Jõgede äravool • Sõltub sademete ja auramise vahekorrast Jõgede äravoolualad e. valglad (valgalad) • Perifeersed äravoolualad, kust vesi jõuab otse maailmamerre. • Sise-äravoolualad, kust vesi jõuab mandrisisestesse nõgudesse või suurtesse kõrbetesse, ühendus maailmamerega puudub. Mandrisisesed ookeanilise äravooluta alad. • Püsivad ja ajutised jõed. Nende alade vesi on maailmamerega ühenduses ainult atmosfääri kaudu. • Iseloomulikud on suudmeta jõed-sellised, mis märkamatult kõrbeliiva kaovad. • Nende arv on suurenenud. Miks?
Pinnase materjaliks on enamjaolt troopikametsade punakollased ferraliitsed mullad ja ka niiskete lähistroopikametsade kolla- ja punamullad ja vulkaanilised kivimid. 10. Kirjelda ala pinnavorme. Kirjeldage neist olulisemaid. Missugused ja mis tekkega pinnavormid on valdavad, missugune on nende pinnase materjal. Pinnavormid on enamjaolt vulkaanilise tekkega, nagu seda on Uus-Guinea keskosas olev mäestik. Kuulub keskaegkonna ja uusaegkonna kurrutuste piirkonda. Pinnavormidest on veel valgalad, mis on tekkinud tänu jõgede üleujutustele ja sood kalda äärsetel aladel. 5 4.Kasutatud kirjandus: 1.Matti Palosaari, Pirkko Kenno, Jukka Vahtola, ``Atlas``,``Ottava``, 1995, lk 75, lk 77-78. 2.Alan H. Strahler, Arthur N. Strahler, ``Modern physical geography`` 1992, lk 48, lk 153 lk, lk 157, lk 172. 3.Eva Jeleisky, ``Loodusvööndid ja kliimavöötmed``, Tallinna Botaanikaaia looduskool 2008,
Veetaseme alanemine alanemine ning maakoore kerkimine soodustavadki järvede kinnikasvamist. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 275) Veereziim ja vee kvaliteet Järve valgala suurusest ja iseloomust ning vee mahu ja valgala suhtest sõltub järvevee kihistus ning kvaliteet, samuti mõjutab seda ka järve veevahetuskiirus. Tavaliselt on järvede valgalad väikesed, seetõttu on ka järvede veevahetus aeglane. Kõige väiksema veevahetusega on suhteliselt sügavad umbjärved või allikalised lähtejärved, kus vesi vahetud üks kord 3-5 aasta jooksul. Mitmetes madalates järvedes, eriti oru- ja rannajärvedes vahetub vesi aasta jooksul kümneid kordi, näiteks Porijärve Võrtsjärve lõunatipu lähedal, kus vesi vahetub 170 korda aastas, Tammelais on see 140, Oesaare lahes 48, Preeksa Palujärves 43, Endlas 31 ning Noodasjärves 26 korda aastas
Saarest eendub edasi sihis 2,4 km pikkune kivine merekulutuslik neem, mis on kuni 6m kõrge ja lõpeb veeristikulise Sääre tirbina.Saare siseosas on varasematest veekogudest maastumisel saanud märgalad, valdavalt puissood. Need on Pihla (3040 ha), Määvli (700 ha) ja Tihnu jäänukjärvedega 3 Õngsoo(1130 ha). Veestik Nagu teistelgi Eesti saartel on ka Hiiumaal veestik nõrgalt arenenud, sest sademete hulk on väike ja väikesed on ka valgalad. Suuremaid alalisi veevoolusid nimetatakse siin küll jõgedeks aga tegemist on siiski madalate ojadega, mis pikkades lõikudes on muudetud kraavideks. Kõige pikemad on kagusihis voolavad Luguse jõgi ja Jausa oja, mis suubuvad Jausa lahte. Läbi Kärdla voolab Nuutri jõgi. Omapäraseim veekogu on Mardihansu lahte suubuv Vanajõgi mis tungib mere poole läbi liivavallide.Nimega järvi on umbes 30, enamik neist asub rannikul. Laguunist suureks rannajärveks kujunemas on Kirikulaht
