Valetamine (1)

Valetamine
Miks inimesed valetavad? Kas valetamine ja tõe varjamine on omavahel sünonüümid? Kas mitterääkimist saab valetamiseks pidada? Miks inimesed üldse varjavad teiste eest asju ning tehtud tegusid ? Teevad nad seda enda või teiste säästmiseks või kardavad nad inimeste hukkamõistu? Üldiselt on ikka nii, et valel on lühikesed jalad, ning kaua see varjatuks ei jää. Varem või hiljem tuleb kõik välja. Seepärast on valetajal raske elu, koguaeg peab meeles pidama kõik, mida kellelegi ültes, kuid tõtt rääkides ei tarvitse sul midagi meeles pidada. Mitterääkimine võib olla seevastu aga pigem iseendale valetamine. Ei ole halba ega head valet, aga kustmaalt saab mitterääkimisest valetamine?
Kõik oleme võrguvestlustes saatnud tekstsõnumeid, et „olen teel“ või „pean minema, telefon heliseb“, või muud sellist, kui see tegelikult nii ei ole. USAs asuva Cornelli ülikooli teadlased Jeff Hancock ja Jeremy Birnholtz nimetavad neid nn ülemteenri valedeks, sest vanasti olid just nemad need, kes aitasid vabaneda uksele ilmunud soovimatutest külalistest. Tänapäeval kaldume me samal eesmärgil kasutama tehnoloogiat, vabandades ennast näiteks sellega, et peame ühenduse katkestama, kui me tegelikult seda tegema ei pea. Hancock on leidnud, et tegelikkuses sisaldab kuni kümme protsenti tekstisõnumitest valesid. Arvan, et kui keegi meile nii ütleb, kuigi teame, et see ei ole tõsi, ei võta me seda valetamisena. Enamasti inimesed kasutavad „valgeid valesid“, ehk pisivalesid, mis ei tee kellelegi otseselt kahju. Seda selleks, et igapäevane sotsiaalne suhtlus kulgeks sujuvamalt. Teisalt valetatakse, et luua iseendast tugevamat pilti, sest on ju kõikidele inimestele meeldimine ka teesklemine, sest tegelikult ei ole võimalik kõigile meelejärgi olla. USA psühholoogiaprofessor Robert Feldman on maininud, et valetamise on tähtis, ning võib õelda, et see on pool meie elust ja seejuures see edukam pool.
Päris valetamine algab siis, kui tunned oma südametunnistusega, et nüüd oled midagi valesti teinud. On ju asju, mida sa tahad ainult enda teada hoida, ega tahagi, et teised sellest teaksid. Kui pidevalt valetada, võib inimene isegi oma valesid uskuma jääda. Kuid miks valetatakse? Selleks on palju põhjendusi, näiteks: tahetakse võita teiste inimeste imetlust, pääseda karistusest või piinlikustundest, pääseda ebasobivast olukorrast, säilitada privaatsust jne. Paraku juhtub nii, et kõige rohkem valetatakse just nendele, keda kõige enam armastatakse. Kui räägitakse tõtt, ollakse enesekindlad ja inimeste suhtes usaldavad. Kuid need kes ise valetavad ja vale taha peitu poevad, arvavad , et ka teised inimesedei ole siirad. Nii on raske elada. Kuid on asi, mida peaks teadma, on, et igas vales ja pettuses on olemas tõde.
Kuid siiski, kas täielik ausus on alati parim lähenemine? Kas kujutame ette maailma, kus mitte ükski inime ei valeta? Ausalt õelda- mina ei kujuta. On jah küll nii, et karm tõde on parem kui suur vale, aga päris kõike ju ka ikka teada ei tahaks, või mis? Kui inimene midagi ei tea, ei saa see talle ka haiget teha. Seepärast võib tõest vaikimine olla mõnikord hea, näiteks, kui ema on küpsetanud midagi, mis sulle üldse ei maitse. See ei tähenda ju, et pead talle seda kohe otse välja ütlema, samas ei pea sa ka valetama .
Vahest ütleme „jah“ kuigi mõtleme „ei“, ütleme „kõik on korras“ kui tegelikult ei ole, teeskleme, et me naudime midagi- head filmi, vestlust, toitu, lihtsalt selleks, et vältida teiste inimese tunnete riivamist. Me tolereerime asju, mis meile ei meeldi, lihtsalt selleks, et vältida konflikte. Elu ei ole must-valge, ei ole olemas absoluutset tõde ega täieliku valet, nende vahele jääb lai spekter , ning kindlaks teha, mis on valetamine ja mis mitte, on keeruline. Tuleb olla iseenda vastu aus, ning julgeda vaadata oma hingepõhja ja võtta vastu see vaatepilt , mis sealt avaneb . Sest nagu on õelnud Anton Hansen Tammsaare, siis „Sest mis on vale? Tõde, mida veel ei mõisteta või mida enam ei usuta“.