Vanamees ja meri kirjand (0)

Inimeste ja looduse vahelised suhted
Loodusel on suur mõju inimese üle. Santiago oli kange mees, kes enda halvast tervisest olenemata otsustas merele minna. Meri oli tema suurim sõber, kuid samas ka suurim vaenlane. Meri oli karm ja ootamatu , kuid meest see ei heidutanud, tal oli kindel eesmärk end tõestada ning näidata, et tema kalaõnn ei ole pöördunud. Selle tõestamiseks veetis ta päevi merel, triivides elu ja surma vahel.
Meri oli Santiago vastu karm. Eluaegne kalapüügikogemus ning loodustarkused võimaldasid tal liikuda õiges suunas. Ta oskas ennustada ilma ja orkaanide tulekut ning teadis, et seal, kus on palju lendkalu, seal peab olema ka kuldmakrelle. Meri oli vanamehe teine kodu, tema toidulaud ja rahakott. Samas röövis see mehelt iga korraga üha enam elujõudu.
Kalapüük mõjus mehe tervisele laastavalt, liinidega vigastas ta enda käsi, külmast ja liikumatusest läksid jäsemed krampi ning pidev näljatunne tekitas iiveldust ja minestust. „Valu ei tähenda mehele midagi“ ütles ta. Kalur oli valmis merel surema, üritades püüda enda elu suurimat kala. Valu teda ei heidutanud.
Tundub uskumatu, kuidas üks vana ja haige mees suudab nii hästi iseenda ja oma mõtetega toime tulla. Raskustega silmitsi seistes suutis ta alati kainet mõistust säilitada ning targalt käituda. „Ole rahulik ja tugev, vana“ rahustas ta end merel. Enda julgustamiseks mõtles ta vanadele aegadele, kus ta oli ühes vanas kõrtsis neegriga, kes oli kõige tugevam mees sadamas, kätt murdnud. Sisimas oli tal siiani tugevust ja tahtmist, kuid keha on selle rakendamiseks jäänud vanaks . Merel tekkis olukordi, kus ta arutles pidevalt, kas oli õige merele tulla või magada kodus ja lugeda ajalehti, siiski ei kaotanud ta lootust ning triivis edasi. „Aga inimene ei ole alistumiseks loodud“ ütles Santiago.
Üksinduses keset merd leidis ta jõudu noorest sõbrast Manionist. Mees oli õnnetu, et poiss ei saanud enam temaga kalal käia ning ta pidi poisi vanematele tõestama, et on väärt mees õpetamaks nende poega heaks kaluriks. Santiago ei tahtnud olla kaotaja, ta tahtis tulla välja võitjana, tundmata kurgus kibedat kaotusemaiku. Merel olles igatses ta enda noort sõpra ning unistas poisi kohalolekust ning abist.
Enda kange iseloomu ja sihikindlusega suutis ta end ületada, tulla elusana sadamasse tagasi ning tõestada, et tema kalaõnn pole pöördunud. Mees oli rahul, olenemata raskest võitlusest. Ta suutis enda noorele sõbrale ja õpilasele Manolinile näidata, et suudab endiselt suuri kalu püüda, lootes saada tagasi ka poisi vanemate usalduse. Mehe sihikindlus oli looduse jõududest tugevam, ta ei alistunud.