3. Kliima Hiiumaa paikneb parasvöötme atlantilis-kontinentaalses valdkonnas, mida iseloomustab soe suvi ja jahe talv. Veebruari keskmine õhutemperatuur on -3,5°C, juulis aga +16,5°C. Aasta keskmine temperatuur on +5,2°C. Valdavad on lõuna- ja edelatuuled. Tuulte keskmine kiirus on 5-6 m/s, suurim tuulekiirus on olnud 34 m/s. 4. Vetevõrk Nagu teistelgi Eesti saartel on Hiiumaal veestik nõrgalt arenenud, sest sademete hulk on väike ja väiksesed on ka valgalad. Suuremaid alalisi veevoolusid nimetatakse seal küll jõgedeks, kuid tegemist on madalate ojadega, mis pikkades lõikudes on muudetud kraavideks. Kõige pikemad on kaugsihis voolavad Luguse jõgi (21 km; valgala 98 km 2) ja Jausa oja (18 km; valgala 33,7 km2), mis suubuvad Jausa lahte. Läbi Kärdla voolab Nuutri jõgi (11 km). Omapäraseim vooluveekogu on edelaosas Mardihansu lahte suubuv Vanajõgi (8 km), mis tungib mere poole läbi liivavallide kuni 6 m sügavuses orus. Nimega järvi on U
Nii mitmegi konventsiooniga liitumine on sundinud Eestit omaks võtma harjumatuid ja eluvõõraidki ideid- Euroopa looduskaitsekonventsioon ehk Berni konventsioon näeb näiteks ette väga range kaitse ilvesele ja hundile, kelle arvukus Eestis on viimastel aastatel olnud tunduvalt suurem, kui söendatakse lubada. Ramsari konventsiooni täitmine ei sea Eestit ebamäärasesse olukorda, sest ilma leppega liitumatagi kaitstaks Eesti märgalasid üsna sarnasel viisil. Mõnede Eesti märgalade valgalad on väga suured, näiteks Matsalu lahte suubuvatel jõgedel ühtekokku on see umbes 3500 km². Ehkki põllumajanduse taandumise ja puhastusseadmete ehitamisega Lihulas on Matsalu lahe seisund paranenud, tuleb valgala tervendamiseks ikka veel raha ja vaeva kulutada (Kuresoo, 1998). Kuna Eesti ei kuulu maailma rikaste hulka, on Ramsari konventsiooni büroo kaudu võimalik saada ka toetust looduskaitsetööks. Ramsari onventsiooniga liitunud riigid
sügavused ühtlustavad kiiremini. Mudastumise ja kinnikasvamise tagajärjel jäävad järved järjest madalamaks ja väiksemaks. Järvede kinnikasvamist soodustavad ka veetaseme alandamine ja maakoore kerkimine. Kinnikasvamine on järve arengu algstaadiumis väga aeglane, kuid kiireneb oma lõppjärgus. Veereziim ja vee kvaliteet Järvevee kvaliteet ja kihistus sõltuvad järve valgala suurusest ja iseloomust ning vee mahust, sõltudes seega ka järve veevahetuskiirusest. Järvede valgalad on tavaliselt väikesed, mistõttu ka järvede veevahetus aeglane. 88% järvedest oli valgala pindala alla 50 km 2, 32% kuni 2 km2. Ligikaudu 63% järvedest vahetub vesi kuni 4 korda, neist 37% 0,82 korda aastas. Kõige väiksema veevahetusega on suhteliselt sügavad umbjärved või allikalised lähtejärved, kus vesi vahetub 1 kord 35 aasta jooksul (Uljaste, Saadjärv, Hino, Tilsi, Kõrbjärv jt). Paljudes madalates järvedes, eriti oru- ja
