kasvatas seda kui lumepalli. Ohu märgid olid alati olemas, kuid tal oli vaid subjektiivne lähenemisviis ja seeläbi ei leidnud ta ei oma tõde ja õigust ega pääsenud ka traagikast.