Järvede levik ebaühtlane: rohkem künklikes maastikes ja Lääne-Eesti rannikul, vähem Kesk-Eesti tasandikel, Pandivere kõrgustik ja Viru ja Harju lavamaa. Kõige järverikkam paik on Kirde-Eesti (Kurtna järvestik - 30 km² alal 40 järve). Järverohked kohad on veel : Haanja, Karula kõrgustik, Kõrvemaa, Saaremaa loodeosa. Kesk-Eestis leidub palju jõgedele rajatud paisjärvi. Eesti järved on valdavalt väikesed ja madalad. Järvede valgalad on väikesed, seega veevahetus toimub ka aeglaselt. Ligikaudu 63 % järvedest vahetub vesi kuni 4 korda, kõige väiksem veevahetus on sügavatel umbjärvedel – 1 kord 3-5 aasta jooksul (Uljaste, Saadjärv, Kuritse, Hino). Paljudes madalates järvedes (rannajärvedes) vahetub vesi aasta jooksul kümneid korda (Porijärves 170 korda). Järvevee suuremad temperatuurimuutused toimuvad mais kiire soojenemise ja oktoobris kiire jahtumise ajal. Tugevam
Põhjaerosiooni inens määrab erosioonibaas. See on veekogu pind (kas meri, järv või peajõgi), millesse jõgi suubub ja millest sügavamale ta sängi ei uurista. Kui erosioonibaas on pikemat aega samal kõrgusel, kujuneb jõel sujuv pikiprofiil, mis läheneb nn. tasakaaluprofiilile. Sel juhul on erosioon tasakaalus settimisega. Jõe pikiprofiil on ülemjooksul tavaliselt järsem, alamjooksul laugem, kuid esineb ka vastupidiseid juhtumeid. 17. Jõesüsteemid ja valgalad, Baeri seadus, deltad ja nende kujunemine, estuaarid ja limaanid. Peajõgi koos lisajõgedega moodustab jõesüst. Valgala on aga ala, kust kandub vesi jõesüst. Põhjapook meridionaalsetel jõgedel on parem kallas kõrgem, järsem ja tugevamini uuristatav, Lõunapoolk vastupidi. Selle põhjuseks on maa pöörlemine. Seda seadust tuntakse Baeri seadusena.Delta kujutab endast kujunemisjärgus olevat alluviaalset tasandikku.
Enamiku sellest moodustavad Peipsi, Võrtsjärv ja Narva veehoidla. Järvedest on looduslikke umbes tuhande ringis ning nad asetsevad Eesti territooriumil võrdlemisi ebaühtlaselt. Morfomeetria ja hüdroloogia. Eesti järved on väikesed. Pooled neist on pisemad kui kolm hektarit. Eesti järved on madalad, vaid 46 on neist sügavamad kui 15 meetrit. Sügavaim on Rõuge Suurjärv - 38 meetrit. Järvede väikesele pindalale vastavalt on väiksed ka valgalad ning veevahetus. Valgala ulatus on enamasti 1-25 km 2, kuid erandjuhtudel kuni 100-500 km2. Vesi vahetub enamasti 2-4 korda aastas. Umbjärvedes ja allikalistes lähtejärvedes võib veevahetuseks aga kuluda isegi 3-5 aastat. Ranna- ja orujärvedes vahetub vesi tunduvalt kiiremini, kuni paarkümmend korda aastas. Kõige kiirem veevahetus on registreeritud Porijärves, kus vesi vahetub 170 korda aastas. Temperatuurireziim ja stratifikatsioon
kontsentratsioon; 3) kaitseväe ja Kaitseliidu objektid (avalik osa ja riigisaladustega kaitstud osa); 4) infrastruktuuri paiknemine (side ja teede infrastruktuur, elektri-, gaasi-, soojus-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemid, jäätmekäitlus); 5) sotsiaalsfäär (haiglad, koolid, kinnipidamisasutused jne); 6) maastiku reljeef, pinnase geoloogia; 7) kaevandused, karjää rid; 8) metsamassiivid, sood ja rabad; 9) looduskaitsealad; 10) veehaarded ja -valgalad, veereiim; 11) ilmastikuolud; 12) muu piirkonna iseärasustest tulenev teave; 13) toimunud õnnetuste statistika; 14) kohalike olude tundmine; 15) ekspertarvamused; 16) ehitiste, seadmete ja süsteemide tehnilised andmed; 17) olemasolevad õnnetustele reageerimise plaanid; 18) varem teostatud riskiuuringud; 19) eri valdkondade inspekteerimiste aruanded; 20) erinevad andmebaasid ja erialakirjandus; 21) piirkonna kaardid. §7. Võimalike õnnetuste väljaselgitamine
kontsentratsioon; 3) kaitseväe ja Kaitseliidu objektid (avalik osa ja riigisaladustega kaitstud osa); 4) infrastruktuuri paiknemine (side ja teede infrastruktuur, elektri-, gaasi-, soojus-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemid, jäätmekäitlus); 5) sotsiaalsfäär (haiglad, koolid, kinnipidamisasutused jne); 6) maastiku reljeef, pinnase geoloogia; 7) kaevandused, karjäärid; 8) metsamassiivid, sood ja rabad; 9) looduskaitsealad; 10) veehaarded ja - valgalad, veereziim; 11) ilmastikuolud; 12) muu piirkonna iseärasustest tulenev teave; 13) toimunud õnnetuste statistika; 14) kohalike olude tundmine; 15) ekspertarvamused; 16) ehitiste, seadmete ja süsteemide tehnilised andmed; 17) olemasolevad õnnetustele reageerimise plaanid; 18) varem teostatud riskiuuringud; 19) erinevate valdkondade inspekteerimiste aruanded; 20) erinevad andmebaasid ja erialakirjandus; 21) piirkonna kaardid. [RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
o taimestiku olemasolust Transpiratsioon (vee aurumine taimelehtede kaudu) o Temperatuuri tõustes transpiratsioon intensiivistub. o Suurema õhuniiskuse puhul transpiratsioon aeglustub. o Mida kiiremini õhk taime ümber liigub, seda intensiivsem on transpiratsioon. Jõgede äravool o Sõltub sademete ja auramise vahekorrast. Mida rohkem sajab, seda suurem äravool. Jõgede äravoolualad ehk valgalad 12. TÕUS JA MÕÕN Looded on taevakeha kuju perioodilised moonutused, mille põhjustab teise taevakeha gravitatsiooniline külgetõmme. Enamasti peetakse loodete all silmas Maa ning eriti maailmamere kuju moonutusi. Maailmamere loodeid nimetatakse ka tõusuks ja mõõnaks, vastavalt sellele, kas meretase on loodete tõttu keskmisest kõrgemal või madalamal. Loodeid tekitavate jõudude toimel võtab maailmamere pind ellipsoidi kuju, mille pikem telg suundub Kuu keskpunkti poole
kraavide vahekaugused. 28. Millised on kraavi dimensioneerimise põhimõtted? Dimensioneerimise all mõistetakse ristlõike sobivate mõõtmete määramist. Põhimõtted: 1) kraavi mõõtmed peavad olema majanduslikult põhjendatud, 2) ei tohi olla liiga sügav ega lai, sest muidu rajamine ja ekspluatsioon läheb kulukaks, 3) peab olema piisava läbilaskevõimega, et tagada kuivendus, 4) kraavi dimensioneerimisel on põhi kriteerium valgala pindala, 5) Väikesed valgalad dimensioneeritakse konstruktiivsetel kaalutlustel. 29. Kuidas määratakse kraavi ristlõike kuju ja selle parameetrid? Kuju määratakse hüdrauliliste arvutustega või nomogrammidega. Arvutuste tegemisel on lähtesuuruseks arvutuslik vooluhulk Q, kraavi põhja lang i, nõlvustegur m ja voolusängi karedusarv n. Põhivõrgukraavide ristlõikeks on trapets. Parameetrid:, mida arvutustel leitakse: põhjalaius b, voolusügavus h, elavlõige ?, märg perimeeter ?, pealt laius B.
kontsentratsioon; 3) kaitseväe ja Kaitseliidu objektid (avalik osa ja riigisaladustega kaitstud osa); 4) infrastruktuuri paiknemine (side ja teede infrastruktuur, elektri-, gaasi-, soojus-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemid, jäätmekäitlus); 5) sotsiaalsfäär (haiglad, koolid, kinnipidamisasutused jne); 6) maastiku reljeef, pinnase geoloogia; 7) kaevandused, karjäärid; 8) metsamassiivid, sood ja rabad; 9) looduskaitsealad; 10) veehaarded ja - valgalad, veereziim; 11) ilmastikuolud; 12) muu piirkonna iseärasustest tulenev teave; 13) toimunud õnnetuste statistika; 14) kohalike olude tundmine; 15) ekspertarvamused; 16) ehitiste, seadmete ja süsteemide tehnilised andmed; 17) olemasolevad õnnetustele reageerimise plaanid; 18) varem teostatud riskiuuringud; 19) erinevate valdkondade inspekteerimiste aruanded; 20) erinevad andmebaasid ja erialakirjandus; 21) piirkonna kaardid. [RTL 2002, 78, 1203 - jõust 20.07.2002]
· Kask 1075 · Laias laastus võib öelda, et meil on 1500 järve (sinna lisanduvad tehis- ja paisjärved). Eesti on tuhande järve maa · Enamik järvi on madrijäätekkelised · Kõige järvederikkam paik on Kirde-Eestis Kurtna mõhnastikus · Järvede levik on ebaühtlane · Järvevee kvaliteet ja khistus sõltuvad järve valgala suurusest ja iseloomust ning vee mahu ja valgala suhetest, sõltudes seega ka järve veevahetuskiirusest. · Järvede valgalad on tavaliselt väikesed · Järvevee kõige märkimisväärsed temperatuurimuutused toimuvad mais kiire soojenemise ja oktoobris kiire jahtumise ajal · Püsiv jääkate tekib tavaliselt novembris-detsembris · Enamiku järvede vesi on kollakaroheline või rohekaskollane, kuid palju on ka punakaspruuni ja pruuni vett · Põhiline osa Lõuna- ja Põhja-Eesti järvedest on kaltsiumvesinikkarbonaatsed · Kõrge biogeenide sisaldus
d. Mõjutavateks teguriteks on aretus, päritavus, söötmine, kasvukeskkond, vanus, kala liik, kas on suguliselt küps või mitte. 17. Eesti järvede üldiseloomustus ja tüpoloogia. a. Eesti järved on väikesed. Pooled neist on pisemad kui kolm hektarit ning ainult 45-l küünib suurus üle 100 hektari. Eesti järved on madalad, vaid 46 on neist sügavamad kui 15 meetrit. Järvede väikesele pindalale vastavalt on väikesed ka valgalad ning veevahetus. Valgala ulatus on enamasti 1-25 km2, kuid erandjuhtudel kuni 100-500 km2. Vesi vahetub enamasti 2-4 korda aastas. Umbjärvedes ja allikalistes lähtejärvedes võib veevahetuseks aga kuluda isegi 3-5 aastat. Kuna enamus Eesti järvedest on madalad, siis on neis ka veesamba temperatuur ühtlane ja veemassid segunevad hästi. Need järved on polümiktilised. Meie järved on suhteliselt kehvade
176 km2 ehk 8,5%. Looduslikke järvi on tuhatkond ja nad paiknevad võrdlemisi ebaühtlaselt. Enamik neist on mandrijäätekkelised. Eestis tuleb iga 100 km2 kohta keskmiselt 3 järve. Eesti järved on väikesed ja madalad. Pooled neist on pisemad kui 3 ha, 45 järve on suuremad kui 100 ha ja 82 suuremad kui 50 ha. Ainult 46 järve on sügavamad kui 15 m. Sügavamad järved paiknevad Kõrg-Eestis. Järvede valgalad ja veevahetus on väikesed. Enamasti vahetub vesi 2–4 korda aastas, umbjärvedes aga 3–5 aasta tagant. Iga-aastane veetaseme kõikumine on 0,5–0,7 m, veerikastel ja veevaestel aastatel on veetaseme muutus 1–2 m. Eesti järvedes seguneb vesi täielikult kaks korda aastas (selliseid järvi nimetatakse dimiktilisteks). Kevadine segunemine toimub reeglina aprillis-mais ja sügisene oktoobris-novembris, kui kogu veesamba temperatuur on 4 ºC. Mõnes järves
annaabi.ee 
